Eesti, Rootsi, Colombia. Ja tagasitulek …
19. veebruar 2010.Olav Roots – 100
Olen vist üks väheseid, kel ammust aega koduseinal Olav Rootsi (26. II 1910 – 30. I 1974) fotoportree – niisugune isikupärane kolmekümnene ja poolprofiilis. Miks küll see pilt, kui ma ise polnud teda ei kuulnud-näinud ega temast lugeda saanud? Nüüdseks pisut olen, kuid teda ootama pani mind Heino Elleri, Karl Leichteri ja mitme sõjapäevist orkestriveterani loodud imago – nende inimeste tunnustusel püsib kullaproov ja see lummab. Ega Eesti NSVs teadnud avalikkus suurt midagi Uku Masingustki, kuigi oma elutöö tegi ta siin, Olav Rootsi tippaastad möödusid aga ületamatus kauguses maal, mida üksnes nimetada oskame, sedagi viimaste aegade narkosõdade kumas. Oma positsioonile tõusis Roots seega enne sõjapõgeniku staatust ja vähem kui kümnendi jooksul eas, mil on tehtud minu foto. Kokku puutunud oli ta sellaks Eestimaa parimate mentorite ja maailma hiilgavamate muusikutega, alustanud seejärel tööd ühe Põhjamaade keskpärasema, Riigi Ringhäälingu orkestriga (RRO). Selle töötas ta viie hooajaga sedavõrd üles, et Saksa okupatsioonivõimud soovisid taganedes orkestri kaasa viia. Ei viinud siiski, ent hävis too ikkagi ning ka Olav Roots kaotas kodumaa ju pöördumatult. Meie osaks jäid kauaks legend temast ja aastakümneid väldanud meretagune ähmane kaja. Jäime ilma oma esimesest kõrgprofessionaalsest orkestrimuusikust, misläbi järgmistel dirigentide põlvkondadel tuli taas võõrsilt tarkust nõutada.
Õpiaegadest
Loomulikult kulgesid need etapiliselt, peatselt ka mitmesuunaliselt. Udernalt 1912. aastal Reiu vallakooli õpetajaks tulnud Jaan Rootsi pojale hakati õigel ajal, s.o poisikesest peale Pärnus klaverimängu õpetama. Ja juba 13selt leiame ta Tartu Kõrgemast Muusikakoolist (TKM) II harmooniaga Elleri käe all ning kuni aastani 1927 markantse Adelheid Hippiuse klaveriklassis (Hippius oli kunagi ette mänginud Lisztile endale, esinenud duos Hans von Bülowiga ning pälvinud sooloõhtutega tunnustust, kuid maestrana oli peatähtis see, et ta rõhutas eriliselt mängu stiililist külge). Hindeid Olav alla „viie” ei tundnud, sestap toetati teda kõige raskematel aegadel Wirkhausi ja Härma nimeliste stipendiumidega. Klaveri alal läks ta edasi Artur Lemba kätte, kompositsioonis jätkas Elleriga ning lõpetas 1931. aastal mõlemad, formaalselt Tallinna konservatooriumis, sisuliselt Tartus. Diplomitööna valmis Klaverisonaat. Samast lõpetamise aastast peale õpetas Roots TKMis klaverit, esines sageli nii pianisti kui ansamblistina, kõige rohkem koos Eevalt Turgani ja Arno Niitofiga. Side Elleriga jäi katkematuks (nagu ka Tubinaga), kuid uueks huvialaks oli kujunemas dirigeerimine. See viis noormehe esimest korda orkestri ette juba suvel 1929 Vanemuise aiakontserdil, mida juhatati Arkadius Krulliga kahasse. Iseseisvad esinemised algasid hooajal 1932/33. Roots sai kohe kiita ettekannete viimistluspüüete eest, ent ühe 1935. aastal Tallinna siirdumise ajendina võib näha ka asjaolu, et Tartus puudus regulaarselt tegutsev orkester. Edasi arendaski Roots end kahes, pianismi ja dirigeerimise suunas.
