Tippu on pikk tee minna ja me kavatseme selle ära käia!

Kadri Tali ERSO tänasest ja homsest

Tänaõhtuse kontserdiga, kavas Gustav Mahleri Kolmas sümfoonia ja dirigendipuldis eelmine peadirigent Nikolai Aleksejev, lõpetab ERSO oma tänavuse keerulise hooaja. Ja kuigi uus direktor Kadri Tali on palunud töörahu, uurib Sirp, kas ja kuidas meie esindusorkestri kriis on ületatud ning kui palju ta selle lühikese ajaga on jõudnud panustada orkestri „helgemasse tulevikku”. 

Kadri Tali: Tegelikult läheme lihtsalt edasi sealt, kus võib-olla töö hetkeks seisma jäi. Ma usun, et siin ei olnudki sellist kriisi, mis võiks publikule tähendada  midagi tõeliselt valulikku. Muusikud ise on kõige enam kannatanud ja pidanud aru andma asjades, mille üle nad ei peaks südant valutama. Ja sellest on mul kõige rohkem kahju. Kui ma kunagi rääkisin töörahust, siis tahtsin öelda, et andke meile ainult häid kontserte teha, võimalusi kohtuda heade solistide ja dirigentidega – me ei nõua tegelikult võimatut! Kui me suudame juba 13. mail oma hooaja lõppkontserdil taas välja kuulutada ERSO omad saripiletid ja abonemendid kuni järgmise kevadeni, siis – see on väga suur asi. Olen selle nimel teinud väga tihedat koostööd orkestri ja pillirühmade kontsertmeistrite ja lihtliikmetega, väga palju rääkinud kunstilise nõustaja Paavo Järviga ja muidugi Neeme Järviga,  kellest saab ERSO kunstiline juht. Tagasi ei vaadata, tuleb lihtsalt edasi minna. Oleme hästi uhked oma tulevase hooaja üle, sest see on hästi võimas. Seal on meil hästi palju tööd ja seda me ei karda!

Jõuline avaldus. Tunnistan oma positiivset üllatust, sest arvasin, et praegu on kõik otsad veel lahti. Aga teie lööte lauda trükivalmis bukleti oma sarju ja lisaks koos Eesti Kontserdiga kavandatava töökava … Ja inetu naakluski umbes aasta eest välja  kuulutatud peadirigendi ümber on samuti unustusse määratud?

Mitu korda tagasi ei tulda – läheme edasi sealt, kus asi pooleli jäi. Me tahame teha tööd ja Neeme Järvil tuleb palju kontserte. Ta vastutab selle hooaja eest koos Paavo Järvi ja  minuga. Meie esimene külalisdirigent on Olari Elts, kellega oleme samuti väga palju rääkinud kavade teemadel ja tulevikust. Kõik need meie kultuuriüldsusele tähtsad ja vajalikud inimesed on kodus tagasi! Üksi suuri asju ei tee. Üks ääretult suur abiline on mul olnud ka maestro Eri Klas, kes märtsis pärast pikki proove (lisatoolidega väljamüüdud kontserdile Nikolai Petroviga) istus siin laua taha ja tegi telefonikõnesid, et leida suurepäraseid soliste, kes tuleksid siia meie nappi eelarvet arvestades sõbra kutsel ja sõbrahinnaga. Nii tuleb näiteks Londonis elav kuulus pianist Dmitri Aleksejev temaga mängima Brahmsi Esimest klaverikontserti. Mind on abistanud ja väga kannustanud maestro Arvo Pärt, kes on vaadanud kavasid ja tunnustanud valikut. Kõige raskem on mul olnud taluda muusikaüldsuse ülemäära muretsevat tooni, et küll  sul on raske. Ma ei saa aru, mida silmas peetakse. Palju neid kohti siis kultuurielu edendamiseks ja muusika esiplaanile tõstmiseks on: riiklikul tasandil ongi rahvusooper ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester … Tuleb lihtsalt loota, et inimesed armastavad oma tööd, ja olengi õnnelik, et nii see tõesti on. Arvan, et see võimas hooaeg aitab unustada vähem meeldiva möödaniku.

Sellest tahaks lähemalt kuulda, ent enne veel – kas arusaamine meie esindusorkestrist  on seestpoolt vaadates ka muutunud?

Väga palju! Eks ka mina loen ajalehti ja kuulan uudiseid … Tahangi öelda, et tegelikult on väga palju publiku ja üldsuse, meie muusikaajakirjanike teha. Ärge võtke endale õigust rääkida muusikute nimel (need jutud on läinud ikka küll aia taha!) – las inimesed räägivad oma tööst ja tegemistest ise! Suurim üllatus oli, kui positiivne, kui tööd armastav kollektiiv ERSO tegelikult on.     

