Hinge puudutaja

01. märts 2010.

Vaevalt oskas Leningradi konservatooriumi diplomand Nikolai Aleksejev 9. jaanuaril 1983 esimest korda ERSO ette astudes mõelda või unistada ligi kolmekümne aasta pikkusest koosmusitseerimisest või veelgi enam — selle orkestri peadirigendiks saamisest. Ei osanudki, kuid ometi just nii see läks. Tagantjärele oli see tõeline vedamine nii tema enda, orkestri kui ka publiku jaoks. Ning kuigi nende aastate jooksul on nii Aleksejevi kui ka ERSO elus juhtunud üht kui teist, pole “muusikaline keemia” nende kahe vahel õnneks kunagi lahtunud.

Kui Aleksejev üheksa aastat tagasi ERSO peadirigendiks kutsuti, oli orkester väga kriitilises seisus ning kõhklejaid — on tema ikka see kõige õigem mees — oli üksjagu. Kuid juba esimese hooaja lõpuks oli selge, et see oli olnud ainuõige otsus. Orkester oli saanud endale just sellise dirigendi, keda ta sel hetkel kõige enam vajas. Dirigendi, kes mitte ainult ei tahtnud, vaid ka oskas tööd teha, kes mitte pelgalt ei musitseerinud, vaid taotles ülimat — täiust. Ning peagi said need esialgu kättesaamatuna tundunud kõrgused ka orkestrantidele oma muusikas olemise ainsaks ja tõeliseks mõõdupuuks, millest vähemaga leppida täna ilmselt enam ei suudetakski. Publik sai tagasi usu oma orkestrisse ja osaluse suure muusika loomise riitusel. Nii üks kui teine on aga just Aleksejevi teene.

“Teen seda, mida oskan, ja katsun teha seda nii hästi, kui suudan.”

Kui poleks olnud vanaisa Aleksandrit, siis kes teab, kelleks Nikolai ja tema seitse aastat vanem vend Viktor üldse saada võinuksid. Suure muusikasõbra ja ooperifanaatikuna kandis vanaisa aga isiklikult hoolt selle eest, et tütrepojad juba esimeses elukurvis õigest teeotsast, st muusikast mööda ei kihutaks. Koos poistega raadiost klassikakontserte kuulates olnud tal tühiasi neid sealsamas kuulmise järgi klaveril ette kanda. See töö kandis väärt vilja, sest mõlema tänuliku kuulaja jaoks päädis “kodusest kontserdisaalist” väljalend aastaid hiljem konservatooriumi diplomiga. Kui Aleksejev seda n-ö alguste alguse lugu rääkima hakkab, muutub ta hääletoon otse tuntavalt soojaks ning ta viitab oma juttudes ka hiljem tihti just vanaisalt ja isalt eluks kaasa saadud õpetussõnadele. “Armastan oma isa väga ja olen tema üle äärmiselt uhke. Ta oli blokaadi ajal vaid 12-aastane, kui pidi hakkama ise endale leiba teenima. Kooli lõpetas ta alles palju aastaid hiljem, kuid oma lastele hea hariduse andmine oli tema jaoks auküsimus. Olen talle selle eest kogu südamest tänulik.”

Nikolai Aleksejevi isa Gennadi oli sepp ning see on teadagi väga raske ja higine amet. Konservatooriumi ajal kutsus poeg isa vaatama oma dirigendidebüüti, ooperit “Figaro pulm”. Isa läks pärast etendust poja juurde, pani käe tunnustavalt õlale ja tundis, et frakk on läbimärg. “See üllatas teda siiralt ning ta ütles muheledes, iga sõna eraldi rõhutades: “Sõn, tõ delom zanimaješsja!” („Poeg, sa tegeled (siis ikkagi) asjaga!”) “See lause on minu jaoks endiselt üks suurimaid tunnustusi üldse,” sõnab Aleksejev. “Ma püüan tõesti elada ka täna nõnda, et ma saaksin teha just seda, mida oskan, ja teha seda nii hästi, kui vähegi suudan. Ja vaat, selle nimel olen ma tõesti valmis ausalt oma higi valama.”

Mõned aastad tagasi, kui Aleksejevid Peterburis uut kodu otsisid, näitas maakler neile üht korterit. See nagu meeldis ja ei meeldinud ka. Aleksejev tahtis järele mõelda ja läks rõdule suitsu tegema. See otsustas kõik. Moika kaldapealsel seisis tema isa kätetöö, sihvakas Neptuuni kolmhargiga kujundatud sepis, Neeva veesügavuse mõõtja. Aleksejev tunnistab, et see oli tema jaoks väga tähenduslik märk, kuid see emotsionaalne korteriost võttis ta hiljem rahaliselt nii läbi, et neid päevi oli küll ja veel, mil tal polnud taskus kopikatki. Kodu mõiste seostub maestrol kahe asjaga: ühtehoidva pere ja tõeliselt oma koduga. “Meie perekond on alati olnud väga kokkuhoidev ja meil oli isegi nõukogude ajal õnn elada omaette kolmetoalises korteris. Tänu sellele kasvasime vennaga üles teadmata, mida tähendavad ühiskorteri piinad ja privaatsuse puudumine.”

