Muusikapäev paabulinnuga

Muusikapäeval kõlas Estonia kontserdisaalis üks täisverd sümfoonia ja üks eriti kontsertlik kontsert. Need on žanrid, milles kehastuvad (lääne) kunstmuusika kaks vana kirge ja suundumust – tähendusekultuur ja käsitöökultuur.

Sümfooniažanr – see on aktiivne kodeerimistegevus, loo ja tähenduse tekitamine, olgugi tegu vaid mingi tundemustri või energeetilise protsessiga. Sümfoonia imeb kuulaja muusika «sisse» ja nõuab esitajatelt koordineeritud eneseväljendust. Kontserdižanris domineerib muusika ekstravertne, automaatne (virtuoossus!) ja kehaline külg ning solistile lubab see suuremat vabadust ja personaalsust.

Oluline ja ebaoluline

Muusikapäeva kontserdi avanud taani klassiku Carl Nielseni «Sümfoonia nr 5» (1921–1922) on tõeline XX sajandi sümfoonia – klassikalisest vormikujundusest lahknev, tähendusrikka intonatsioonikõnega, temaatilist materjali ristav ja stiilivihjeid (Brahmsist Gershwinini) sisaldav.

Teose ettekande teevadki keerukaks intonatsioonilise, temaatilise ja faktuurilise arenduse ebatraditsioonilised ristumised. Tõnu Kaljuste käe all sündinud esituses oli huvitavaid kõlalisi lahendusi: täidetud keelpillikõne, dünaamika kaemuslik ühtlus, sügavsoe brahmsilik faktuur, kiires repetitsioonitehikas mustrid jne.

Veenvat sümfoonilist loojutustust sellest siiski välja ei kasvanud. Orellikult täiskõlaline, kuid tervikust välja kukkuva vasegrupi ja mõnigi kord pinguldatud keelpillidega kõlapilt hakkas tasapisi väsitavalt ja monotoonselt mõjuma.

Paradoks, aga detailidele keskendumine ja reljeefne «väljendamine» võib sümfoonilise loojutustuse väljendusrikkust kahjustada.

Rootsi nüüdishelilooja Anders Hillborgi kontserdis «Paabulinnu lood» (1998) soleeris rootsi klarnetikuulsus Martin Fröst. Muusikaline materjal, mis ulatub džässilikest piruettidest leebe lüürikani, lubabki solistil paabulinnuna uhkeldada ja mängelda.

Ka orkestripartii teenib solisti: annab «minategelasele» ruumi, maalib atmosfääri loovaid muusikalisi kulisse – olgu siis pehme kõlavälja, ergastavate džässirütmide või naiivse klaverimeloodia kujul.

Mimeetiline inerts

Solist tegi, mis lubatud: pööras värvilise valgusjoa sees paabulinnumaski nii- ja naapidi, sooritas pantomiimliikumisi ja mängis klarnetitki. Frösti tehnika võimaldab tõepoolest artistlikku vabadust, esitus sünnib otsekui improvisatsioonina.

Et klarnetiga võimlemine ning kogu visuaalsete ärrituste bukett muusikale midagi lisanud oleks, sellest küll aru ei saanud. Pigem oli siin pisukene pärssiv moment juures – nii esitamist kui kuulamist silmas pidades.

Maailmas on palju asju, millest keegi ei tea, milleks need olemas on, kuid mida keegi ei vaidlusta, sest tegemist on üldlevinud – seega otsekui üldiselt aktsepteeritud nähtusega, sellisega, mida nõuab «aeg». Kuigi enamasti on see vaid mingi mimeetiline inerts.

Näib, et paabulinnu tegemist kultuuris (teatraalsus, tugevad visuaalsed ja märgilised ärritused) nõuab meilt samuti «aeg» ise. Miks ka mitte. Kui vaid nähtav pilt kuuldavat pilti ehk muusikat asendada või kompenseerida ei püüaks.

ERSO
Dirigent Tõnu Kaljuste, solist Martin Fröst (klarnet, Rootsi)
Kavas Carl Nielseni «Sümfoonia nr 5» ja Anders Hillborgi klarnetikontsert «Paabulinnu lood»
1. oktoobril Estonia kontserdisaalis