Esmalt käis ta aastatel 1933 ja 1935 Pariisis oma iidoli Alfred Cortot’ kursustel (imetles kogu maailma eliidi kõrval maestro mängu hiljem Austriaski). Dirigeerimise meistrikursusteks, kuhu pääses koduse ametkondliku jagelemise saatel läbi häda, võttis Roots 1937. aastal õige pikalt – 12. jaanuarist 29. augustini, pausidega – Viinis Felix Weingartneri ja Salzburgis Nikolai Malko, Bruno Walteri, Clemens Kraussi jt õpikodades rikastavalt aega viita. Tänu Karl Leichteri kogutud ja läbi nõukogude aja kiivalt hoitud arhiivi (TMM F 258) avamisele saame muuhulgas vaadata ka Rootsi märkmikusse, kus kajastub päev-päevalt nii kogu õpi- kui kuulamistöö, boonuseks spontaansed repliigid. Mõni näide: 16. II Walteri kontserdilt: „Peab ütlema, et orkester on lihtsalt hämmastav …
Missugused flöödid! Missugused oboed. Milline pehme tämbr, intonatsiooni puhtus ja järeleandmatu pp!”; 26. II Weingartnerist: „ … suur klassikalise joonega vormikindel, tasakaalukas dirigent, kes isegi Tšaikovskyle oskab anda ilusat joont …” Peabki ütlema, et Rootsile oli Tšaikovski emotsionaalne laad võõras; 8. IV Rahmaninovist: „Pöörane tehnika. Suur fantaasia, markantne isikupära, võimsa virtuositeediga – ütlemata soliidse elegantsiga …”; 24. IV Toscaninist: „Beeth. VI. Üldse pöörane selgus, absoluutne rütmiline pretsioon. On huvitav, millise suure kontsentratsiooniga valvab T. terve orkestri üle (Erilise valve all on tihti saaterühmad oma keerukate rütmidega). Seejuures mõõdukad liigutused – kuid kindlad ja selged-käskivad! Tempod võtab eksimatu kindlusega ja see ei muutu siis enam, vaid püsib raudselt.” ; 14. VIII Verdi Reekviem Salzburgis Toscaniniga: „Kõrgemat on raske ette kujutada!”. Jätame kommenteerimata, eks? Muide, Salzburgis sõbrunes Roots põlvkonna jagu vanema Nikolai Malkoga, märkideks toonase kombe kohaselt pühendusega portreepostkaart ning Malko sõit Tallinna, kaasas Šostakovitši Esimene sümfoonia – 12. novembril 1937 kõlas siis tolle XX sajandi suursümfooniku muusika meil üldse esimest korda.
Tallinnas
Tallinnas lõi Roots sidemed juba 1934. aasta 13. jaanuaril eduka debüüdiga RRO ja Estonia ühendorkestri ees, kava naelaks Raveli „Valss”. Järgmisel aastal asus ta konservatooriumis ansambli- ja orkestriklassis õpetama. Dirigeerimised pealinnas, sealjuures tähenduslikud, sagenesid: Tubina esiettekandeline I sümfoonia (24. II 1935), A. Kapi Sümfoonia f-moll, Tubina „Legendaarne” (24. VI 1938, taas esiettekandes), eesti muusika kava Tobiasest Eugen Kapini jm ning lõpuks ka temalt Šostakovitši V sümfoonia. Viimane tähistabki töö murdelist algust RRO ga, kuhu ta kinnitati peadirigendiks 15. VIII 1939. Ent nagu Rootsi kinnitamist oli saatnud konkurentsi krigin, nõnda tekitas Šostakovitši Viies konservatiivse maitsega, heakõlalisusega harjunud orkestrantides suisa obstruktsiooni (R. Matsovi väljend).
Esialgu muidugi ka järsult suurenenud nõudlikkuse pärast igapäevatöös. Vallo Järvi mäletas teda „emotsionaalselt ergana, proovides elementaarsete muusikaliste tõdede vastu eksimise korral ilustamata sõimuni ärrituvana. Juhatas aga täpselt, üleliigseid liigutusi ei teinud, enamasti selgelt akadeemiline. Vasem käsi liikus kunstiliste kujundite ja balansi ja dünaamika näitamiseks”. Rootsi väljaöeldud dirigendikreedo mõjub ositi võttes kindlasti usutavana, kuid summas – töödistsipliini, enesekriitika, harituse, maitsekuse, tahtejõu, püsivuse, otsustusvõime, sugereerimisvõime, kaasaelamise-, kuulamise- ja arusaadavaks tegemise võime toonitamine oma töös – ärgitab erakordse kunstnikunatuuri äratundmisele. Maksma pani Roots end peagi, tema poolele hakati üle tulema. Alus taseme tõstmiseks loodud, omandati partiid kodus ja nii läksid proovid sisuliselt kohe käima. Kontrast varasemaga seisnes eeskätt selles, et detailid leidsid hindamist, Roots jagas selgitusi, proovid muutusid harivaks.