Aleksejevile, kes Eestis olles just erilise seltskondlikkusega ei hiilga, meeldib kodulinnas vägagi sõpru-tuttavaid kostitada. Eriti pärast kontserti, mida ta ise on juhatanud, siis kutsub ta alati suure seltskonna enda juurde Moikale õhtut lõpetama. Küsimusele, kui palju võtab tal pärast kontserti aega, et “lihtsurelike” maailma tagasi tulla, vastab maestro ausalt: “neli-viis pitsi valget viina.” Aleksejev muigab, et paar korda aastas võib ta end iseendalegi üllatuseks “avastada” tantsupõrandalt ning järgmisel päeval valutavad lihased annavad märku, et “ju sai siis hoogu mindud…”.

Edevust tavapärases mõistes Aleksejevis pole (tegelikult on see muidugi olemas, kuid avaldub pisiasjades, mida tuleb osata tähele panna) ning oma eraelu ja elujärje demonstreerimist peab ta halvaks tooniks. Seepärast pole ükski ajakirjanik tema koju uudistama ega klõpsima pääsenud ning Aleksejev ütleb pisut sarkastiliselt, et las nood mõtlevad pealegi, et ta elab nii kehvasti, et ei julge ust avada. “Kodu on minu elus ainus tõeliselt privaatne koht ja ma tahan, et see nii ka jääks. Mind ennast ei huvita, milline kapp või diivan kellelgi kodus on, ja ma arvan, et ka minu tööst rääkides pole see oluline.”

“Dirigendi küpsus algab elu teisel poolel, kõik eelnev on vaid sammud selleni.”

Glinka-nimelise Leningradi Riikliku Akadeemilise Koorikapelli juurde kuuluv muusikakool oli Nikolai ema Tamara arvates parim koht, kus poeg “päris muusika” õppimisega algust võiks teha. Ja kuidas võikski kahelda koolis, mille sünnidaatum ulatub aastasse 1479 ja kus aastasadu koolitati õigeusu kiriku ja tsaariõukanna esimuusikuid! Kooli juurde on alati kuulunud ka poistekoor ja seal laulmine on olnud kõigile kohustuslik ning Aleksejev alustas tenorite häälerühmas. “Iseenesest oli koorilaul ju muidugi tore, kuid teismeea kätte jõudes olin siiski siiralt õnnelik, kui saabus kauaoodatud häälemurre ja ma võisin aasta otsa nootigi laulmata lihtsalt koolis käia,” muigab Aleksejev ja lisab, et kooridirigeerimine, mille õppimist alustati juba 7. klassis, huvitas teda märksa rohkem. “Kuid lisaks väga heale muusikaharidusele saime koolist muidugi kaasa ka ohtralt elutarkust. Polnud ilusamat paika terves Leningradis kui see Moika kaldapealne, kus me vahetunni ajal suitsu käisime tõmbamas! Meil oli täpselt teada, kus müüdi linna parimat õlut ja kus olid kõige korralikumad tualetid, need kaks asja on ju omavahel otseselt seotud.” Kuigi koolis töötas mitmeid nimekaid õppejõude (paljud neist paralleelselt konservatooriumis ja kapellis), peab Aleksejev nii inimlikus kui ka professionaalses mõttes enda jaoks olulisemateks südamlikku ja jäägitult oma õpilastele pühendunud Jelena Lopatinat ja tõelist erudiiti, koorijuht Avinir Mihhailovit. “Võin liialdamata öelda, et just Mihhailovi kõrval möödus minu vaimne ülikool, ta oli asendamatu inimene minu elus.”

“Dirigent pole mingi pilvedes hõljuja, ta töötab maa peal, mitte taevas.”

Nagu paljud kapelli lõpetajad, jätkas ka Aleksejev õpinguid Leningradi Rimski-Korsakovi-nimelises konservatooriumis. Kuna tal oli juba sisse astudes lisaks koorijuhtimise teooriale tagataskus ka kapellikoori dirigeerimise kogemus, usaldati tema kätesse juba teisel kursusel ka konservatooriumi üliõpilaskoor. Just kontserdireis selle kooriga tõi Aleksejevi 70ndatel esimest korda elus “välismaale” — Eestisse –, mis jätnud talle tookord lausa jalustrabava mulje. Nii selle kui ka korduvad hilisemad käigud Tallinna, kursusekaaslase ja lähedase sõbra Peeter Lilje kodulinna, liigitab Aleksejev isegi nüüd, palju aastaid hiljem oma elu kõige romantilisemate mälestuste hulka. Kui Lilje Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga (tänane ERSO) täispurjedes Neevalinna riigieksamile saabus, olid Aleksejevi sõnul kõigil suud lahti: see oli ennekuulmatu, et ühel diplomandil on oma orkester ja veel nii hea! Ja muidugi ei aimanud Aleksejev, kes 1983. aastal tänu sõbrale sama orkestriga “käe valgeks sai”, et kunagi tuleb aeg, mil tal endal on au “selle nii hea” orkestri peadirigendiks saada.

