Kõrvutusi Eesti muusika päevadelt
19. aprill 2013.
On tähelepanuväärne, et Eesti muusika päevadel (EMP) on viimasel ajal olnud kindel läbiv kontseptsioon. Eelmisel aastal oli see mäletatavasti „Naabrivalve” (mis tähendas ka Eesti naaberriikide heliloojate teoste ettekandeid), tänavusel EMPil (1. – 7. IV) aga „Kõrvutused”, mis tähendas ühtlasi kolme sellenimelist kontserti. Ent mitmesuguseid üritusi plaaniti tänavu EMPile kokku 14, nende seas ka Märt-Matis Lille juhatatud kultuurifoorum Mustpeade majas, audiovisuaalsete kompositsioonide õhtu Kanuti gildi saalis ja Eino Tambergist vastvalminud dokumentaalfilm „Epikuurlase õnnelik teekond” EMTA kammersaalis.
„Kõrvutuste” idee on juba iseenesest hea leid, kui selle aluseks võtta sisu poolest bipolaarsed vastandused nagu „uus/vana”, „planeeritud/juhuslik”, „enne ja nüüd” vms. Selles mõttes oligi üsnagi kõnekas (ka muusikaliselt) EMPi lõppkontserdi kõrvutus „Välismaised siseheliloojad / sisemaised välisheliloojad”, kõrvutus „Tartu/Tallinn” (Tartu Uue Muusika Ansambel ja Uus Tallinna Trio 2. IV Mustpeade majas) võis aga mõjuda pigem formaalse sõnamänguna, sest mis sa samasuguseid asju, näiteks ühte õuna teisega ikka kõrvutad.
Kui vaadelda kõrvutuste ideed Eesti muusikamaastikul pisut üldisemalt, siis on see kõnekas ka seetõttu, et meil peaaegu puudub terve heliloojate põlvkond vanuserühmas 60+, kuna XXI sajandi algusaastatel lahkusid meie seast nii Lepo Sumera, Raimo Kangro, Mati Kuulberg kui Tarmo Lepik. Nüüd olemegi silmitsi paratamatu kõrvutusega: heliloojad alates 70+ ja nooremad, s.t kuni 50+. Täpselt seesama kõrvutus torkaski, muuseas, silma ERSO kontserdil „Hea Eesti asi”, kus ühel pool seda „nähtamatut barjääri” kõlas Eduard Tubina (1905–1982), Helmut Rosenvaldi (1929) ja Jaan Räätsa (1932) muusika, teisel aga Tõnu Kõrvitsa (1969) uudisteos, kuid sellest tähelepanuväärsest muusikaõhtust lähemalt veidi hiljem.
Nähtamatu barjäär, küll teises tähenduses, lahutab meid nüüd ka Eino Tambergist (1930–2010). 3. IV esilinastus EMPil ligi tunnine dokumentaalfilm „Epikuurlase õnnelik teekond. Eino Tambergi 6 maapealset episoodi” (tootja Laara Productions koostöös Eesti Rahvusringhäälinguga, autor Timo Steiner, režissöör Ülle Õun ja produtsent Ruth Alaküla). Nähtud ekraanilugu võib tekitada (ja on näiteks Klassikaraadios juba tekitanudki) üsna vastakaid ja ka kriitilisi arvamusi. Asi on ilmselt selles, et tegemist pole tõepoolest monograafilise eluloofilmiga Tambergist kui meie väljapaistvast klassikust ja kõrgelt hinnatud kompositsiooniprofessorist. „Epikuurlase õnnelikku teekonda” jälgides ei saa vaataja õigupoolest midagi teada ei Tambergi loomingust, tema kunstilistest tõekspidamistest ega ka arvukatest õpilastest.