Imposantsust lisas tõik, et ta juhatas sageli peast, iseäranis keerukamate partituuride korral. Hooajal 1939/40 kuulus koosseisu 39 inimest. Kui avalikel sümfooniakontsertidel oldi kümmekond aastat oldud täienduseks teatriorkestrile, siis nüüd osad vahetusid. Mängutase oli tõusnud, eriti keelpillide osas (J. Paulseni kool), kontsertmeistri toolil istus Hubert Aumere (kuni 1943). RRO töökoormus oli olnud aastaid pingeline, ega see nüüdki muutunud: igapäevased kolmetunnised proovid ja õhtused stuudiokontserdid ühe puhkepäeva juures. Mängida tuli erinevate dirigentide käe all igasugust muusikat, kusjuures kaalukamale sümfoonilisele kuulusid reeglina reedesed päevad. Siis esineti kas Estonia Sinise saali (nadi akustikaga) stuudios või koos teatri omadega avalikel kontsertidel kontserdisaalis. Just viimased kavad ja sooritused kujundasid avalikkuse hinnangu. Külastatavus tõusiski märgatavalt. Juba esimese nelja kuuga astus ainuüksi Roots üles 50 kavaga, millest 38 kõlasid eesti autorid, neljas koguni läbinisti. Olav Rootsi valikus oli kaks selget eelistust: (uus) eesti ja väärt välisautorid. Veelgi konkreetsemalt: 1939–44 juhatas ta Tubinat ca 60 ja Ellerit ligikaudu sama palju, A. Kappi – 39, Tobiast 25 korda; Beethovenit üle 50, Sibeliust üle 40 ja Mozartit üle 30 korra. Ainsana võttis ta ette Liszti, Schuberti, Schumanni, Brahmsi, Mendelssohni, Smetana, Francki, Prokofjevi, Bachi ja Händeli partituure. Küll üksikutena, kuid siiski kõlas Raveli, Bartóki, Bruckneri, Bruchi, Mahleri ja Šostakovitši oopusi. Need arvud ja nimed on kokku lugenud muusikatudengina Elena Lass ja kahe käega võib alla kirjutada järeldusele, et kuigi repertuaar rikastus visalt, „oleks veidi uuema muusika osas poliitiliselt soodsamates oludes tõenäoliselt kiiresti uuenema hakanud”.
Olav Roots aga alles hakkas hoogu saama, kui saabus juunipööre. ENSV Raadiokomitee sümfooniaorkestriks ümber nimetatud orkestri direktoriks määrati „proletaarse päritoluga” tore mees Paul Karp, ent see oli sisult formaalne samm. Vägagi positiivseks osutus hoopis uue võimu otsus paisutada koosseis 75-liikmeliseks. Tase polevatki seeläbi nimetamisväärselt kõikuma löönud, kuna uute jõududena alustas hulk piisava ettevalmistusega noori: Laine Siim (Leichter), Jossif Šagal, Vallo Järvi jt. Ülevaltpoolt nähtavat survet ei avaldatud (isegi Tubina „Legendaarses” ei tahetud vihjet näha?), stuudiokontsertidesse lülitas Roots sageli kaasaegseid helindeid, tihti prantslaste sulest. Ikka koos teatrimuusikutega tehti kümme kava, avakontserdil troonisid Verner Nerepiga kahasse juhatatuna otsekui rahvusliku identiteedi avaldusena Elleri „Koit”, A. Kapi „Päikesele”, Tubina „Pidulik prelüüd” jm (samasuguse „meeleavaldusega” tuldi välja ka järgmise okupatsiooni algul). Vene muusika osakaal tõusis, kuid vaid mõistlikul määral ja kvaliteedis: Tšaikovski, Rimski-Korsakov, Skrjabin, Šostakovitš, Hatšaturjan. Prevaleerisid selgelt eesti heliloojad – isegi lääne klassika üle! Lõpp oli teadagi kurb, eeskätt laastas meeste ridu sundmobilisatsioon. 28. augustil 1941 marssisid sakslased üle Tallinna Raekoja platsi.
