„ITAALIA HOOAEG” GRAMMY’GA. ERSO 2003/2004

Juba mõnda aega on kontserdihooaja mõiste hägustunud ning seda on piiritletud formaalselt vaid ava- ja lõppkontserdiga. Kuulaja jaoks on hooaja ava- ja lõppkontserdid lihtsalt mõnevõrra tähtsustatud teatud heade tavadega, mis eeldavad, et puldis on kindlasti peadirigent ning kavas ka eesti muusika, eelistatult klassika. Sellele „formaalsele hooajale” eelneb ja järgneb vähem või rohkem, tähtsamaid või vähem tähtsaid kontserte, mis on üldjuhul seotud suurte festivalidega, nagu „Klaaspärlimäng”, „Tubin ja tema aeg” ning David Oistrahhi festival Pärnus. Täpselt nii nägi välja ka ERSO möödunud, 2003/2004. aasta hooaeg. Valmistati ette ning esitati 22 kava, millele lisandus hooajaväliselt kaheksa kava. Tegelik kontsertide arv on loomulikult palju suurem, kui liidame siia ka Itaalia turnee ning korduskontserdid erinevates Eesti (ja Soome) kontserdisaalides. Huvitava tulemuse annab statistika, mis loeb kokku külalisdirigendid, neid on 16 persooni, kellest 10 (!) on eesti dirigendid (!) pluss peadirigent Nikolai Aleksejev Venemaalt, kes justkui ei kuulu külaliste hulka. Tegelikud külalised on siiski ainult John Storgårds (Soome), Daniel Raiskin (Holland), Leif Segerstam (Soome), Roland Böer (Saksamaa), Lev Markiz (Holland) ja Thomas Indermühle (Saksamaa). Viimased kaks juba väljaspool hooaega ja ERSO kammerkoosseisuga.

Kui me oleme harjunud nurisema, et meie esindusorkestriga koos pääseb lavale väga vähe eesti interpreete, siis edaspidi ei maksa seda enam teha. ERSOga esines möödunud hooajal 42 solisti, kellest 24 välismaalt ning 18 (!) kodumaist. Vahekord muutub kardinaalselt, kui eraldada sikud lammastest, st vokalistid instrumentalistidest, ja seda eesti instrumentalistide kasuks — neid oli 13 (!) ja välismaiseid 10. Solistide planeerimisel hooajale tuleb arvestada kindlasti mitmeid kriteeriume ja üks neist on alati solisti kunstiline tase. Sel puhul rõõmustab eriti meie oma instrumentaalsolistide domineerimine selles auväärses seltskonnas. Paraku saab vaadeldava hooaja külalissolistide hulgast, kui kaasa arvata ka nn hooajavälised kontserdid, kõige kõrgemal tasemel või selle lähedal olevateks nimetada vaid pianiste Nikolai Demidenkot ja Barry Douglast Inglismaalt. Samasse kategooriasse võiksid kuuluda ka keelpillisolistid Truls Mørk (Norra) ja viiuldaja Viktor Gluzman (USA), nemad küll „hooajaväliselt“.

Dirigentide osas on seis karmim — kuuest kaks on nagu „pärisdirigendid”, need on Leif Segerstam ja Roland Böer. Selline lähenemine lähtub pigem eluloolisest aspektist, mitte mingil juhul ei sea see latti kõrgemale ega madalamale kõigi teiste kunsti hindamisel või nautimisel. Olgu siin kas või näiteks toodud dirigent John Storgårds koos solist Silver Ainomäega (tšello) — nende kontsert hooaja teisel poolel oli üks meeldejäävamaid.