Sirp on selles sõnasõjas küll distantsi hoidnud ja selle eest noomidagi saanud. ERSO ja orkestrimuusika suure austajana tunnen siiski, et orkestri põhjalikult noorenenud koosseis pole (pea)dirigendita hooaega kadudeta üle elanud. Sümptomeid, mis peegeldavad sihikindla töö vähesust, torkab ikka kõrva. Näiteks ei saanud keelpillid  eelmisel nädalal Rannapi teoses lihtsalt koos mängitud. Kas ja kuivõrd olete rahul ERSO praeguse tasemega? 

Viimasel poolaastal või pikemaltki on toimunud väga järsud muudatused, mis tingisid ka töö mõningase soikumise. Väga raske on inimesi motiveerida, kui sa ei tea, mis homne päev toob. Psühholoogiliselt olid rasked ajad ja paljud mõtlesid juba konkureerimisest teiste riikide orkestritesse. Loomulikult võib see kajastuda ka töös ja taas vormijõudmine võtab aega. Kui te uut hooaega vaatate, siis  on orkestril igal nädalal suured kavad. Töö on see, mis aitab orkestril ennast tasemel hoida, ja uskumine, et nendest hoolitakse: et Neeme Järvi tuleb tagasi, et Paavo Järviga on ees Šostakovitši kantaatide salvestused ja Olari Eltsiga „Kevadpühitsus” … Teil võib natuke õigus olla, aga oma orkestri fännina ei taha ma nentida suurt tagasiminekut. Küll olen algusest peale öelnud: väide, et meil on tipporkester, on ER SO-le krediidi andmine.  Meil on pikk tee minna ja me kavatseme selle ära käia! Minule on esialgu antud aega kolm aastat, aga seitsme aasta pärast saab Eesti Vabariik 100 – tahaks loota, et siis oleme jõudnud arusaamisele, kuidas eesti kultuur peaks püsima jääma. Näiteks millistel alustel on võimalik kultuuri toetada. Praegu ei tea ettevõtjad, kuidas nad saaksid kultuuri toetada, ja meie ei tea, mis meie riiki huvitab … Prioriteedid on jagatud paljude tähtsate alade vahel  (haridus, kultuur, ettevõtlus), mis on täiesti põhjendatud – väike riik ja kõik peab olema õiglaselt jaotatud –, aga peame välja mõtlema, kuidas ühed tublid saaksid teisi tublisid aidata, et me ei peaks kogu aeg olema mütsiga riigi ukse taga. Pean ennast päris hakkajaks mänedžeriks, aga ma ei näe, mis eeliseid võiks ettevõtlusele luua kultuuri toetamine. Loodan, et meid võetakse kuulda ja töötame selleks välja mingisuguse süsteemi. Meie riigi joon on ikka olnud  see, et kui oled ise tubli ja teed selleks kõik, et hakkama saada, siis aitavad sind ka teised. 

Selleks olete Põhjamaade SOga saanud ju suurepärase kogemuse: samavõrd kui orkestri kontserte on imetletud teie võimet neid suuri projekte rahastada ning võita ja hoida orkestri arvukat austajaskonda. Äsja leidis see värvika kinnituse: kui ERSO huvitava kavaga kontserdil (Vasksi uus ning Rannapi ja Tambergi noorpõlveteos) oli publikut pisut rohkem kui esinejaid laval (tõsi, konkureerida tuli McFerriniga), siis Põhjamaade SOd ootas paar päeva hiljem kolm täissaali!         

Kui 1800 inimesele esineb kõrval Bobby McFerrin, siis, olgem ausad, mõtled ka ise, et anna andeks, mu armas kodune orkester, aga seekord pean sind jätma … Aga pean seejuures kinnitama, et võlgneme  Anu Taliga oma tänu Eesti publikule. See on ka 14 aastat tihedat tööd! Kui üle maailma on klassikalisel muusikal n-ö elu teise poole publik, siis meie seda sündroomi ei tunneta – meie kuulaja on noor ja elujõuline. Sama vaimu tahaks ka ERSOsse tuua. Ja kui vaatate neid uusi sarju, siis need on kõik hästi mõtestatud ja peaksid kuulajaga selgelt kõnelema: et inimene saab läbi mõelda, milline muusika teda huvitab.     

ERSO kontserdid on järgmisel hooajal jagatud nelja sarja: orkestri 85. tegevusaastale  pühendatud „Jubilate” – kolm kontserti Neeme Järvi juhatusel, „Meistriklass” – viis kontserti meistriteostest parimas esituses, „Saaga” – kuus kava põneva tausta ja süžeega teoseid ning „Concerto” – viis õhtut atraktiivseid instrumentaalkontserte suurepärastelt solistidelt.