Konservatooriumis algul paralleelselt koori- ja orkestridirigeerimist õppides kaldus Aleksejevi valik üha enam viimase kasuks ning 1976. aastal sai temast legendaarsete Arvīds ja Mariss Jansonsi dirigeerimisklassi õpilane. Kuus aastat hiljem (1982), olles ise veel lõpukursuse tudeng, naasis ta aga juba ülimainekalt Herbert von Karajani nimeliselt rahvusvaheliselt dirigentide konkursilt, võiduloorberid kaelas. Kolme aasta pärast järgnesid Václav Talichi ja Tokyo Min-On’i konkursi võidud. “Tõsi, olin tookord küll pärjatud, kuid olgem ausad — ma polnud ju siis veel mingi dirigent!” ütleb Aleksejev toonast joovastustunnet meenutades. “Dirigendiks saadakse alles elu teisel poolel. Kunagi ma arvasin, et see sümboolne piir võiks olla viiskümmend, nüüd lükkaksin selle veel julgelt kümne aasta võrra edasi.”
Külm-kainestavat dušši (et välistada igasugune “staarikompleksi” teke) ei pidanud Aleksejev kaua ootama. Naljaga pooleks võiks öelda, et saatuse nimi oli kirjutatud lausa ta kodumaja seinale. Komsomolskaja tänav, kus ta elas, kandis tsaariajal Simbirski nime ning just sealse (muidugi jälle muudetud nimekujuga Uljanovsk) tööstuslinna sümfooniaorkestri etteotsa kolme rahvusvahelise konkursi võitja maanduski. Kõledate tööstuslinnade pooltühjade saalide “publikurekord” on Aleksejevil hästi meeles: Togliattis istus saalis vaid kaheksateist (!) inimest. “See oli, ütlen ausalt, üsna kontrastne elamus ja tõi mu räigelt tagasi maa peale. Kui sellest oma klaveriõpetajale rääkisin, ütles ta kuldsed sõnad: “Piisab vaid kahest andunud kuulajast saalis tundmaks, et oled midagi ära teinud. Nüüd ma tean, et “need kaks” on alati kohal.”

Kulus viisteist aastat, enne kui Aleksejevil oli põhjust Neevalinna naasta. Venemaa vanima ja väärikaima, Peterburi Filharmoonia Sümfooniaorkestri juurde kutsus peadirigent Juri Temirkanov teda isiklikult. See kutse oli ootamist väärt! Kuid Aleksejev möönab, et filharmoonia suures saalis ei tunne ta end millegipärast isegi praegu veel täiesti vabalt ning ta läheb endiselt pulti kerge kõhedusega. Estonia kontserdisaalis pole tal enda sõnul kunagi sellist ebamugavustunnet olnud.

“Ma olen kindel, et isegi muusikas täielik võhik saab aru, kui muusikud endast parima annavad.”

Aleksejevi professionaalsus ja erinevus teistest dirigentidest avaldub juba proovides. “Tema on juba teisipäeva õhtuks seal, kuhu ainult head dirigendid reede ehk kontserdiõhtuks jõuavad. Kui sa ei ole Aleksejeviga proovitsüklit läbi teinud, ei oskagi sa teda kui dirigenti adekvaatselt hinnata,” ütleb ERSO klarnetirühma kontsertmeister Toomas Vavilov.

Pärast äärmiselt heitlikke aegu, mil, nagu orkestrandid ütlevad, “iga mees ERSO ette vehkima lasti”, oli just Aleksejev see, kes DIRIGENDI mõiste taas au sisse tõstis — ta oli lihtsalt kõigist pea jagu üle. Latt, mille ta muusikalises mõttes juba esimeses proovis orkestri ette tõstis ja millest vastuvaidlemist mittekannataval toonil üle hüpata käskis, oli esialgu hirmutav. Kuid ERSO võttis end kokku ja “hüppas” ning tänu sellele saab orkester nüüd hirmu tundmise asemel nautida musitseerimise puhtust ja ilu.
Herbert von Karajan olevat kord öelnud: “Dirigent on see, kes paneb sada inimest korraga mõtlema: vaat just selle pärast tahtsingi ma orkestrimuusikuks saada!” Vavilov peab Aleksejevit samasuguseks dirigendiks, sest ka tema on suutnud väga tihti ERSO orkestrandid nii mõtlema panna: “Me tunneme, et meie töö on mõtestatud. Kuigi see ongi ju dirigendi töö, on selliseid dirigente kahjuks kohutavalt vähe.”
Mõni aasta tagasi tuli üks tuntud dirigent galat juhatama. “Lõi” lood rõõmsalt “läbi” ja lõpetas proovigi tund aega varem, sest kõik oli olnud s-u-u-r-e-p-ä-r-a-n-e! Orkester oli aga nõutu — ei olnud ju suurepärane, ei tulnud sugugi välja… Sel hetkel tunti selgelt, mida tähendab “Aleksejevi kool”. Sest Aleksejev nõuab orkestrandilt peale hea ja täpse mängu ka kõrvu — et jälgitaks ka seda, mida teised teevad. Filigraanse koosmänguoskuse olemasolu tähendab, et ERSO on valmis hästi mängima absoluutselt igasuguste dirigentidega.

“Lava peab armastama, aga minul seda armastust pole, mina armastan orkestrit.”