Teist korda eelnes avakontserdile põnev sissejuhatus nn suvelõpu kontserdiga Eesti Metodisti kirikus Tallinnas Paavo Järvi juhatusel, kus solistiks maailmamees, tšellist Truls Mørk. Tema kanda oli ka kontserdi raskuspunkt Schumanni ja Pärdi tšellokontsertidega, mis raamisid Mozarti avamängu ja „Haffneri sümfooniat“ D-duur. Metodisti kirik Tallinnas ei ole just parim paik sümfooniakontserdiks, kuid kogub ikkagi täismaja publikut. Arvo Pärdi enda kohalviibimine andis kontserdile erilise ilme. Kontserdi tegelik sisu avanes aga hooaja lõpul, kui heliplaadifirma Virgin Classic märgi all ilmus Arvo Pärdi autoriplaat helilooja esimese loomeperioodi teostega, alates kantaadist „Meie aed” (op 3) kuni Teise sümfooniani, nende seas ka Tšellokontsert alapealkirjaga „Pro et contra” Truls Mørkiga. Seega järjekordne ERSO jäädvustus Virgin Classic’u märgi all Paavo Järviga. CD ametlikuks ilmumisajaks oli 7. juuni 2004.

Päris hooaeg avati traditsiooniliselt septembris ning avanguks võiks pidada kõiki kolme kontserti peadirigent Nikolai Aleksejevi juhatusel. Esimesel neist loomulikult Elleri „Koit”, siis Rahmaninovi Klaverikontsert nr 3 (sol Nikolai Demidenko) ja Tšaikovski Kuues sümfoonia, teisel —Prokofjevi Klaverikontsert nr 2 (sol Sten Lassmann) ja Brahmsi Neljas sümfoonia ning kolmandal (1. oktoobril) Tšaikovski Viiulikontsert (sol Dmitri Mahtin) ja Mahleri Neljas sümfoonia (sol Pille Lill). Sellise kolmese kogupauguga tähistas ERSO hooaja algust, mängides sisse oma Itaalia turnee (oktoobris 2003) kavad Eesti publiku ees. Kollektiivi motiveering oli hästi kõrge ning ette rutates võib vist küll arvamust avaldada, et kuu aega järjekindlat tööd peadirigendiga lükkas sisse hoo, millest jätkus vaat et terveks hooajaks. Kõrgema klassi solistiks võib tituleerida Nikolai Demidenkot, kellest sugugi ei soovinud maha jääda Sten Lassmann, nõrgaks, isegi teksti esitamisel, osutus Dmitri Mahtin. Esitatud suured sümfooniad olid tasemel, kus pingerida ei tehta, ning see saavutus peaks kindlasti hooaja piiridest kaugemale avarduma.

Järgnenud poolteisekuune paus oli loomulikult seotud Itaalia turneega ja sellest taastumisega. Novembrikuu kujunes orkestrile „Paul Mägi kuuks”, sest dirigent juhatas nii kontserti „Artur Kapp 125” kui ka Berliozi oratooriumi „Kristuse lapsepõlv” ettekannet. Kui Artur Kapi juubeli-kontserdil valmistas pettumuse viiulisolist Saša Roždestvenski, siis Berliozi suurteose ettekandel avastasin endale RAMi solisti Aleksandr Mihhailovi (bass) suurepärase häälematerjali, mille kõrval prantslane Fernand Bernadi jäi kahvatuks. RAM koos „Ellerheinaga” vahekorras 1:4 andis oratooriumikoorina vist senisest parima tulemuse, abiks oli ju ka asjaolu, et teos ei nõua koorilt erilisi dramaatilisi pingeid. Kui viimasega sai alguse advendiaeg, siis detsembris toimus „Estonia” kontserdisaalis ainult üks kontsert, pealkirjaga „Hea muusika heast südamest”, mis tõi kuulajateni Kalle Randalu Mozarti Klaverikontserdiga Es-duur (KV 482) ning Beethoveni Üheksanda sümfoonia Peterburi solistide ja Paavo Järviga. See jõulukontsert viis vallatule mõttele, et kui keegi suudaks organiseerida jõuluks koju kõik meie supermuusikud laiast maailmast koos oma kollektiividega, siis sellise tasemega festivali annaks kogu maailmast otsida!

