Tasakaalus helilooja, kel sees kõrvetab tuli
05. märts 2010.Intervjuu Tõnu Kõrvitsaga
26. märtsil toimub Estonia kontserdisaalis üks tänavuste Eesti muusika päevade kaalukamaid sündmusi, Tõnu Kõrvitsa autoriõhtu. Kontserdil kõlab valik helilooja uuematest orkestriteostest: lummavate kõlavärvidega „Passacaglia” (2009), mis tundub olevat ka üks helilooja enda lemmikuid, ning „La Folia” (2009) oboele ja keelpillidele, „Helios Helios” kahele tšellole ja sümfooniaorkestrile (2008), „Kellä’” keelpillidele tsüklist „Thule eleegiad” (2007) ja „Tuulde lauldud” (2006) sümfooniaorkestrile. Esiettekandele tuleb spetsiaalselt festivaliks kirjutatud „Tänumeele jõgi” kahele löökpillile, harfile, tšelestale ja keelpillidele. „La Folia” solist on Kalev Kuljus (oboe), teoses „Helios Helios” soleerivad kaksikvennad Pei-Sian Ng ja Pei-Jee Ng (tšellod, Austraalia), kes esinesid ka selle esiettekandel Adelaide’is. ER SO-t juhatab Anu Tali. Kontserdi eel avab Tõnu Kõrvits Sirbi lugejale mõne akna oma mõttemaailma.
Sind on sageli kirjeldatud kui erandlikku nähtust eesti heliloojate seas. Liigud mööda oma teed, millel ei ole eesmärki olla väga kaasaegne või uuenduslik. Mis üldse on muusikas uus?
Tõnu Kõrvits: Mulle on alati tundunud huvitav leida midagi, mis on uus mu enda jaoks, mis mu käivitab või äratab uudishimu. See ei pea üldse olema midagi uut tänase maailma või kaasaegse muusika seisukohalt. Täiesti uus võib tunduda ka vana juurde tagasipöördumine. Seda laadi uut olen oma rõõmuks viimasel ajal palju avastanud. Näiteks vanad muusikavormid. Olen praeguseks vist juba enamuse ära proovinud: passacaglia, La Folia, variatsioonid, kaanon. Ka rahvamuusika juurde pöördumine võib olla uue avastamine. Kui tegelen sellega, mis on uus mulle endale, olen aus, ei punnita, sünnib muusika sisemisest vajadusest. Eks vist suur osa sellest, mis tundub tänapäeval ka üldisemas mõttes uus, toetu suuremal või vähemal määral millelegi vanale.
Aga see, mida tehti 1950.-60. aastatel?
Siis sündis tõesti midagi omas ajas täiesti uut, mis nüüd on klassika …
Kas ühel hetkel „senikuulmata” kõlade lisandumine justkui aeglustus? Kas praegu ei avastata „uut” pigem sama „aia” piires?
Pärast Cage’i teost „4’33’’” arvasid paljud, et nüüd pole enam kuhugi edasi minna – kõik, mida muusikana esitada, on järele proovitud. Aga mine sa tea, mis võib juhtuda. Elu, muusika ja inimesed üllatavad ikka. Arvad, et tead, kuidas asjad on, aga siis tabab sind pauk.
Millest algas su tutvus uue muusikaga?
Kasvasime ju keskkonnas, kuhu läänes sündiv uus muusika eriti ei jõudnud. Nüüdismuusika loojate looming jõudis minuni palju hiljem kui muu lääne pool sündinud muusika. Olen terve elu elanud selles majas, kus praegugi, ja siin kuulati hoopis teistsugust muusikat. Mind on kogu aeg saatnud popi- ja rokiklassika, see oli mu esimene muusikaarmastus. Lääne kaasaegse muusikaga puutusin kokku alles muusikaakadeemias, kuhu läksin õppima teistega võrreldes hiljem. Olin siis juba 21, vahepeal sõjaväes käinud. Üks esimesi, mis rõõmsa tunde tekitas, oli Steve Reichi muusika, selle avastasin esimesel kursusel. Reich vaimustas. Kuulan teda praegugi hea meelega, see loob mõnusa korrastatuse tunde. Reichi muusika ei küta ehk emotsionaalselt üles, aga paneb asjad paika. Aga ma ei ole kunagi vältinud ka kaasaegse muusika teisi suundi.
