Birgitta festival läheb lahti algupärandiga

13. august 2009.

Tänavuse Birgitta festivali tähtsündmuseks võib kahtlemata pidada Eesti oma algupärandi lavalejõudmist – välismaiste muusikapärlite kõrval tuleb täna õhtul Pirita kloostri müüride vahel esmaettekandele Tauno Aintsi lavaline suurvorm «Aeg armastada».

Tegu on riigi sünnipäevaks kirjutatud kantaadiga, millest on sündinud mastaapne suurteos, kus kaastegev Eesti klassikalise muusika raskekahurvägi: ERSO, rahvusmeeskoor, Tallinna Poistekoor, solistid Urmas Põldma ja Jassi Zahharov ning Vanemuise ballett.

Aeg ja armastus

Teisipäevasel läbimängul särab Tauno Aintsi näol küll naeratus, kuid ta möönab samas, et väike ärevus on ikka hinges. «Eks pere saab sellest paremini aru kui ma ise,» muigab ta. «Sisuliselt pole mul teha enam midagi, noodid on kirjas ja professionaalide käes, kuigi eks detailide kohandamine käib kogu aeg. Muusikaline materjal on väga mahukas ning ikka tuleb mõtteid, kuidas üht või teist asja nüansseerida,» kõneleb ta.

Aja ja armastuse loo sünd muusikas polnud helilooja sõnul pärast Leelo Tungla libreto kättesaamist kuigi raske. «See tekst oli niivõrd ilus, siiras ja kõnekas, et tundsin end pigem filtrina, mis osad noodid välja filtreerib ja teised kõlama jätab. Teisalt on tegemist siiski üle tunni aja kestva teosega ja suure koosseisuga, siis selle kirjapanek, arranžeerimine ja orkestreerimine on siiski suur töö.»

Muusikalises mõttes tuleks suurvormi «Aeg armastada» puhul helilooja meelest kõnelda ennekõike sõlmpunktidest. «Püüdsin orkestreerijana teosesse läbivalt tuua tagasi muusikalist materjali, et sel moel erinevate vormiosade vahel linke luua. Kui kogu aeg tuleks sisse uus materjal, mõjuks see taolise teose puhul väsitavalt. Seega ei loo ma mitte kogu aeg uut, vaid kasutan juba olemasolevat materjali uues võtmes.»

Teosest ei puudu ka taunoaintsilik krutski. «Käsitledes aega ja armastust läbi erinevate vaatenurkade, on huumoriprisma samuti üks võimalus,» leiab helilooja, kelle sõnul on «Aeg armastada» praegusel kujul sündinud kõigile tema varasematele muusikalistele kogemustele toetudes.

«Kui mu elus poleks olnud rock’n’roll’i (Tauno Aints on mänginud Genialistides ja Speculative Rock’n’Roll Bandis – toim), poleks see teos päris kindlasti niisugune, nagu ta täna on. Iga asi mõjutab järgmist ja kahtlemata on bänditegemise aastad mind ja mu muusikalist käekirja kujundanud.»

Oluline on koostöö

Kirjanik Leelo Tungal ütleb, et tema koostööd Aintsiga iseloomustab täielik üksteisemõistmine. «Tauno tabas ära ja lisas juurde oma helikeele väga õiges võtmes,» kõneleb libretist. «Sellist jõudu ja temperamenti nagu Tauno muusikas pole ma pärast Raimo Kangro helikeelt palju kuulnudki. Tauno muusikas on mingi ürgne jõud ja on üllatav, et noor inimene tabab nõnda palju.»

Kuid millest tõukus Leelo Tungal suurvormi tekstide loomisel? «Mõtlesin kaua, mis oleks see teema, mis puudutaks meid kõiki. Need on aeg ja armastus. Armastus on see, mille nimel riigidki püsivad, rahvad säilivad. Tänu armastusele säilib lootus tulevikule ning läbi armastuse võtame endasse osa minevikust.»

Aintsi sõnul annab teosele mõõtme just koostöö.

«Muusika on vaid kõlav osa sellest tervikust,» räägib ta. «Minu karjääris on see kindlasti tähtis ja oluline hetk, kuna sellega on seotud väga palju imelist koostööd.» Kiidusõnu jagab ta kõigile lavastuses osalejatele. «See, kuidas lavastaja Mare Tommingas paneb muusika kõnelema, seda on lihtsalt vaimustav vaadata.»

http://www.tallinnapostimees.ee/?id=152351