Meie muusika on kaldus, kuid sellest pole midagi
22. detsember 2004.Eesti muusika-aastat numbriga 2004 ehib muidugi Ameerikast toodud Grammy auhind, mis kui võidupärg on nüüd igaveseks ajaks keevitatud ERSO, RAMi ja Ellerheina tütarlastekoori kaela. Ühtlasi on see Paavo Järvi triumf, kuna tema seda esitajaterongi vedas.
Kust seda ka ei vaataks, ikkagi tundub Virgin Classicsile tehtud Sibeliuse-salvestuse eest saadud tunnustus suur ja oluline. Maailma kõige vägevama riigi muusikaauhind koorimuusika kategoorias, kogu maailm teab ja näeb jälle korra, et pisikese riigi muusikud on tasemel. Meie oleme maailmas, meie muusikas on power’it!
Siinsed popmuusikud isegi vist enam ei unistagi oma mängumaal selliste saavutusteni jõudmisest ning on valdavalt keskendunud väiksemate, peamiselt sisemaiste eesmärkide saavutamisele, mis omal moel on ka positiivne. Aga ikkagi kuidagi pisike.
Kui nüüd keegi kogemata siiski mõtleb, et Grammy võiks olla eesti muusika-aasta suursündmus, siis ta eksib. Esiteks ei mahtunud võidukas plaat Eesti Muusikaauhindade jagamisel klassika kategoorias isegi mitte kolme kandidaatplaadi sekka.
Ristumised ruulivad
Teiseks on see muusikavaldkond, mida nimetatakse süva-, kunst- või klassikaliseks muusikaks meie igapäevamelus üpris marginaalne. Poliitikute kähmlemine, pangalaenude intressid ja uute kaubanduskeskuste avamine hõivab rohkem tähelepanuruumi.
Nagu kiired ja pilkuköitvad autod, paelub järjest kärmemini tõttaval ajal kergemini tähelepanu see, mis sähvib ja teeb välju häält. Aeglane ja vanades väärtustes juurduv muusika seda ei suuda, kuigi juba on märke, et ta vahel seda siiski väga tahaks.
No näiteks või see, et ERSO mängis poplaulja Hannahi plaadil, või et Sal-Saller laulab koos Estonian Dream Big Bandiga. Neid näiteid jagub.
Nimetagem seda tendentsiks – mõlemalt poolt lähenemissammude tegemiseks. Ühed kiikavad silmanurgast neoontulede sära ja kiire tunnustuse poole, teised püüavad näida kaalukamad ja väärikamad. Keskpõrandal saadakse kokku, toimuvad liitumised ja lähenemised. Muusika pulbitseb ja otsib lakkamatult uusi mooduseid kuulajani jõudmiseks.
Aga kõik seesama leiab aset ka mujal. Isegi sellele trendile, et suur osa popist popmuusikast on siinmail praegu eestikeelne, võime leida mujalt analooge. Paljudes Euroopa riikides läheb omamaisel muusikal suhteliselt hästi, kuigi muusikatööstuse üldine langus pole ikka veel peatunud.
Niisiis võime rahulolu tundes rõõmustada, et eesti muusika püsib lainel, kuigi mastaabid on võrdlusteks pisikesed. Olukord püsib. Muutused on mõõdukad. Tipud, mida muule maailmale uhkusega näidata, on endised – Arvo Pärt, Neeme ja Paavo Järvi (kuigi nad elavad välismaal ja kuuluvad selle vähekiiskava muusika juurde).
Veljo Tormise muusika väest andis märku kultuuripilti raputanud «Eesti ballaadide» etendus Kuusalu lähistel. Üheks osaliseks oli seal ka Tõnu Kaljuste oma Nargen Operaga, mis bravuurikalt alustas etendus- ja kontserttegevust just tänavu.
Ent lubage siiski meelde tuletada, et olemine nn rahvusvahelisel tasemel ning kõlapinna leidmine piiri taga näib ka Euroopa Liitu kuuluvas Eestis olevat üks tähtsamaid näitajaid. Just see mõõdupuu, mis kehtib ka mujal, eristab ühed tegijad teistest.
Kuid loetelu jätkates jääb see žanriliselt ühekülgseks. Helena Tulve sisukas kammerooper ja kaalukas konkursivõit rahvusvahelisel heliloojate rostrumil Pariisis andis valjusti märku naisheliloojate põlvkonna tulekust.
Erkki-Sven Tüüri neljas sümfoonia jõudis alles pärast paariaastast mööda ilma rändamist lõpuks ka Eestisse.
Olari Elts dirigeerib välismaal järjest tuntumaid orkestreid ja oluliseks tunnustuse märgiks oli inglise helilooja Gavin Bryarsi ühe esiettekande juhatamine Inglismaal. Ka Anu Tali on saanud selles vallas jala kindlalt ukse vahele ja on päris kindel, et juba järgmise aasta alguses kuuleme temast välispressi vahendusel uudiseid.
Kui suur on pisem
Loetelu pole muidugi ammendav, kuid siiski piisavalt kõnekas. Erinevalt põhjanaabrist Soomest, kus tõsise muusika kõrval pürib edukalt välismaale ka poptegelasi, folkareid, metalliste, elektroonikuid ja jazzimehi, on Eestis muusikaline olukord omapäraselt kaldus. Isegi Vanilla Ninja erandlikud popsähvatused Saksamaal ei too sellesse pilti erilist muutust.
Niisiis kipub väliste parameetrite järgi tähtsam, tähenduslikum ja saavutuslikum olema see osa muusikast, mis üldsuse kõrvus on marginaalne ja mis siinses kultuuritarbimises hõivab üksnes tagasihoidliku segmendi. Suur osa eesti muusikast on praegu tähenduslikus mõttes pisem osa, millel puudub suurelt areenilt võrdlustes kätte võidetud kvaliteedimärk.
Tusatsemiseks pole siiski põhjust, sest mööduval aastal oli pea igas eesti muusika valdkonnas elavnemise märke. Optimist olles tuleb loota, et uued entusiastlikud tegijad selles laines nihutavad mõne piiritähise kaugemale.
Jazzkaar püsib, Viljandi pärimusmuusikafestival toimub, laulu- ja tantsupidu oli oodatust menukam, muusikale korraldatakse, kontserte on ja piletimüüginumbrid jõuavad ühea uute rekorditeni. Kuigi aasta statistika veel puudub, tundub ometi, et sisemaine nõudlus kasvab.
Kultuuritööstuse veskid jahvatavad. Mitmesugust muusikat tehakse – ka kiuste. Sähvatusi toimub. See on peamine.