Sinu puhul ei järgnenud lähemale tutvumisele nüüdismuusikaga suurt pööret helikeeles. On tunda, et aja jooksul on miski kogu aeg samaks jäänud, telg on selge.
Ei ole olnud põhjust keelt muuta. See olen mina, olen niimoodi kirjutades aus. Vahel olen küll kuulanud oma 1992. aastal kirjutatud „Concerto semplice’t” nagu mõne teise inimese tööd. Mingis mõttes olen aga tollase juurde isegi tagasi pöördunud. Ma arvan, et näiteks „Kreegi vihik” sarnaneb paljuski mu varasemate töödega. Tunnet, nagu kuulaks võõrast loomingut, tekitab vist lihtsalt aeg. Sellepärast on hea, kui keegi kõrvalt ütleb, kuidas temale asjad tunduvad. Mulle meeldib väga kuulata niinimetatud mittemuusikute arvamust.
Muusikat ju kirjutataksegi inimestele, mitte ainult kolleegidele?
Kolleegide arvamus on oluline, aga see pakub vähem üllatusi. Mittemuusikute arvamus on alati huvitav, sest on ettearvamatum.
Võiks öelda, et oled paljuski parimas mõttes vanamoodne helilooja, mõnes kontekstis tõeline kõrvade paitamise saareke. Kas inimesele on loomu poolest lähedasemad sellised kõlad, mis sisalduvad ülemhelide harmoonias?
Ülemhelide rida on looduses paika pandud, jumalik mõõde. Arvestan selle kooskõladega komponeerimisel väga.
Oled öelnud, et Sibelius ja Ravel on sulle kõige olulisemad loojad, nende kõrval ka näiteks Depeche Mode. Kas lisad sellesse ritta praegu veel kellegi?
Sibelius ja Ravel on täiesti erilised. Raveli orkestrikäsitlus on lihtsalt imetlusväärne ja geniaalne. Kui võtan mõne tema partituuri riiulist ja lahti teen, on see kõik mu jaoks nii meeletult huvitav. Selles on kõik nii ilusasti paigas, samas lopsakas ja ka eksperimentaalne. Raveli orkestratsioon on nagu suur hammasratastega mehhanism, milles iga detail on paigas nagu kella ehituses. Sibelius jälle on lähedane oma põhjamaisuses, eriti tema vaskpillikäsitlus. Eeskujude nimetamine on mitmeti võetav tegevus. Ütled kellegi nime ja nagu kaunistaksid end sellega.
Kui ise seda ei tee, kaunistab sind mõne nimega keegi teine. Nagu sind on näiteks „kaunistatud” Takemitsu omaga.
Viimasel ajal juba vähem. Tegelikult on mul üsna ükskõik, kellega mind võrreldakse. See kõlab ehk ülbelt, aga viimasel ajal olen üha rohkem mõelnud, et „täieliku ükstaspuha” kultiveerimine on ideaal, milleni tasuks välja jõuda. Tunnen, et see on minus juba tasapisi tekkimas. Ükstaspuha, mida keegi arvab, lihtsalt oled üleni see, kes oled, ega kavatse midagi muuta. See vabaduse tunne on erakordselt tähtis. Teen seda, mida teen, varsti juba paarkümmend aastat, ja teen edasi. Mind ei suuda selles keegi kõigutada, sest ma tean, mis on mu nõrkused ja tugevused. Vaatan oma tööst endale ise vastu ja see meeldib mulle.
Kas meeldiks ka siis, kui keegi su teoseid ei mängiks?
Kui ei mängitaks, oleks muidugi hoopis teine olukord. Kuna aga mängitakse, siis järelikult meeldib see just niisugusena ka teistele.
Kui kirjutad iga järgmise loo järjest suurema vabadustundega, kas oled siis ehk jõudnud peaaegu ideaalsesse eluolukorda?