Juubelisari avaneb juba avakontserdiga „Don Quijote” – võitlus tuuleveskitega, detsembris järgneb päris juubelikontsert „Sõjasümfooniad”, mis sisaldab Tubina Viienda ja Šostakovitši Seitsmenda sümfoonia „Leningrad”, ning hooaja lõpetab kava „Imperaator”, kahe vägeva eestlase Järvi ja Randalu ühistöö. „Meistriklass” allutab sarja sisse vägevad sümfoonilised teosed vägevate esituses – näiteks Tšaikovski „Pateetiline” Aleksejeviga või põnev kava „Mozart Tallinnas”, kus Kalle Randalu esitab tema Klaverikontserdi nr 27, mille käsikiri on siin Tallinnas olemas (see on paljudele pianistidelegi  uudis!) ja tuuakse kontserdi ajaks ka välja. Ühe lõunase kontserdi teeme siis ka lastele, kes saavad imetleda, milline ajalugu siin peidus on. „Meistriklass” jätkub „Eesti muusikute gurmeega” muusikakeskkooli 50. sünnipäevaks, esinemas Annely Peebo, Ivari Ilja, Mihkel Poll, Andrus Haav jt, dirigendid Tali, Mustonen, Kaljuste, Mägi, Elts … Nii et talendid on kodus. Sildu moodustub ka sarjade vahel: nii näiteks  kanname hooaja jooksul Järvi juhatusel ette kõik Brahmsi sümfooniad, igas sarjas ühe. Teeme nendest endale ka plaadistuste sarja, esialgu taskusse, siis vaatame, kes tahab seda välja anda.     

Pean selle huvitava loetelu katkestama, sest kõike lihtsalt ei mahu siin ümber jutustama. Isu on kindlasti äratatud – vähemalt mul on küll tunne, et kõike tahaks kuulda.   

Neid sarju pole pikka aega olnud ja nendega seoses on oluline öelda, et nii saab piletid 30protsendise soodustusega – oluline sääst! Abonementide müük käib iga sarja esimese kontserdini ja arvan küll, et see väärib proovimist. Ja kui oleme palju rääkinud, et ERSO vajab oma publiku tuge, siis üks võimalus ongi käia kontserdil ja nautida muusikat. Inimestele me neid kontserte ju teemegi! 

Ega ERSO publik ole ju kuskile kadunud, külastatavus on minu meelest selgi hooajal, mõne üksiku erandiga, olnud korralik.         

 Jah, aga miks ma seda räägin? Eile tuli minu juurde üks täiesti võõras inimene ja ütles, et kuigi ta on pensionär, tahaks ta väikese panusega ERSOt toetada – kuidas see oleks võimalik? Sellised asjad on liigutavad ja annavad kindluse, et teeme ikka õiget asja. Tasub edasi tegutseda!       

Lisaks sarjade külluslikule valikule jätkub ilmselt ka koostöö Eesti Kontserdiga.     

Jah, meie väga tihe koostöö jätkub. Juba augustis  sõidab ERSO Stockholmi Läänemere maade festivalile Tõnu Kaljustega, kellega septembris esitame kõik Pärdi neli sümfooniat. Lisaks Eesti muusika päevadele lööb ERSO kaasa NYYDi festivalil ja rahvusvahelisel pianistide konkursi III voorus. On uusaasta- ja lihavõttekontserdid ja veel palju põnevat. Üleskutse oleks pigem selline, et püüame ERSO kodulehel www.erso. ee publikut kõigega kursis hoida ja suhtleme aktiivselt ka Facebookis.  Näiteks ootan väga, et õpetajad, kes ei tea võimalustest saada õpilastele väga väikese raha eest kontserdipileteid, tuleksid ERSO kontorist läbi ja viiksid ennast kurssi. Laste pealt ju ei teeni! On väga suur erinevus, kas tund jääb ära, et kuulata mõnd pilli oma kooli aulas, või tulla siia, legendaarsesse Estonia kontserdisaali. Seda on juba tõestanud Põhjamaade SO noore publiku programm, kus õpitut kavatseme ka ERSO töös rakendada. Saame tuge ka haridusametilt ja Tallinna linnavalitsuselt. Viimasega on loomisel lõunakontsertide projekt – mõtleme veel, et kellele ja kuidas. Aga nii nagu „Mozart Tallinnas” läheb prantsuse lütseumile, tahaksime teistelegi hakata rohkem võimalusi pakkuma. Ideed, kuidas paremini teha, on teretulnud – oleme igasugustele pakkumistele avatud.         