Orkester teab, et kui Aleksejevit mingi teos tõsiselt huvitab, siis huvitab see teda nii, et hoia alt — ükski vale noot ka ei pääse läbi! Ning kui ei huvita, näitab ta seda ka kohe ausalt välja. Siis pöörab Aleksejev partituuri demonstratiivselt dirigendikepiga ega pane sellele näppu ka külge. Aleksejev pole tõesti seda tüüpi dirigent, kes lennult ükskõik missuguse partituuri haaraks ja oleks valmis ette kandma “mida iganes”, sest rahvale või juhtkonnale lihtsalt nii meeldib. Aleksejev vajab teose üle mõtisklemiseks ja selle läbitunnetamiseks aega ning nii mõnegi teose puhul on see “rännak” kestnud koguni aastaid. Peale selle peab teos olema Aleksejevile ka po duše (südamelähedane), sest ta otsib ja vajab muusika puudutust iseendas. Kui seda ei teki, on teosel n-ö vähe lootust. Kuid kui kõik need, tema jaoks nii olulised kriteeriumid on täidetud, läheb ta välja ainult täis panga peale. Siis töötab ta nagu hull ja ajab kõik teised ka hulluks!

Aleksejevi dirigendikätt peetakse briljantseks. Ning jääb vaid kaasa tunda meie orkestridirigeerimise tudengitele, kes selle haruldase õppimisvõimaluse otse oma koduõuel maha on maganud. Kuid see on nende, mitte Aleksejevi mure. Berliini Filharmoonikute esiklarnetisti Karl Leisteri juures õppinud Vavilov vahendab oma õpetaja sõnu, kes öelnud, et pole lihtsamat asja kui Karajani käe järgi mängimine. Vavilov ei karda põrmugi üle pingutada, öeldes, et tema arvates on Aleksejevi käsi ERSO jaoks täpselt sama.
Kui Aleksejev oli olnud umbes aastapäevad peadirigent, tekkis orkestril “sigatsev harjumus”: kui mõni dirigent ei juhatanud nagu Aleksejev, st selge ja rahuliku käega, hakkas orkester kohe “vastu” ja mängis demonstratiivselt nii, nagu käsi näitas — ebarütmiliselt ja segaselt. Ühe orkestrandi sõnade kohaselt pidavat orkestrid, keda on õnnistatud väga heade dirigentidega, tihti käituma nagu koerad: nad valivad enesele ühe peremehe ja kõiki teisi hammustavad. Aleksejev oli aga tõeline peremees, kes peksis selle omaduse koerast välja, kuid enne seda jäid nii mõnelegi ERSO ees käinud dirigendile kihvajäljed kintsule…

Proove teeb Aleksejev vene keeles ja ta on sügavalt veendunud, et mida rohkem dirigent lobiseb, seda suuremasse segadusse ta orkestri viib. Kuid Aleksejev pole kaugeltki nii vaikne ja vagane, nagu pealtnäha paistab. Kui ta ütleb, siis on öeldud! Maestro möönab ka ise, et on väga terava keelega, ja lisab, et kui keegi nuriseb, siis teadku, et Tallinnas nähakse siiski veel tema “üsna pehmet versiooni”. “Põhjus on selles, et juba esimesest päevast peale on koostöö ERSOga mulle väga meeldinud. Arvaku orkestrandid minust mida tahes, mulle meeldib neile otsa vaadata isegi siis, kui näen, et nad minuga rahul pole. Ma võin nende peale kindel olla, sest tean, et kontserdil naudime kõik koos oma töö vilju.”
Aleksejevi teraval kriitikal on ERSO direktori Andres Siitani arvates siiski ka üks hea külg (olulisima kõrval — see viib enamasti välja väga hea lõpptulemuseni): see pole kunagi suunatud muusiku kui inimese vastu, vaid puudutab ainult musitseerimist. Siiski läksid umbes kaks aastat tagasi suhted orkestri ja maestro vahel “veidi karedaks” ja ette tuli ka isiklikke solvumisi. See oli esimene kord, mil Aleksejev oma lahkumise jutuks võttis. Kuid selle tegelike põhjusteni veel jõuame.

Aleksejevi “pehmest versioonist” on orkestril muidugi väheke teine arvamus kui maestrol endal. Aleksejevi kärsitusest tekkivat pahameeletormi käsitletakse nimelt ERSOs kui nädala (toredat) kulminatsiooni ning juba esmaspäeval hakkab orkester omavahel arutama, millal see siis seekord toimub (tavaliselt neljapäeviti). Aleksejev seda lugu meie vestluse ajal veel ei tea, kuid möönab siiski, et kipub vahel tõesti kannatust kaotama, kui ei saa orkestrilt midagi nii kiiresti kätte, kui ta tahaks. “Ma püüan siiski mitte “plahvatada” ning kui see olukord tekib, pean korraks enda sisse vaatama ja endalt küsima, miks ma ei suuda oma soove teistele selgeks teha.”

“Mulle pole tähtis niivõrd, mida ma teen, vaid see, kes ma inimesena olen.”