Ei saa öelda, et olen päris päral. Selles vabadustundes sisaldub ilmselt ka omajagu rock’n’roll’i-meeste attitude’i, et neil on kõigest kama. Võimalik, et mu vabadushoiakus mängib kaasa minu lähedane suhe rockmuusikaga.
Olen juba aastaid tahtnud küsida, miks sul vahel nii kurb nägu on? Nukrad silmad, kuigi ei tundu, et oled õnnetu.
See on mulle üllatus. Ehk on see mingi bluusikurbus, paratamatusega leppimise nukrus. Ma pigem ei ole kurvastaja, aga küllap on mul hinges bluus. Bluus tähendab ju midagi enamat kui vaid mõnd bassikäiku.
Elizabeth I aegsel Inglismaal oli moes olla „bluus”, kuigi tunti end hästi. Kirjutati ilusat muusikat kurvastamisest, ise masendumata. Kas sinu „bluus” on eksistentsiaalne?
Vahel ikka mõni hoovus niidab maha või teeb jõuetuks, aga see on minu puhul alati olnud ajutine. Nii nagu poisipõlves kukkusid jalgrattaga ja põlv oli verine, aga ikka tõusid üles ja pühkisid põlve puhtaks. Sageli on muusika olnud kurbuse käivitajaks. Eks mu elus on olnud ka selliseid päevi, kui olen ainult oma töötoa aknast välja vaadanud, aga see on normaalne. Vaade on pealegi nii ilus.
On saanud igapäevateemaks, mis praegu globaalselt toimub, ja kohati valitsevad peaaegu viimsepäevameeleolud Euroopa Liidu tasemel. Kas sinu meelest on miski läinud piiri peale, kust samamoodi edasi ei saa?
Sotsiaalselt tundlikuma närviga loojad vastaksid sellele küsimusele väga pikalt, tean inimesi, kes praegu lausa süttiksid. Mulle teevad muret paljud asjad, mis puudutavad näiteks loodust või hoolimatust inimeste, eriti väikeste inimeste suhtes. Ega see, mis maailmas toimub, lähe minust mööda, ma ei ela kookonis. Aga kui oled mitu kuud elanud miinus viieteistkümne kraadises külmas, tundub kliima soojenemisest rääkimine liialdusena. Ikka satud olukorda, kus mingi müra taob kõrva, aga sa saad luua enda ümber, kasutades Viidingu luuletuse sõnu, „müüri inimtiheda”. Mitte ainult inimestest, vaid ka kohtadest, olukordadest, muusikast, osalt isegi asjadest. Lood oma maailma ja sul on alati millestki ja kellestki kinni haarata. Heliloojale on inimmüüri osa ka mõttekaaslased, eriti interpreedid, kellega on hea koos olla, kes inspireerivad ja annavad jõudu.
Kas oma valiku järgi ehitatud maailma ei või äkitselt muu maailm mürinal sisse sõita?
Ikka peab olema tähelepanelik. Siiski imetlen sotsiaalse närviga loojaid, kes ka nõmedustele tähelepanu pööravad. Kui keegi ütleb räpimehe kombel midagi väga otse välja, on see hea. Aga mina olen teistsugune looja.
Mis on sinu maailmas praegu domineeriv jõud?
Rahu mu maailmas ei ole. On tunne, et paljud suunad, milles liigun, ei ole veel ammendunud, saab veel edasi minna. Minu olek on selline, millest räägib ühes oma laulus U2 – You have to run to stand still. Iga päev pean oma töötuppa tulema, ükskõik kuidas ma end ka ei tunneks. Isegi kui midagi välja ei tule, siis lihtsalt olen siin, viibin protsessi sees. Mu viimaste aastate hobi on mandoliinimäng. Iga päev mängin tund või kaks ja olen õnnelik. Võib-olla olen Eesti kõige viletsam mandoliinimängija, aga see on ükstaspuha. Et improviseerimisest rõõmu tunda, ei pea pilli hästi mängida oskama. Mu sees on tuli, mis kõrvetab, mitte voolav vesi. Enamasti on see hea rahutus, hea ja ergastav.