Olete uut hooaega kavandades mul hulga küsimusi ära nullinud. Näiteks on viimastel hooaegadel kritiseeritud ERSO leigust eesti muusika ja meie interpreetide vastu. Ka süvenemisajata hakkab neilt lehtedelt silma päris palju meie heliloojate ja interpreetide nimesid.       

Kava vaadates võib küll väita, et kellelegi ei ole liiga tehtud. Me oleme võtnud prioriteediks eesti muusikute arendamise ja neile töö pakkumise, aga peame ka arendama orkestrit ja vaatama, mida publik meilt ootab. Meil on veel palju ideesid, aga hooajas napib nädalaid nende kõigi elluviimiseks. Ja palju jääb ka finantside taha: meil on võimalik hoida orkestrit palgal, aga oma kontserttegevuseks peame ise raha muretsema, nii et sõltume otseselt  kontsertide sissetulekust ja sellest, palju meil on sõpru, kes saavad meid toetada.   

Olete avaldanud lootust, et Eesti üldsus ERSO püüdlusi näeb ja toetab. Kas tajute laiematki mõistmist ja tuge?   

Vaatamata sellele, et on räägitud raskest hooajast, on meile kõik tähtsad inimesed ja institutsioonid meiega jäänud. Näiteks jätkub järgmisel hooajal ERSO-le väga olulisel tasemel koostöö Audi kui peasponsoriga – see tõesti tähendab, et koerad küll hauguvad, aga karavan liigub edasi. See, et Eesti inimene ja endast lugupidavad institutsioonid tahavad Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kõrval olla, on meile väga tähtis. Orkestrile on suur asi, kui sul on hooaja peasponsor; kui sul on üks hotell, kuhu majutada külalissolistid ja -dirigendid ja kes on oma klientidele pakkumas suurepärast võimalust külastada kontserte; kui sul on üks reisi- või lennufirma, kes neid lennutab, siis on see juba pool võitu. See on meie esimene eesmärk – ja  siis juba kaasata kõik Eesti kodanikud meie töösse.       

Ametisse astudes vastasite küsimusele uue juhi esimestest ülesannetest, et see on muusikutele huvitavat, perspektiivikat tööd pakkuda, sealjuures kindlustunnet ja häid töötingimusi silmas pidades. Neist  esimene on vägagi muljetavaldavalt plaanis, kas teistegi perspektiiv on nende paari kuuga saanud konkreetsemad jooned?     

Kindlustunde all pean silmas seda, et orkestrantidele on palk kindel aasta lõpuni ja lepingud alla kirjutatud. Loomulikult võime arutleda, kas eesti muusikute palgad on alla inimväärikuse taset – arenguruumi on! –, aga suur asi on juba see, et ei tule masu- ja sundpuhkuse nädalaid. Mina kartsin kõige rohkem, et äkki ollakse pettunud, kui püüan selle palgafondiga läbi ajades kontserdinädalad ikka ära planeerida ja peab palju tööd tegema. Aga see hirm osutus asjatuks:  kõik on väga õnnelikud selle üle, et on tulemas head kavad. ERSO teeb mõnevõrra rohkemgi tööd kui peaks, sest kavatseme kõik oma kunstilise juhi kontserdid ka jäädvustada: laupäeva hommikul, kui publik veel mäletab meie eelmise õhtu pingutusi, oleme tagasi saalis, et Neeme Järviga see kava salvestada. 

Neeme Järviga seoses oli teil ilus idee tema ümber koonduvast „akadeemiast”, mis hakkaks järelkasvu eest hoolitsema. 

See on ju olnud ka Neeme Järvi enda idee – ta töötab väga palju noorte dirigentidega. Las ta tuleb nüüd siia ja me hakkame tööle. Intervjuusid me eriti enam ei anna – juttu ongi jätkunud kauemaks. Nüüd teeme seda ja ainult seda, mida me kõige paremini oskame – muusikat.  Kui päris aus olla, siis kohtub meie publik Neeme Järvi ja ERSOga juba õige pea: me oleme võtnud presidendi kutset väga tõsiselt ja kavatseme 30. juunil Nokia kontserdimajas anda Eesti sõpradega sellise kontserdi, mis tähistaks üleüldiselt inimeste kojutulemist ja koduarmastust. Seda, kuidas me omasid armastame.       

Olgu öeldud, et lõppkontsert ei tähenda ERSO-le puhkust: juunis sisustab orkester 5. VI Raekoja platsil vanalinnapäevade lõppkontserdi Daniel Raiskini juhatusel ja osaleb Nargeni festivalil Timo Steineri ooperi „Kaks pead” Tõnu Kaljuste juhitud lavastuses 10. – 12. VI Noblessneri valukojas.

Vestelnud Tiina Mattisen