Õige pea tuldi jälle, nüüd Landessender Revali (LR) palgal kokku, tulejaid oli järel 55 ja sakslased huvitusid kogunemisest väga: Tallinn (üldse Eesti) kuulus rindelähedasse puhketsooni, kus Wehrmacht’i mehed lühipuhkuse veetsid ja intelligentne ohvitserkond soovis tungivalt oma head saksa muusikat kuulda (peatselt selgus, et üllatuti ja huvituti ka kohalikust muusikast). Olav Rootsile avanes roheline tuli, vajadusel kasutas ta oma positsiooni nii mõnegi noore orkestrandi päästmiseks sõjaväest. Vedas ka LRi muusikajuhtideks määratud riigisakslasist dr. musicus ’tega, kellest dr Helmuth Wirth osutud harituks meheks ja lõi paljudega – Elleri, Kapi, Tubina jt, Rootsist rääkimata – isiklikud sidemed. Töö osutus enneolematult pingeliseks: kuus päeva nädalas kuus tundi, raadioprogramme tehti hulgi, avalikud kontserdid mõistagi veel omaette. Suurim maht jäi nimelt Rootsi kanda, ometi suutis ta kõige kõrval käia 1942. aastal uuesti C. Kraussi juures Salzburgis ja dirigeerida avakursusel Beethoveni V sümfooniat ning esitada suvel 1944 Breslaus raadio- ja Stuttgardis Filharmooniaorkestriga Tubina IV sümfoonia, Elleri „Koidu”, A. Kapi Andante cantabile jm. Sama ringiga mängis Roots eesti klaverimuusikat Königsbergis, Linzis ja Braunaus ning lindistas Kreeki, Ellerit, A. Kappi ja Tubinat Hilversumi raadios. Oludele vastavalt esitati Tallinnas pretsedenditul hulgal saksa-austria klassikat ja romantikuid, eestlased aga edestasid samuti ülejäänuid. Vähe sellest – 1943/44 tõi Roots välja kõik sellaks loodud eesti sümfooniad eesotsas Tubinaga, kelle IV esiettekanne toimus 16. aprillil. Arusaadavalt olid välistatud nõukogude ning Debussyst uuemad prantsuse, kõik inglise ja ameerika ning (teadaolevalt) juudi verd autorid. Vene omadest Tšaikovski, Skrjabini ja Glazunovi (!) nimi mõneti siiski figureerisid, kuid ainukese Haydni (Sümfoonia nr 103 Es-duur) leidsin 1944. aasta 30. juuni kavast. 22. septembril lõgistasid T-34d loosungiga „Nõukogude Eesti eest!” tühjaks valgunud Tallinna. Viis päeva varem oli Roots jõudnud meritsi pageda, seitse päeva varem juhatas viimase kontserdi Draamateatri saalis (Estonia oli s.a 9. märtsist varemeis).
Põgenemine kujunes vältimatuks – rindejoone tagant oli ammu läkitatud vingeid sajatusi sakslaste lakei aadressil. Põgenes kuni 80 000 inimest, neist 25 000 Rootsi, koju olevat alles jäänud vaid 36,5% juhtivatest muusikainimestest (A. Hirvesoo).
