Festival “Orient” näitas idamaise mõtlemise peenust

13. mai 2005.

Festival “ORIENT”: Kaug-Ida muusika 6. V Estonia kontserdisaalis. ERSO ja LAN WEI-WEI (pipa, Hiina) SCOTT YOO (Korea/USA) dirigeerimisel, kavas Toru Takemitsu “Lähenev vihm”, Tan Duni Kontsert keelpilliorkestrile ja pipa’le ning Isang Yuni Sümfoonia nr 4.

Idamaise mõtlemise peenust ja filigraansust võis nautida just enim Toru Takemitsu kammerlikuma koosseisuga teoses “Lähenev vihm”. Vihmateemat on Takemitsu oma loomingus käsitlenud põhjalikult, tulemuseks kogumik “Waterscape” (“Vihmasammas”). Peened aktsendid ja iga detaili väljakuulamine on Takemitsule üldiselt iseloomulikud ja neid jooni rõhutasid ka muusikud oma esituses. Tagantjärele tundubki Takemitsu teose esitus õhtu jooksul kuulduist kõige lihvitum ja viimistletum. Tan Duni pipa-kontserdi juures häiris mitmel korral, kui tutti-aktsendid pidid koos kõlama, aga tulemus oli mõnikord ikkagi muusikaliselt “harali”.

Tan Duni pipa-kontsert vastandus Takemitsu introvertsele ja peenekoelisele väljenduslaadile, välised efektid ja teatraalsus on olnud Tan Duni muusikas alati esiplaanil. Nii oli ka siin teoses avardatud orkestrantide tavafunktsioone, pandud nad koputama ja kaasa häälitsema. Seda on Dun varemgi teinud, midagi üllatavat selles ei olnud. Tema idamaine mõtlemisjoonis jõuab kuulajani aga ka selgelt meloodika kaudu, Takemitsu puhul väljenduvad need jooned aga rohkem faktuuri peenekoelisuses.

Rahvapillide või ebatraditsiooniliste instrumentide toomine süvamuusika konteksti on levinud nähe. Näib, et helilooja kõrv hakkab tüdinema “traditsioonilisest” kõlast, “tavalisest” viiulist, klaverist või tšellost ning ta tahab otsida sinna midagi “uut” juurde. Kas või ebatraditsiooniliste pillimänguvõtetega – Tan Dungi rakendas orkestrante ka teatraalsel moel – või siis tuues koosseisu värskema kõlaga instrumente. Nii oli siin selleks hiina pipa. Ent XX sajandil on nõnda “avastatud” teisigi pille, mis sõltub muidugi nii uuendusmeelsetest interpreetidest kui ka asjast huvitatud heliloojatest. Või sageli on selline helilooja-interpreet ka ühes isikus. Selletaolisi näiteid võib vahest kõige rohkem tuua jazzmuusika vallas, mis on piisavalt avatud hoiakuga stiil, et lubada mitmesuguseid sulandumisi. Kuuldud “Jazzkaarelgi” näitas Kimmo Pohjonen, et akordion on midagi enamat kui tangokeerutamise saatepill.

Pipa’t tundmata oskaks seda ikkagi seostada ennekõike hiina traditsioonilise muusikaga, aga tuleb välja, et sedagi instrumenti õpetatakse kõrgkoolis. Vähemalt on solist Lan Wei-wei sellel erialal lõpetanud Pekingi konservatooriumi, mis annab tunnistust tõsiasjast, et pipa kasutusala on siiski üsna avar. Tan Duni teoses oli pipa’t rakendatud õige mitmekülgses rollis, sugugi mitte põhiliselt meloodiapillina, mida võib-olla osanuks enim oodata, vaid ka rütmipillina – efektsed löögid keeltele jms. Selle kõrval võis aga kuulda ka instrumendile loomuomasemat intiimsemat kõlapilti. Siin tunduski, et solistile on loomuomasem siiski pipa lüürilisema poole esiletoomine, solisti habras olek esindas siiski pigem lüürilisemat kui jõulisemat väljenduslaadi.

Korealase Isang Yuni sümfoonias tundus leiduvat üsna läänelikke sümfoonilise muusika ehituskivisid: see oli peamiselt pideva dramaatilise joonena arenev, edasipürgiv, fanfaarne, kuulajaile ei jäetud hetkekski hingamis- või mõttepausi. Äratuntav idamaine mõttekulg ilmus hetkeks siiski lõpu eel, muidu aga kopeeris helilooja üllataval kombel läänelikku sümfoonilise muusika komponeerimist, oma kultuuritaustast oli ta lisanud vähe.