ERSO ees käinud väga värvikaid ja sarmikaid, lehviva salli ja hõlmadega dirigente, kelle puhul kohe tajutakse, vau, dirigent on majas! on nähtud küll ja küll. Ja siis on juhtunud ka nii, et läheb too mees pulti, tõstab käed ja… enam ei ole dirigent! Aleksejeviga on täpselt vastupidi: musta jope ja sonimütsiga lüheldast kasvu mees ilmub majja ja lahkub sealt nii, et keegi õieti ei märkagi. Nokitseb ERSO kitsukese kontori nurgas vaikselt oma sülearvuti kallal, joob paar tassi kohvi ja kogu lugu. Veel aasta tagasi andis tema kohalolust märku vähemalt sigaretilõhn, nüüd ei ole enam sedagi. Kuid kui Aleksejev orkestri ette astub, pole kellelgi kahtlust — tema on dirigent. Maad võtab rahu ja vaikus ning siis vaid pisut kannatust… Orkester on Aleksejevi hääl, selle abil ta kõneleb ja ütleb välja kõik selle, mida ta muidu sõnadesse vormida ei suuda või ei taha. Ainuüksi selle riitusega saab tema keeruliseks tituleeritud loomus seletuse, tema vaikiv olek õigustuse ja karmus andestuse…

Aleksejevi puhul on räägitud küll laiskusest oma karjääri edendamisel, küll vähesest ambitsioonikusest ja paljud tema kolleegid ei jõua ära imestada, kuidas Aleksejevile tema “saatus” nii vähe korda läheb või miks ei näi tal olevat dirigentidele nii omast hirmu olla vähenõutud. Miks ta ennast ometi ei müü?! Aleksejev nõustub, et olla nõutud, omada teatud elustiili ja end pidevalt “turundada”, on väga paljudele dirigentidele tõesti eluliselt oluline. “Minu jaoks on pigem tähtis vastata küsimusele, kas ma tunnen end oma nahas hästi või mitte. Ja mitte isegi see, millega ma täpselt tegelen, pole tähtis, vaid see, kes ma inimesena olen. Õnneks sain sellele küsimusele vastuse juba aastaid tagasi.” Ja Aleksejev räägib loo, kuidas see juhtus. “Nõukogude ajal oli mul n-ö isiklik ülesanne hankida endale piibel. Seda aga paraku ei saanud kusagilt soetada. Olime Poolas, Łódźis, kõndisin tänaval ja sattusin õigeusu kiriku juurde. Teenistust polnud, kuid preester kutsus mind lahkelt sisse. Kuuldes, mida soovin, andis püha isa mulle piibli ja mõned ikoonid. Millegipärast küsisin endalt just seal, mida ma üldse elus tahan. Seda, mis minuga juhtus, ei ole võimalik sõnadesse panna, see on abstraktne nagu muusika. Sel päeval sai minust täiesti teine inimene, ma leidsin end hingeliselt. Ja sellest päevast alates ei kadesta ma mitte ühtegi inimest, mingu neil kui tahes hästi. Kõik tuleb, mis tulema peab.”

Aeg-ajalt on kostnud ka nurinat, et Aleksejev pole nende üheksa peadirigendi-aasta jooksul orkestril piisavalt “kätt hoidnud” ja et temast pole saanud igatsetud “isa kuju”. Selleks, et mõista, miks Aleksejev oma orkestriga ühe katuse alla (Eestisse) ei kolinud, et neid orkestri jaoks üldsegi mitte väheolulisi ootusi täita, peab paremini tundma (kultuuri)keskkonda, kust ta tuleb. Seda kõike ühe lausega ära ei seleta, kuid kes vähegi mõelda oskab ja tahab, jõuab kindlasti välja õige vastuseni.

“Ma ei oska puhata ja ausalt öeldes ongi töö minu hobi.”

Kuigi Aleksejev ütleb, et ega tal pole märkimisväärseid hobisid, loeb ta mõnuga ja palju ning kirjandus on muusika kõrval üks tema lemmikteemasid. Ta ei pidanud näiteks paljuks enne Boriss Tištšenko “Dante-sümfoonia” esmaettekannet “Jumalikku komöödiat” läbi lugeda. Lihtsalt selleks, et heliteosest paremini aru saada. Ei usu, et selliseid dirigente väga palju oleks. Tuttavaid-sõpru ei vii Aleksejev Peterburis mitte otsejoones oma lemmikrestoranidesse Stroganoff või Russkaja Rjumotšnaja Nr 1, vaid hoopis haruldasi faksiimileid müüvasse “raamatute pühakotta”. Siin tunnistab ta ausalt üles ühe oma nõrkuse: järele andmist kiusatusele lubada endale siit aeg-ajalt mõni kalingurköites ja originaalillustratsioonidega teos. Aleksejevi konservatooriumiaegne õpingukaaslane ja lähedane sõber Vello Pähn ei imesta selle peale põrmugi, sest Aleksejevi kirg raamatute ja lugemise vastu on talle tuttav. “Nikolai on äärmiselt intelligentne inimene ja temaga on tõesti väga huvitav juttu ajada, nii muusikast, kirjandusest kui elust üldse. Tal on aga üks “viga”: ta ei kannata absoluutselt rumalaid inimesi. Õnneks ei arva ta, et on ise see kõige targem,” ütleb Pähn.