See võib ka mõnel muul puhul juhtuda, kuid jõulupublik on isegi Eestis eriliselt vastuvõtlik ja oma kuulsaid poegi heatahtlikult soosiv. Kogemus on aga näidanud, et kui jõulud ning aastavahetuse õhin möödas, siis kahaneb jaanuaris ka publikuhuvi koos hoopis kõhnaks jäänud portmoneega. Kui miski veel päästab, siis võib see olla ainult esimese suurusjärgu staaridega ooperigala — ja nii ERSO toimiski. Jaanuari teine pool algas Marianna Tarassova (Peterburi Maria teater) ja superbass Jaakko Ryhäneniga Soomest, dirigendipuldis peadirigent Nikolai Aleksejev pärast kolme ja poole kuulist eemalviibimist. Tuleb välja, et ka publiku elatustaseme tõus on täiesti kombatav, sest vaatamata aasta algusele ja piletihinnale (100—300 krooni) tõi gala kohale täismaja. Publik ei pidanud pettuma — nad said maailma ooperihitid kätte tõelise Met’i hõnguga. Kuu lõpul astus lavale Andres Mustonen, kes koos ERSOga avas oma festivali „opeNBaroque”, mille „avamänguks” nimetati J. S. Bachi Missa h-molli ettekannet. Suurteose suupärane esitus, kus silmapaistvateks solistideks võib pidada Dita Kalniņat (Läti) ja Mikael Bellinit (Rootsi), kuid kunagi ei saa ma leppida asjaoluga, et nimetuks jäävad, eriti selle teose esitamisel, vähemalt sama olulised instrumentaalsolistid, ning siin tooksin ma nad eeslavale partituuri järgides: Mihkel Peäske (flööt), Riivo Kallasmaa (oboe), Aleksei Saks (corno da caccia) ja Imbi Kuus (viiul). Mustonen teab täpselt, kus rakendada oma põhjatut energiavaramut ja kus lasta muusikal häirimatult voolata, mis pidigi hea dirigendi põhiline tunnus olema. Emotsioone seoses segakoor „Latvijaga” saab aga väljendada lühidalt: ehe kadedus.

Veebruaris kostitas ERSO kuulajaid täismahus, st nelja kontserdiga ning ühte neist korrati ka Helsingi Finlandia-talo’s. Kavade poolest põnevad olid kõik ja dirigentideks kolm kodumaist külalist: Arvo Volmer, Olari Elts ja Eri Klas ning Soomest John Storgårds. Olari Elts on kavameistrist üllataja: Rimski-Korsakov, Tšaikovski (Klaverikontsert nr 1 b-moll) ning Pärt ja Šostakovitš. Täiesti eriliseks osutus pianist Vladimir Mištšugin Peterburist, kelle Tšaikovski kontserdi esitus tekitas hulganisti küsimusi ja otseseid kõhklusi — on see õige või vale, hea või halb jne. Üks on selge, see oli huvitav ja põnev, sest ülipopulaarse teose standardne esitus tekitab ka suuremaid või väiksemaid standardseid emotsioone, aga ununeb kiiresti. Kui ehk kontserdi esitus veel kõiki ei veennud, siis lisapala (sama autori klaveripala „Oktoober”) tegi seda kindlasti. Dirigendi ja orkestri suursaavutus oli Šostakovitši Üheksas sümfoonia. Tundus küll, et Eltsi perfektsionismile oli ERSO-l vastus valmis ja rosinaks sai Eugen Kapi karjala-soome tants balletist “Kalevipoeg” — teadagi, vaimukust ei pea Elts kelleltki laenama.
Teise provokatiivse kavaga astus üles ERSO ees harva seisev maestro Eri Klas, kes esitas kogu Richard Wagneri tetraloogia „Der Ring des Nibelungen” Henk de Vliegeri redaktsioonis ühte õhtusse mahtuvasse sümfoonilise seikluse vormi valatult. See Vliegeri versioon levib juba mõnda aega maailma kontserdilavadel ning oligi juba aeg, et ta meieni jõuaks, sest kes siis ikka seda suurt muusikat tegelikult kuulnud ja näinud on, aga Vliegeri kompilatsioon selle kuulmiskogemuse annab. Wagner on teadagi katsumus puhkpillidele ja ennäe — virisemiseks ei antud üldse põhjust, aga Vigo Uusmäe (metsasarv) kanda oli vastutusrikkaim roll, mis õnnestus hiilgavalt.

