Pillimees, kelle hääl on fagott

Homme Estonia kontserdisaalis ERSOga lavale astuva Martin Kuuskmanni (33) nime taha on küll kirjutatud USA, kuid tegelikult on tänapäeva üheks mitmekülgsemaks fagotimängijaks tituleeritu sündinud Eestis, saanud siin muusikahariduse ja pannud enam kui kümne New Yorgis elatud aastaga aluse rahvusvahelisele soolokarjäärile.

Miks just fagott?
Kuna mu ema on Nõmme lastemuusikakoolis klaveriõpetaja, alustasin klaveriga. 11-aastaselt läksin Villu Mustingu juurde klarnetit õppima ja otsustasin sellega jätkata Tallinna muusikakeskkoolis. Sisseastumiseksamil ütles hea perekonnasõber Riho Mägi, et valigu ma hoopis fagott, sest klarnetimängijaid on niigi palju. Kohe helistati Mustingule, kes tuli joostes kohale, et mis fagotist siin räägitakse?!

Kära oli palju, aga valituks osutus ikkagi «pill orkestri tagareast».
Nägin, kuidas eemal seisab äärmiselt tagasihoidlikult Ilmar Aasmets, minu tulevane fagotiõpetaja ja väga kena inimene, ning ma lihtsalt ei suutnud öelda, et ei taha tema juures õppida. Kolme kuu pärast jätsin klarneti nurka.

Millal tuli äratundmine, et fagott ongi just SINU PILL?
Kohe, kui ma sellega alustasin, teadsin, et fagotiga hakkangi endale kunagi hiljem elatist teenima. Kui neli aastat hiljem Ameerikasse läksin, seadsin oma plaanid üsna kõrgele ja tahtsin muidugi kuulsates orkestrites mängida. Tookord ma ei teadnud, et sinna tuleb aastaid kohta oodata.

Aga kuna mulle meeldis soolokontserte anda, laheneski küsimus, mida teha, üsna lihtsalt. Me ei seadnud endale mingeid piire, sest nii elus kui muusikas on absoluutselt kõik võimalik, kui sa ise avatud oled.

Kuidas te Ameerikasse sattusite?
Õppisin 1990. aastal muusikakeskkooli lõpuklassis, kui tehti konkurss, mille tulemusena viis õpilast said minna Californiasse vahetusüliõpilaseks.

Enne tagasitulekut ütlesin sealsele perele, et tahan astuda San Jose ülikooli. Nad pidasid seda naljaks, kuid mul oli tõsi taga. Läksime koos ülikooli ja juhtumisi olid kohal nii fagotiprofessor kui ka rektor. Mängisin neile ilma noodita ette ja varsti olingi seal üliõpilane.

Fagott on soolopillina haruldane, kas teil on laval sageli tunne – ma veel näitan teile, mida see pill endast kujutab?
Loomulikult, selles ongi asja iva! Minu usk fagotti tugineb veendumusele, et see on erakordselt lüüriline pill.

Teile on kirjutanud nii Randall Woolf, Charles Coleman, Tüür, Tamberg, Kõrvits. Kuidas selline koostöö sünnib?
Kui tellin heliloojalt kontserdi, annan talle täiesti vabad käed. Kuid ma ei telli kunagi neilt, kes lähevad ainult efektide peale välja, pean tajuma ühist arusaama muusikast.

Kui tahad klassikalises muusikas teha midagi erilist ja kasutad selleks erilist pilli, pead oskama välja tuua kõik selle võimalused. Teen tööd nendega, keda ma kõiges usaldan, Tõnu Kõrvitsa «Teispool päikesevälju» on fantastiline!

Mis on kõige olulisem, mida te Ameerikas olles õppinud ja kogenud olete?
Kõige olulisem on mitte niivõrd muusikaga, vaid isiklike sündmustega seonduv – mul on seal pere ja väike poeg William Magnus. Kui kodus on kõik hästi, on ka kõik muu hästi.

Mis oli esimene reegel, mille te võõrsil selgeks pidite õppima?
Kui sa ise enda eest ei seisa, siis keegi teine seda ei tee. Hakkasin ise kohe alguses hoogsalt pihta, kuigi tegin ka vigu. Minu filosoofia on lihtne – kõik on võimalik! Sa pead väga endasse uskuma ja oma rida ajama ja oma mõtted tegudeks tegema.

Olete algusest peale vabakutseline, kas see tundmatule noorele muusikule algul riskantne polnud?
See risk on olemas siiani. Tehes koostööd nimekate heliloojatega, on muidugi kergem kontserdiprojekte saada. Kui sa ise teistele vastu tuled, tullakse ka sulle.

Olete küll aastaid eemal olnud, kuid side Eestiga on endiselt tugev.
Juba 1992. aastal, kui Ameerikas õppisin, tegin Eesti Kontserdi kaudu siin esimese kontserdi. Viimastel aastatel käin Eestis neli-viis korda aastas.

Teid on kiidetud nii New York Timesi veergudel kui mujalgi, milline on kõige liigutavam kompliment?
Siis kui öeldakse: «Jumal hoidku! See pill kõlab ju nagu saksofon!» See ongi põhimõte – näidata oma pilli kogu ilus, sest fagott on minu häälepaelad ja minu väljakutse muusikas.

Martin Kuuskmann mängib homme kell 19 Estonia kontserdisaalis