Selle asemel näeme eakat emeriitprofessorit oma koduõues aastal 2010 väikeste lastega mingeid mänge mängimas, laulmas ja hüppamas ning koolipõlveaegseid mälestusi pajatamas – ning pikalt ja värvikalt filosofeerimas, kuidas õnnelikult elada. „Epikuurlase” filmis Tambergist ei räägita, selles ekraaniloos räägib vaid helilooja ise. Muidugi, kuhugi välismaale poleks niisugust dokfilmi ilmselt võimalik müüa, kuna vaatajale, kes pole Tambergist midagi kuulnud, jääks selle ekraaniloo põhjal temast mulje kui mingist heasüdamlikust ja veidralt kekutavast „vanaonust”. Nii et kuna muusikalooline info on null, siis kultuuriloolise sõnumi mõttes filmil adressaat justkui puudub.
Ent kui vaadata „Epikuurlase õnnelikku teekonda” kui Tambergi portreed tema viimasel suvel? Kui omamoodi perefilmi või isegi kui südamlikku „muinasjuttfilmi”? Sest mida see „Epikuurlases” nähtud pidev toonitamine, kui õnnelikku elu ta on elanud, siis ikka muud on, kui enesesisenduslik, ent ilus muinasjutt, eriti veel teades Tambergi üsna head paranemist teda hiljuti tabanud insuldist. Mina vestlesin Eino Tambergiga aastal 2010 tema 80. sünnipäeva intervjuude tõttu pikalt üsna mitu korda ja võin kinnitada, et ta oli ka eraelus oma viimasel aastal tõepoolest selline, nagu kõnealuses filmiski tõetruult paistab. Las siis nii olla, olgu pere- või muinasjuttfilmina.
Ent kui nüüd EMPil kõlanud muusika juurde naasta, siis on vist meeldiv paratamatus, et paljude esiettekandeliste helitööde kõrval sai seal kuulda ka märksa vanemaid, ajaproovile vastu pidanud ja ka meie helikunsti klassikasse kuuluvaid teoseid (kust neid päris uusi oopusi ikka nii palju võtta on?). Jällegi tekib üks kõrvutus, et uus ja vana …
Uue ja vana printsiibil oli kokku pandud ka ERSO kava „Hea Eesti asi” Arvo Volmeri dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis (5. IV). Sedapuhku küll põhirõhuga sõnale „vana”, kuna kõlas Tubina Kontsertiino klaverile ja orkestrile Es-duur (1945) Mihkel Polli suurepärases ja artistlikus ettekandes, Helmut Rosenvaldi Sümfoonia nr 3 (1966) ja Mari Polli kaasahaarava motoorikaga esitatud Jaan Räätsa Kontsert viiulile ja sümfooniaorkestrile (1974). Uus, s.t Tõnu Kõrvitsa esmaettekandeline „Ballaad (Dolorese lauluvihikust)” (2013) oli jäetud n-ö maiuspalaks kõige lõppu.
Ei mäletagi, millal mõnda Rosenvaldi arvukatest sümfooniatest meil viimati kuulda sai. Nii et tema Kolmas sümfoonia on küll loomisaasta järgi „vana”, kuid taasavastusena (vähemalt mulle) mingis mõttes „uus”. Juba I osa Allegro con energico äratas tähelepanu: ühelt poolt on liikumisenergiast kantud neoklassitsistlik kujundite ring 1960ndate eesti muusikale ju mõneti iseloomulik, ent Šostakovitši ja Tubinaga seonduv depressiivne „tumemeelsus” polnud toonastele eesti orkestriteostele just kuigivõrd tüüpiline. Sisemine lõhestatus iseloomustab ka Rosenvaldi sümfoonia II ja III osa.
See-eest Tõnu Kõrvitsa „Ballaadi” kargelt lüüriline monoodia võinuks meelde tuua mõne Sibeliuse orkestrisaagadest. Helitöö kooskõlaline vertikaal tundus aga siin kandvat isegi suuremat väljendusimpulssi kui motiivilis-meloodiline tekstuur. Põhjamaiselt romantiline, ka mõneti nostalgiliste intonatsioonidega, ent siiski värsketest puhangutest kantud muusika!
