ERSO FILMIFESTIVAL. Kolmveerandsajand ERSO-ga: 3 ja 4

kava

„Kolmveerandsajand ERSO-ga“ 3. ja 4. osa
Autorid: Maia Lilje, Eva Potter
Režissöör: Karin Nurm
Eesti Televisioon, 2001-2002
III osa: 1975–1988
IV osa: 1988–2002
Seansi kestus: 2h
Eesti keeles

Seansi juhatab sisse muusikateadlane ja muusikakriitik Äli-Ann Klooren.

Piletid peagi müügis!

Sügiskuude seitsmel neljapäeval kell 18.00 saab kino Artise väikeses saalis vaadata muusikadokumentaale ning tele- ja videosalvestisi, milles ERSOl on kaalukas roll. Iga seansi eel kõlab lühike sissejuhatus filmi ja selle tausta kohta.

„Kolmveerandsajand ERSO-ga“ kolmas ja neljas osa jälgivad orkestri teekonda 1975. aastal iseseisvunud Eesti Riiklikust Sümfooniaorkestrist kuni uue aastatuhande alguseni. Uus staatus annab võimaluse koosseisu suurendada, kavandada pikemaid kontsertreise ja seada senisest kaugemale ulatuvaid eesmärke. Neeme Järvi ajal kasvavad orkestri ambitsioonid ja rahvusvahelised sidemed, sünnib populaarne „ERSO stuudiotund“ ning tehakse arvukalt salvestusi. 1980. aastal lahkub Järvi Nõukogude Liidust ning peadirigendiks saab Peeter Lilje, kelle käe all jätkuvad suured sümfoonilised kavad, pikad kontsertreisid ja koostöö Eesti heliloojatega.

1980ndate aastate lõpu poliitilised murrangud jõuavad otseselt ka muusikaellu. Rudolf Tobiase „Joonase lähetamise“ tervikesiettekandest 1989. aastal saab üks ajastu märgilisi sündmusi, samal ajal hakkavad senised nõukogudeaegsed töö- ja kultuurikorralduse raamid lagunema. Taasiseseisvumise järel seisab orkester silmitsi hoopis uute raskustega: muutuvad rahastamine ja töökorraldus, mitmed muusikud lahkuvad välismaale ning 1990. aastate algus toob kaasa ebakindluse ka orkestri enda tuleviku suhtes.

Kriisidest hoolimata avaneb ERSOle järjest enam ka rahvusvaheline muusikamaailm. Arvo Volmeri peadirigendiajal jõutakse Müncheni festivalile, Põhjamaade turneedele ja suurte monumentaalteoste ettekanneteni; 1996. aastal algab koostöö Paavo Järviga ning orkestri ette astub uus Eesti dirigentide põlvkond. 2001. aastal lõpeb Volmeri peadirigendiaeg ja tema järel valitakse ametisse Nikolai Aleksejev.

Arhiivikaadrite ja muusikute endi mälestuste kaudu avaneb korraga nii ühe orkestri kujunemislugu kui ka pool sajandit Eesti muusika- ja kultuuriajalugu.