Tallinna saabudes külastab Aleksejev alati üht väikest rõivaäri Nunne tänaval (Classic Boutique), kust tellib juba aastaid kõik oma frakid ning esinemis- ja päevasärgid, ülikonnad ja kingad. “Selles väikeses poes veedan ma Tallinnas olles ühed toredamad tunnid ning koos poe omaniku Urmasega (ta palub nime kindlasti ära märkida) räägime klaasikese viski taga lisaks puhttöistele juttudele alati ka maast ja ilmast.”

Ehkki ööd ja päevad muusika sees, ei kuula Aleksejev kodus iialgi “lihtsalt niisama” muusikat, kuigi ta töine plaadikogu on muljetavaldav. Ta eelistab helikandjale alati võimalusel elavat esitlust, sest on sügavalt veendunud, et isegi keskpärane kontsert pakub oma eheduses enam, kui filigraanselt paika timmitud plaat. “Kuid ma olen hakanud tegema midagi täiesti ennekuulmatut: pärast suitsetamise mahajätmist hakkasin käima jõusaalis ja kui ma seal rattaga väntan, on mul kõrvaklapid peas ning ma kuulan “igasugust jama”, mis sealt tuleb. Aga ainult siis suudan ma oma mõtted kas või natukeseks tööst eemale viia. Ma ei räägi enam ammu stressist, see on juba nii igapäevane nähtus, ega ka mitte depressioonist, mis on mulle samuti tuttav asi, ning peale selle on mul veel terve hunnik puhtinimlikke komplekse nagu igal teiselgi.”

“Ma ei armasta väliseid efekte — kõik, mis mul öelda on, ütlen ma muusika kaudu.”

Aleksejev pole kunagi varjanud oma muusikalisi maitse-eelistusi ja see on kosta ka tema kavadest. Maestrole on ette heidetud, et ta olevat tõrges nüüdismuusika, ka eesti muusika esitamise vastu, ja pole vist kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks kuulnud teda ette kandmas midagi orientaalset. Kuid eksivad need, kes arvavad, et Aleksejev teeb seda mingi kiusu või arusaamatu põhimõtte pärast. Aleksejevil on tõesti põhimõtted, kuid need ei seisne selles, mida enamasti arvatakse. Tema kui dirigendi jaoks pole üldse tähtis, kes teose on loonud või mis ajastul see on loodud, tema jaoks on oluline küsimus mida see teos endast kujutab ja kuidas see on loodud. Need on tema jaoks tõesti olulised kriteeriumid. Sümfooniliste suurvormide tulise austajana ja nende meisterliku ettekandjana võib Aleksejev endale lubada arvamust, et suur sümfonismi kuldaeg lõpeb Šostakovitšiga. Kuid lisab kohe, et tal on sellest tegelikult südamest kahju, nii nagu sellestki, et paljud andekad noored heliloojad ei kirjuta üldse teoseid suurele orkestrile. “Ma ei saa sinna midagi parata, et tänapäeva sümfoonilistes teostes puudub minu arvates sageli mõtestatus ja sügavus, et need on lihtsalt muusikapalad.” See muidugi ei tähenda, et Aleksejev poleks üldse nõus nüüdismuusikat ette kandma. On küll, aga see peab siis ikka tõesti teos olema! Peterburi Filharmoonia Sümfooniaorkestrit tutvustavates materjalides seisab muide mustvalgel: “Just Nikolai Aleksejev juhatab sageli Vene nüüdismuusika silmapaistvaimate heliloojate, nagu Tištšenko, Štšedrin ja Slonimsky esmaettekandeid.” Aleksejev peab väga lugu nii Pärdist, Tüürist, Ellerist kui ka Tormisest ning ta on ette kandnud Sumerat, Tubinat ja Tambergi. “Minu lugupidamine kuulub neile ja ainult neile heliloojatele, kes kirjutavad oma teosed klaveri, mitte arvuti taga. Ma ei usalda heliloojat, kes vastab minu asjakohase küsimuse peale alles pärast arvutis pusimist: “Oi, vabandage, arvuti eksis!” Toomas Vavilov, kes on mänginud nii orkestris Aleksejevi käe all kui olnud ka tema kõrval ERSO abidirigent, võtab maestro repertuaarivaliku kokku lausa geniaalselt: “On mehi (=dirigente), kellele meeldivad kõik maailma naised (=heliloojad); on mehi, kellele meeldivad mõned naised; ja on mehi, kellele meeldib ainult üks naine. Aleksejevile meeldib üks naine, äärmisel juhul kaks-kolm. Ta pole muusikalises mõttes “kõigesööja”, vaid kindla suuna, maitse ja huvidega dirigent.” On see hea või halb, Vavilov mõistagi ei täpsusta, kuid lisab, et loomulikum oleks, et ühele mehele ei meeldi kõik maailma naised ja muusikule ei saa meeldida kogu maailma muusika.

“Muusikal on võime ravida hingehaavu.”