Rootsis
Vastu võeti kunstiinimesedki. Rootslased toitsid ja katsid nad, kuid riigitasandiliselt erialasest tegevusest tõrjusid eemale, eriti lauljad. Professionaalseid orkestreid tegutses ainult kolmes linnas ja, piltlikult öeldes, ootas nende ette pääsu 30 kohalikku taktilööjat. Tubinat heliloojana aktsepteeriti, tema „ihudirigenti” aga mitte – V sümfoonia esiettekande õiguse (novembris 1947 Stockholmi Konserthusetis) pälvis Kuningliku Filharmoonia SO peadirigent Carl Garaguly; Roots istus koos autoriga proovides, pauside ajal arutati isekeskis nüansside üle, Rootsi osaks jäi autori soovide edastamine dirigendile – vaat niisugune oli tema ainukene „orkestritöö” selles riigis kaheksa aasta jooksul! Orkestriga puutus ta kokku solistinagi vaid paaril korral (Tubina „Concertinos”). Paremini, isegi hästi, läks tal pianistina – tegevus, mis Tallinnas ajapuudusel soikus. Tööd jätkus eeskätt Zelia Aumere saatjana. Kolme esimese pagulasaastaga anti 25 kontserti, väljanoppena arvustus Francki Sonaadi kohta: „Siin sai ka pianist suure tähelepanu osaliseks. Ta pehme, vahetevahel peaaegu kontuuritult pehme mäng sobis suurepäraselt viiuldaja tooniga ning koos saavutasid nad suursuguselt kvaliteetse kõlaefekti”. Imetletud oli seega koolilist eripära, mida mäletame hilisemast Eugen Kelderi juureski. Zeliaga jätkati läbi aastate, kontserteeriti ka Inglismaal (1948 Westminster Central Hallis, Leedsis, Leicesteris, Londoni King Hallis ja BB Cs) ning Saksamaal, kavadesse põimiti mõnedki klaveripalad (Tubina „Ballaad” jm). Soolokavadega astus Roots mitut puhku üles ka Rootsi raadios, Konserthuseti kammersaalis jm: Chopin, Kodály, Ravel, Debussy, Franck, Bach, Beethoven, Mozart, Brahms …
Pole vähimatki põhjust alahinnata kultuuriliselt ergast ja toona veel monoliitset pagulaskonda ega nende tegemisi. Kuigi vaid olude sunnil koorijuht, pidas Roots rahvusliku muusika seisukohast tähtsaks tööd Eesti Noorte Meeste Kristliku Ühingu (NM KÜ) juurde kuuluva Noorte Segakooriga (alustati sügisel 1949, kahe aasta pärast oli lauljaid üle 70). Ka selle kooriga pääseti kuningriigi esindussaalidesse, mis tähendas, et eesti muusika tõusis kohalike arvustajate positiivse tähelepanu alla. Sellest koorist leidis Roots ka uue elukaaslase; väga harmooniliselt laabunud esimene abielu oli lõppenud mais 1946 abikaasa Karola surmaga (tuberkuloos). Ja siis, 1951. aasta lõpus, saabus sõber Hubert Aumerelt teiselt poolt Atlandit erutav, ammu oodatud kutse tulla ehk oma päristööle. Lahkumiskontserdil 5. II 1952 mängis ta NM KÜ suures saalis Tobiase Sonatiini, Saare 8 parafraasi, Elleri prelüüde ja „Liblika”, Raidi „3 eesti rahvaviisi” ning Tubina Sonaadi.
Colombias
Pärale jõudsid Rootsid aasta lõpuks ja Olav ei maabunud üldsegi mitte dirigendi-, vaid rahvusliku konservatooriumi õppejõutoolile. Kuigi suurearvuline eliit oli ametis kahe võimsa parempoolse partei rivaalitsemise ja kodusõjaga, pöörasid võimu omavad tegelased erakordset tähelepanu muusika edendamisele riigis. Parajasti aga olid RahvuslikusSümfooniaorkestris asjad sedavõrd liga-logadi, et see reorganiseeriti ümber. Arutati, kas kutsuda ohjama holokausti eest USAsse pagenud Bruno Walter või Otto Klemperer, kui avastati äkki sealtsamast konservatooriumist Olav Roots. 20. juulil 1953. aastal astus ta siis esimest korda peadirigendina üles. Toimus midagi pöörast – paari kuuga oli Roots saanud orkestri särama! Muidugi oli „instrumendi” materjal tänu hulgale Euroopast tulnud muusikutele ka priima (kontsertmeister Hubert Aumere), ent tsiteerigem Claudio Arraud: „Seda muusikut ja dirigenti peate hoidma Colombias lukustatud uste taga, et ta ära ei saaks minna …”. Ongi õige koht nentida, et tippsolistid, kes vahepeal Bogotást mööda käisid, tulid tagasi käima (Artur Rubinstein, Mischa Elman jpt), juhatama tulid mitmed korüfeed eesotsas Paul Hindemithiga. Ise sõitis ta oma kontinendi parimaks tõusnud orkestriga läbi Lõuna-Ameerika miljonilinnad, isegi Miamis kuulati nende musitseerimist sügava rahuloluga: „Paremat Brahmsi interpretatsiooni [II sümfoonia] on siin kuuldud harva, kui mitte kunagi!”.
