Glennie: muusikalisi vaateid pulbitseva vulkaani sisemusse

Erkki-Sven Tüüri neljanda sümfoonia «Magma» (2002) Eesti esiettekannet kaunistasid kaks tüütut, silmaauku sihitud punast prožektorit. Et laavakuumus, hõõguvpunane või nii… Olari Eltsi ja Evelyn Glennie ettekanne oli sedavõrd intensiivne, et heli võitis prožektorid ära. Tajude hierarhiat arvesse võttes on see üsna erandlik.

Tüüri «Magma» on teos, kus kerkivad ja varisevad kõlaplatood, paisuvad ja hajuvad kõlapilved. Simultaansed helisündmused, külm ja kuum, mulje stiihiast – ei ühtki turvapaika, üsna halastamatu ja hõlmamatu maailm.

Näib, et selline objektiviseeriv, füüsikale või kosmoloogilistele protsessidele viitav tähendusväli heidab jäägitult kõrvale üldtuntud ja levinud psühholoogilise muusikakontseptsiooni. Aga päriselt see ei õnnestu. Inimese (kultuuri)teadvus on kogenud ja õppinud, tajumehhanismid otsivad oma.

Lainetuste sümfoonia

«Magma» keerukate heliridade (kuus 17-astmelist skaalat) kombinatoorikast leiab kõrv lõpupoole džässilikke rütmikujundeid ja tundelisi juhttoone. Helimasside jõud, teatud tämbrikombinatsioonid, sündmuste fataalne korduvus või ka prognoosimatus sisendavad siiski eelkõige ohutunnet.

Keerukate protsesside portreteerimist ja mingit abstraktset kriisitunnet tuleb Tüüri muusikas sagedasti ette. See on üldisem asi. Nagu tulise laavaga kohtudes, pole inimesel eriti midagi oodata ka teiste suurte jõududega – globaliseeruva maailma majandusliku ja sotsiaalse stiihiaga kohtudes. Vool viib sind kaasa.

Enne põhja vajumist võid palvetada ja tähele panna midagi, mida on kombeks iluks, ilmutuseks või lunastuseks nimetada. Klassikalises traditsioonis kehastavad neid asju eufoorilised lõpukadentsid ja kirgastunud lõpukoorid. Tüüri sümfoonia on lainetuste rida, lõputa protsess, hoolimata sisemisest, kompositsioonilisest korrastatusest…

Sümfoonia ülirikkalikku ja keskset löökpillipartiid mänginud ja Antonio Vivaldi Kontserdi C-duur (flautinole, keelpillidele ja tšembalole) vibrafoniseadega esinenud Evelyn Glennie kohta saab vaid öelda, et tegemist on Absoluutse Muusikuga, kelle puhul mobiilsus, jõud ja ülimalt kontrollitud täpsus on vaid tühiasi.

Glennie käes kõlab iga löökpill nagu viiul: näib, et ta suudaks artikulatsiooni, tämbrivärvide ja intoneerimise juuspeensused kätte saada ka pudrunuiaga liharaiumise pakul mängides.

Tüüriga üsna sarnast hoiakut – totaalsust ja teatud objektiviseerimispüüdu – oli seekord ka Tõnu Kõrvitsa muusikas. Tema värskes oopuses «Ellujäänute laulud» põimusid eesti rahvalaulu intervallistruktuurid ja eksootilistel laadidel põhinevad meloodiad.

Teos nagu viiside ookean, kulgemine läbi arhailise intonatsioonimälu. Huvitav, et kui üldiselt on Kõrvitsa suhe intonatsiooni üsna empaatiline, siis seekord kõlas rahvaviis nagu ürgolekus, psühhologiseerimata ja poetiseerimata kujul. Või süvendas seda muljet hoopis ettekanne Olari Eltsi käe all?

Tume foon ja ilmumine

Huvitav kujutleda, missuguse hingamise saaks seesama muusika akvarelsemas ettekandes – mõnda joont udusse mähkides ja mõnda teist (nagu kaotsiläinud ilmutust või lootust) esile tuues?

On ju kultuuriteadvus ja seal sees intonatsioonimälu samuti üks hämar koht, kust nostalgia mõned asjad pinnale toob, aga kuhu paljud asjad varju jäävadki.

Ja just see tume foon, unustushämarus teeb tähendusrikkaks iga pinnaletõusu.

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts
Solist Evelyn Glennie (löökpillid)
Kavas: Erkki-Sven Tüür, Tõnu Kõrvits, Antonio Vivaldi
11. detsembril Estonia kontserdisaalis