Eelmise suve muusikalise tippsündmuse, XXV üldlaulupeo esimene päev oli nagu ta oli: algul ei tahtnud rahvamassid kuidagi lauluväljakule ära mahtuda, emotsioonid ja ootused olid kruvitud taevastesse kõrgustesse, kuid ometi läks nii, et meie koori- ja orkestridirigentide tõeliste gigantide juhatamisi vaatas külmas ja vihmas kügelemisest väsinud publik juba kodus pleedi mähituna ja teetass käes… Öö oli juba kätte jõudmas, vihma ladistas ja lähenes Aleksejevi kord pulti tõusta. Istudes oma kolleegide ja kauaste sõprade Jüri Alperteni ja Vello Pähna vahel, rääkis Aleksejev loo sellest, kuidas ta kunagi Uljanovskis mingil festivalil samasuguses lausvihmas juhatama pidi. Olnud tõeline koerailm ja keegi korraldajatest pöördunud kuulajate hulgas istunud papi poole: tehku too ometi midagi! Papp naeratanud virilalt, kuid mõne minuti pärast sadu lakkas ja päike paistis kolm päeva ühtejutti. Lauluväljakul küll pappi polnud, kuid kui Aleksejev Cyrillus Kreegi “Õnnis on inimene” avataktiks ERSO ees käed tõstis, vihm lakkas. Taevaluugid pidasid vett täpselt nii kaua, kui ta loo juhatatud sai.

Kuigi Aleksejev saab väga hästi aru, et juhatada sellisel pühal üritusel, nagu eestlaste jaoks on laulupidu, oli talle suur au (ta oli laulupeol ainus mitte-eestlasest dirigent), jäi tal sellest ometi okas hinge. Asi polnud ei ilmas, repertuaaris ega koju pagenud publikus (kellest ta muide väga hästi aru sai), vaid asi oli sootuks muus… Koos kahe eesti dirigendiga kultuuriministri kõrval pingil istudes ei vaevunud viimane talle ainsana ei tere ega head aega ütlema, käe andmisest rääkimata. Kõnekas on seegi, et need kaks pole kunagi ametlikult kohtunudki… “Ma ei kurda ega kaeba, seda enam, et minu ametiaeg saab kohe otsa, kuid lubage mul lihtsalt imestust avaldada, et see nii on. Kas ta tõesti ei tunne huvi, kes seisab tema riigi esindusorkestri ees või on viga minus?”

“Minu jaoks on suur õnn hingata orkestriga ühes rütmis ja kui seda teeb ka publik, tunnen seda otsekohe.”

Tänavuse, oma viimase peadirigendi-hooaja esimesse proovi saabus Aleksejev longates ja kepiga. Vaid mõni nädal varem tehtud põlveoperatsioon andis end valusalt tunda ja tabletipakk pidi kogu aeg käepärast olema. Kuid lisaks füüsiliselt “haavatud olemisele” näis Aleksejev olevat haavatud ka hingeliselt… Maestro ei taha sellest algul üldse rääkida, kuid ütleb pärast pikka järelemõtlemist: “Olen juba kolm aastat mõttes lahkunud ja teen seda nüüd täiesti vabatahtlikult. Sest mul tekkis tunne, et töötan tühja — kui inimesed, kellele ERSO käekäik peaks korda minema, ei taha minuga nendel teemadel rääkida, siis mida on mul teha? Mulle isiklikult ei ole seda lugupidamist vaja, mulle on täiesti ükskõik, mida minust seal majas (kultuuriministeeriumis) mõeldakse, kuid orkestrile oleks seda küll vaja, ta lihtsalt väärib seda! Ma olin niigi väga kannatlik, oleksin pidanud ehk palju varem…. kuid ma jäin kauemaks ainult orkestri pärast…”

Orkestrile lähedal seisjate sõnul on aga just Aleksejevi teene, et heitlikel aastatel laiali jooksnud publik ja hinge sees hoidmiseks välismaale tööle läinud orkestrandid riburadapidi tagasi hakkasid tulema. Äkki olid saalid täis ning hooaja ava- ja lõppkontserdid läbi müüdud — sellest oli saanud SÜNDMUS. Publik ei oodanud enam lihtsalt kontserti, vaid hakkas pidama iseenesestmõistetavaks, et lahkub elamusega. Juba esimese hooaja lõpul pandi Brahmsi “Saksa reekviemiga”(2002) maha ülivõimas helimärk ehk nagu tabavalt märkis muusikakriitik Evi Arujärv: “Aleksejev mängis end otsejoones publiku südamesse.” Kui nimetada siinkohal vaid mõnd, siis kuuluvad samasse suurusjärku kindlasti ka Haydni oratoorium “Loomine” (2002), Schönbergi “Gurre laulud” (2003) ja Mahleri 6. sümfoonia (2009).