Peale klassika mängiti palju Honeggeri, Rousseli, Poulenci, Respighi, Dukas’, Menotti, Britteni, Ivesi, Barberi, Stravinski jt loomingut. 1955. aastal ka Tubina Viiendat ja 1957. aastal Kontrabassikontserti, hiljem veel Seitsmendat sümfooniat. Materjale Rootsi tegevuse kohta Colombias meil juba jätkub, sestap võiks huviline käe sirutada näiteks Teater. Muusika. Kino 1987. aasta 10. numbri järele – siin jätkame lühidalt. 1955. aastal võttis Roots tasuta enda kanda üsna hädises seisus Bachi-nimelise koori, viis selle kiiresti tasemele, millega oldi võimelised koos orkestriga ette kandma Debussy „Sireenid”, Mozarti Reekviemi, Händeli „Messia”, Mozarti „Kroonimismissa”, Orffi „Carmina burana”, Haydni „Theresia missa”, Brahmsi „Saksa reekviemi” jpm – mulle tundub küll, et vaadeldaval perioodil sündis Bogotás märksa enam suuri asju kui Tallinnas, kus Järvi alles unistas Bachi kantaatide seeriast, Roots aga needki ära tegi. Rootsi originaalloomingu vähesust on ta ise põhjendanud ajapuudusega ja et kirjutab üksnes hobi korras. Peateosteks on „Variatsioonid ja passakalja A. Kapi teemale” (1959) ja Sümfoonia (1967).
Tema panus Colombia muusikaellu osutus niivõrd kaalukaks, et aastal 1967 valiti Roots riigi aukodanikuks ning tema kümnendeid Colombias hakati kutsuma „Rootsi ajastuks”. Olav Rootsi tervis oli 1970ndatel kehv, üle oli elatud koguni südameinfarkt, orkestritööst pidi ta mõne päeva pärast, veebruarist 1974, pensionile jääma. 29. jaanuaril ehmatas ta aga üht üliõpilast koduse tunni ajal sellega, et hakkas järsku pomisema mingis arusaamatus (eesti?) keeles. Järgmisel päeval maestrot enam ei olnud. Töölauale jäi foto vaatega lumelooris Inglisillale. Tartus saab teadja sellelt sillalt otse Elleri klassitoa aknasse vaadata.
Tagasitulemisi
Esimene oli aastal 1985 teatri- ja muusikamuuseumis korraldatud meenutuste õhtu, kus stenografeeriti Laine ja Karl Leichteri, Villem Reimanni, Herman Talmre jt kaasaegsete mälestusi. Aastal 1987 kirjutasid temast ajakirjas Teater. Muusika. Kino A. Hirvesoo ja K. Purru ning 1996 samas M. Allmann, kes on käsitlenud ka Rootsi esimesi pagulasaastaid („Eesti kultuur 1940. aastate teisel poolel”, 2001). Hiljuti jõudis meieni tosinast CDst koosnev kogumik „Eesti helisalvestised 1939”, mille esimestel plaatidel on omas täies autentsuses tallel Rootsi juhatatavad A. Kapi Sümfoonia f-moll, Elleri „Videvik” ja „Koit” jm. Suurepärane uudis on kahtlemata, et režissöör Katrin Lauril on käsil asjakohane dokumentaalfilm (Colombias filmis ta aprillis 2008). TMM is seisab ees üritus „Olav Roots 100” neljapäeval, 25. s.k.p kell 16. Ülevaate elusttööst teeb Margus Allmann, K. Laur jutustab muljetest Bogotás ja näitab materjale (ka episoode karismaatilise Astrid Rootsiga), tutvustatakse fondi ja kuulatakse arvutist poeg Jaani läkitatud muusikat, Maria Kallaste esitab Rootsi soololaule, mõttevahetus. Juubelit kroonib järgmisel reedel ER SO kontsert Arvo Volmeri juhatusel, oodatumaks Olav Rootsi Sümfoonia esiettekanne Eestis. Noodimaterjali (fotokoopiad) tõi eelmainitud filmireisilt kaasa Katrin Laur, noodigraafika pärineb autori enda sulest ja on sama eeskujulik nagu sõber Tubinal. Volmeri lühiiseloomustus: muusika ei ole konventsionaalne, on huvitav ja fantaasiarikas, helikeelelt radikaalne, värskete kõlakombinatsioonidega ja varjundirikas igast aspektist. Praeguseks kõik. Aga ühte asja on tingimata vaja – väärikat elulooraamatut!