Läti helilooja Pēteris Vasks on leidnud endale ihudirigendi ja interpreedi soomlase John Storgårdsi näol, kes Põhja- ja Baltimaade avalikul raadiokontserdil (Klassikaraadio) valis põhiteoseks Vasksi Teise sümfoonia. Peasündmuseks kujunes aga hoopis Witold Lutosławski Tšellokontserdi ettekanne, kus solistiks Silver Ainomäe. See noormees murrab just praegu ennast maailma ja selleks talle jõudu, visadust, tarkust ja erilist õnne. Kõik muu, nagu talent ja oskused, isikupära ja artistlikkus on tal kategooriliselt olemas.

Märtsis jälle Olari Elts Beethoveni ja Sibeliuse kavaga, solist professor Ralf Gothóni Beethoveni Klaverikontserdiga nr 3. Gothóni interpretatsioon ei jõudnud eriti pärale, ent Eltsi ja ERSO ansamblivõimekus oli erakordne. Eesti dirigentidele tundub Sibelius olevat lausa kodune autor. Soomlased kindlasti nii ei arva, kuid me ei tee sellest väljagi. Sibeliuse Teine sümfoonia Eltsi interpretatsioonis on omanäoliselt huvitav. Kas kõik soovid olid realiseeritud, teab vaid dirigent, aga ERSO tundus küll viimistletud, tasakaalukas ja täpne.

Järgmine külaline oli aldimängijast dirigent Hollandist Daniel Raiskin, kelle esituses jäi Haydni (nr 31 D-duur) ja Dvořáki (nr 7) sümfoonia kõrval meelde Alfred Schnittke „Monoloog” altviiulile ja kammerorkestrile. Altviiuli mängijad on kontserdilaval harv nähtus, aga Raiskinit seatakse sel hõredal poodiumil lausa Juri Bashmeti kõrvale ning et see „atestaat” on meisterlikkusega kaetud, selles me veendusime „Estonia” kontserdisaalis 12. märtsil 2004. aastal.

Aprillikuu esimesel päeval tõi ERSO kuulajate ette debütandist dirigendi Kaisa Roose. Huvitav dirigent ja Beethoveni Seitsmenda sümfoonia heatasemeline esitus, kuid Dvořáki Tšellokontsert Marius Järviga oleks võinud veel oodata ja küpseda, enne kui seda „pooltoorelt” välja tuua. Ma ei usu iialgi, et see on Marius Järvi hetketase, pigem olid ebaõnnestumisel muud põhjused. Järgnes terve rida huvitavaid kontserte, nagu Mozarti Missa c-moll Roland Böeri juhatusel ja Paul Mägi juhatatud eesti muusika päevade valang esiettekandeid. Erki Pehk tõi lavale ERSO koos Markus Stockhauseni jazz-trioga ja mais juba Leif Segerstam Barry Douglase soleerimisel Brahmsi Esimese klaverikontserdi. Ning hooaeg saigi läbi festivali „Tubin ja tema aeg” avakontserdiga 28. mail 2004, siis juba tavapäraselt peadirigendi juhatusel. Siit tuli ka sündmus, mis oli hooaja algusega tasakaalus — selleks osutus Šostakovitši Viienda sümfoonia ettekanne. Siit minu lõplik ja kõigutamatu arvamus, et vaatamata Itaalia reisi tõttu pisut „katkutud” hooajale on Nikolai Aleksejevi käe all absoluutselt selgelt tunda ERSO loomingulist arengut ja üldist stabiliseerumist uuel, kõrgemal nivool. Meenutagem ka, et Paavo Järvi, kes ERSO-le kunstilist nõu jagab, tõi Eesti riigile Grammy!