Sügisel, oma viimase peadirigendi-hooaja hakul lubas Aleksejev, et mängib nüüd ainult seda muusikat, mis teda huvitab: “Kuigi mind pole keegi ka kunagi varem millekski sundida suutnud, on mul siiski mitmeid heliteoseid, mida ma seni Eestis juhatada pole saanud.” Üheks selliseks on kahtlemata Šostakovitši õpilase, juba praegu klassikute hulka arvatud Boriss Tištšenko, kelle “Dante-sümfoonia“ nr 5 tuleb Eestis esmaettekandele 16. aprillil. Suure tõenäolisusega saavad muusikagurmaanid kõvasti maiustada ka hooaja lõppkontserdil 14. mail ette kantava Rahmaninovi koorisümfooniaga “Kellad”, mida Aleksejev juhatab üldse esimest korda. “Ma armastan Rahmaninovi muusikat; seda teost kuulsin esimest korda juba koolipoisina, mil see mind lausa vapustas. Olen käinud seda korduvalt ka hiljem kuulamas, kuid pole ühelgi korral ühestki sõnast aru saanud, kuigi lauldakse ju vene keeles! Kui solistidest veel võis midagi aru saada, siis koor kõlas alati nii, nagu oleks autor pidanud seda lihtsalt üheks orkestri instrumendiks. Kuna nõukogude ajal polnud paberit raisata (mäletate, meil polnud toona isegi tualettpaberit), ei trükitud kavalehele kunagi koori ja solistide partiisid ning ma ei saanud ka kavast teksti jälgida.” Põhjus, miks Aleksejev teose alles nüüd ette võtab, on lihtne: alles nüüd saab ta aru, kuidas seda ette kandma peab. Selleks kulus mitukümmend aastat!

Kui Aleksejev ERSO etteotsa sai, ütles ta, et püüab kavva võtta eelkõige sellist muusikat, mis orkestrit arendaks. “Mahler tuleb kasuks igale orkestrile,” ütles ta ning juba esimesel peadirigendina antud kontserdil lasi ta kõlada just Mahleril. Nüüd, oma viimasel hooajal (4. detsembril) ette kantud Mahleri 6. sümfoonia oli Aleksejevi ja ERSO veatuks lihvitud koostöö, sügava teineteisemõistmise ja mõlemapoolse täiuseihaluse üks kõige kaunimaid väljendusi. Elamus, mille mõju ulatub palju kaugemale ühest õhtust, pärast mida näib, et miski pole enam endine… Mahleri abikaasa Alma on teose kohta öelnud, et see oli loojale kõige isiklikum ja ükski varasem pole tulnud nii sügavalt südamest kui see. Otse sügavalt südamest tuli see ka Aleksejevil.

“Kuid kui algab aplaus, olgu see nii maruline kui tahes, läheb see minust mööda. Ma olen sel hetkel täiesti läbi. Ma ei vaata kunagi pärast juhatamise lõppu publiku poole. Teile tundub, et ma vaatan, kuid ma ei näe tegelikult midagi, ning ma ei näe midagi ka enne kontserdi algust. Ma ei mäleta, mida ma pärast kontserti kellegagi räägin või kes mulle mingi lilleõie andis. Ma olen veel seal, koos selle muusikaga…”


NIKOLAI ALEKSEJEV
ERSO peadirigent ja kunstiline juht

Sündinud: 1. mail 1956 Leningradis (Peterburis).
Perekond: abielus, 2 poega.
Haridus: Glinka-nimeline Riiklik Koorikapell, koorijuhtimine (1973);
Leningradi Riiklik Konservatoorium, koori- ja orkestrijuhtimine (1983).
Tunnustus: VII Herbert von Karajani nimelise rahvusvahelise dirigentide konkursi võitja (1982);
Václav Talichi nimelise rahvusvahelise dirigentide konkursi võitja (1985);
Tokyo Min-On’i rahvusvahelise dirigentide konkursi võitja (1985);
Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärk (2006);
Vene Föderatsiooni rahvakunstniku aunimetus (2007);
Eesti Vabariigi kultuuripreemia (2010).
Karjäär: 1983–1985 Leningradi Kirovi-nimelise Ooperi- ja Balletiteatri (praegu Peterburi Maria teater) peadirigendi Juri Temirkanovi assistent.
9. jaanuaril 1983 juhatas esmakordselt ERSOt, tihedam koostöö algas 1995. aastal.
1985–1988 Uljanovski Filharmoonia Sümfooniaorkestri peadirigent.
1995–1998 Zagrebi Filharmoonia Sümfooniaorkestri peadirigent.
Hooajal 1997/98 ERSO esimene külalisdirigent.
Hooajal 2002/03 Moskva Suure Teatri esimene külalisdirigent.
Alates 2000. aastast Peterburi Filharmoonia Sümfooniaorkestri dirigent.
Alates 2000. aastast Peterburi Filharmoonia Kammerorkestri dirigent.
2001–2010 ERSO peadirigent ja kunstiline juht.
Alates 2002 Het Gelders Orkesti (Holland, Arnhem), esimene külalisdirigent.
• Ta on Peterburi konservatooriumi sümfooniaorkestri dirigeerimiseriala professor.
• Ta on juhatanud kõiki Moskva ja Peterburi tähtsamaid sümfooniaorkestreid, Concertgebouw’, Rotterdami, Dresdeni, Stuttgardi, Kopenhaageni, Berliini ja Baltimore’i sümfooniaorkestrit, Liverpooli Kuninglikku Filharmooniaorkestrit, BBC Šoti Sümfooniaorkestrit ja Jaapani Filharmooniaorkestrit; andnud kontserte mitmel pool Euroopas, Jaapanis ja USAs; teinud koos ERSOga kontserditurneed Itaalias (2003) ja Ameerikas (2009).
* Kuulub kontserdiagentuuri Concerto Winderstein (Saksamaa) alla.