EMPil kuuldud kümnetest uutest teostest oli mul kohe pärast festivali isegi mõnevõrra raske teha mingit elamuste „pingerida” – sedavõrd eriilmeliseks osutusid muusikalised hetkemuljed. Nüüd, mõne aja möödudes, on kerkinud konkreetsemad ja eredamad momendid siiski pinnale. Huvitaval kombel on minu elamuste esikümme eesotsas EMPi lõppkontserdi (Tallinna Kammerorkester Risto Joosti dirigeerimisel 7. IV Mustpeade majas) „Sisemaised välisheliloojad” kontserdipoolel kuuldu. Seega teosed, mille autoriteks on välismaised, kuid Eestiga õpingute tõttu seotud (olnud) noored komponistid.
Näiteks Eugene Birmani (1987, Läti-USA) oopus „Nostra culpa” („Meie süü”) sopranile ja orkestrile (2013, esiettekanne). Žanriliselt on tegemist pigem soolokantaadi kui lühikese mono-ooperiga, kuid Iris Oja ülimalt artistlik ja teatraalne ettekanne mõjus siin küll väljendusrikka muusikalise etendusena. Juba Birmani idee iseenesest on piisavalt „huligaanne”, kuna teose ingliskeelse teksti (Scott Diel) aluseks on USA majandusteadlase Paul Krugmani ja Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese hiljutine „säutsude” vahetus Twitteris. Huvitavalt huligaanne on ka ühest intervjuust loetud Birmani põhjendus, miks nii Krugmani kui presidendi rollis on naislaulja – Toomas Hendrik Ilves olevat „emalik tüüp”! Nojah … Birmani muusika kõlas, nagu juba ette arvata võiski, hästi teatraalselt-kujundlikult ja intensiivselt. Kuulda sai kvaasidramatismi (Paul Krugmani osas) ja pseudokõhklusi (Ilvese episoodis). Põhiliseks tunnuseks võiks siin olla muusikalis-mänguline iroonia, kusjuures otsesesse groteski või pilasse siiski ei laskuta.
Samas TKO kontserdipooles kõlas ka Islandi päritolu Páll Ragnar Pálssoni (1977) esiettekandeline orkestriteos „Rahu ülemvõim” (2012). See mõjus küll väga ekspressiivse, Darmstadti koolkonna avangardismi võtmes loona, kus kõlaline intensiivsus kasvas umbes nagu reaktiivlennuki mootori töötuurid enne starti. Kõmisevad klastrid, mikrointervalliliselt „hõõrduvad” dissonantsid, viiulitel vilisevate flažolettide „huilged” – esmamulje efekt oli ikka päris pöörane!
Noortest eesti heliloojatest äratasid tähelepanu Evelin Seppari (1986) koorikompositsioonid Voces Musicalese esituses (6. IV Mustpeade majas, dirigent Martin Sildos). Eriti helistikuline modaalsus loos „Sonett nr 53” Shakespeare’i tekstile. See on põhimõtteliselt küll tonaalne muusika, kuid igasuguseid alteratsioone nii rikkalikult täis pikitud, et tonaalne baas näib üldises helikangas justkui ära lahustuvat.
Lõpetava „halleluuja!” asemel tahan juhtida tähelepanu ühele väikesele pisiasjale, mis võib viidata ka märksa suuremale probleemile. Nimelt kõlas tänavusel EMPil meie esindusorkestri ERSO esituses vaid üks (!) esiettekandeline helitöö, sellegi autoriks mitte enam noor, vaid „kuldses keskeas” helilooja. Kuna ERSO roll on ka varasematel EMPidel olnud suhteliselt tagasihoidlik (erandiks ehk mullune festival ja Ülo Kriguli „Luigeluulinn”), siis jääb tahes-tahtmata mulje, et ERSO kipub üha enam kaduma meie noorte komponistide „haardeulatusest” kuhugi kättesaamatusse kaugusse. Paraku on nii, et kui noor helilooja oma partituuri sümfooniaorkestri esituses kunagi ei kuule, siis ilmselt ei kirjuta ta sümfoonilisi teoseid enam kunagi. Miks ta peakski seda tegema? Ja kui neid noori pole mitte üks, vaid mitu? Või hoopis terve põlvkond? Kas küsime tulevikus, miks on viimased eesti suured sümfoonikud Sumera ja Tüür? Eks näis …
Nüüd võib EMPi lõpetuseks rahuliku südamega öelda „halleluuja!”.