Olen viimasel ajal ka välisajakirjanduses märganud artikleid, mis räägivad sellest, kuidas harf teeb läbi taassündi. Seda mängitakse isegi TikTokis, antakse teada. Kuigi tõsi, tänapäevases meediakeerises esitatakse enam-vähem kõike kui uuestisündi. Aga omamoodi tõetera on selles harfijutus ka sees.
INTERVJUU. Marianne Hofman: harfi peab harjutama, muidu tulevad villid
08. veebruar 2022.
Kui rääkisin kolleegidele plaanist teha intervjuu ERSO uue harfimängija Marianne Hofmaniga, muutusid kolleegid kuidagi elevaks. Harf on mingis mõttes haruldane pill, mis võib tekitada inimestes unelusi ja kujutlusi. Harfi ei kohta ju iga päev.
Marianne Hofman on Hollandi harfimängija, kes on ERSOs mänginud praeguseks umbes kaks nädalat. Kohtume Estonias, aknast paistab sulava lume ja halli taeva koosmõju.
Kas teil oli täna siin proov ka?
Täna ei olnud. Täna on ERSOs rühmaproovid ja kuna mina olen oma pillirühma ainus esindaja, siis sain proovi ka kodus teha.
Kandideerisite sügisel ERSO harfi kontsertmeistriks. Vaatasin teoseid, mida prooviesinemisel ette tuli mängida: noorem Bach, Tšaikovski, Britten, Debussy, Hindemith jne. Kas see on enam-vähem selline harfi esindusrepertuaar lääne klassikalises muusikas?
Prooviesinemistel on alati standardteosed. Sõltub muidugi ka konkursist, ERSO on sümfooniaorkester ja siin on ühed standardid, ooperiorkestrisse kandideerimisel teised. Pole ju mõtet siin küsida Puccini ooperit, kui ma seda mängima ei hakka. Harfi soolorepertuaar ei ole niikuinii nii lai kui näiteks viiulil või klaveril. Aga olid teosed, mis selgitavad välja nii tehnilised oskused kui muusikalise kõnevõime üldisemalt. Ja sedagi, kas suudad ka maagilisi momente tekitada, sest glissando’t ehk sõrmedega üle keelte tõmmata oskab igaüks.
Isegi mina oskan.
(Naerab.) Aga kui sellele mingi maagilise puudutuse juurde annad, siis see muutub eriliseks.
Mulle tundub, et 20. sajandil on harfile kirjutatud rohkem kui varasematel aegadel.
See on tõesti nii. Mozartil ja Beethovenil kuigi palju harfi pole, Mozartil on, aga mitte orkestriteostes. 19. sajandi teises pooles muudeti harfi mehaanikat, harf sai endale pedaalid. Tänu sellele harfi võimalused laienesid. Pedaalid on umbes nagu klaveril mustad klahvid. See andis suuremaid võimalusi orkestrimänguks, harf muutus ka mahult suuremaks nagu ka selle heli. Debussy ja Raveli teoste puhul saab tänu nendele pedaalidele teha glissando’sid, mida klaveril nii hästi teha ei saanud, ja see andis heliloojatele ühtlasi ka uusi ideid.
Jah, tegelikult kui nii mõelda, siis Debussyl ja Ravelil on tihti sellised poolunenäolised, poolhallutsinatoorsed olekud, mille väljendamiseks võib harfikõladest palju abi olla.
Harf annab kõlale maitset, nagu ürdid toiduvalmistamisel.
Harfil on selline muinasjutupilli imidž, kas see on midagi, mida tuleks püüda murda?
Päris palju on harfimängijaid, kes tahavad seda murda, ma ise ennast sellise murdjana väga ei näe. (Naerab.) Mulle meeldivad ilusad asjad, meeldib romantika, meeldivad romantilised palad. Loomulikult harf on palju rohkemat kui lihtsalt ilus tüdruk keelpillide taga… või ilus poiss, sest on ka meessoost harfimängijaid.
Kuigi üsna feminiinne imidž on sel pillil tõepoolest ka.
Tõsi. Enne 19. sajandi lõppu ei olnud see orkestripill ja peamine kasutus oli siis õukonnas, kus seda mängisid tütarlapsed, et enda ja külaliste meelt lahutada. Leediks saamise juurde käis ka oskus mängida mõnd instrumenti, milleks oli sageli harf.
Loomulikult on neid, kes tahavad seda imidžit muuta, ja õige on, sest harf on midagi muud ka kui kaunite kõlade tekitaja. Saab ka koledaid helisid teha. (Naerab.) Ja tehakse ka.
Eelmisel nädalal mängisin ERSO kontserdil Märt-Matis Lille teost «Kadunud metsade kaja», seal tuli panna münt metallkeelte vahele, kust tuli siis sellist – krrrrrrkkk – häält. Siis mõtlesin, et võib-olla pole see otseselt minu ettekujutus harfikõlast.
Teile ei meeldi sellised atonaalsed, hävitavad helid, 20. sajandi helid?
Oleneb muidugi teosest, aga üldiselt olen ikka lootusetu romantik. Jane Austen, Jane Eyre jne, nii et romantiline visioon harfist sobib mulle isiklikult rohkem.
Teil tuleb nüüd pühapäeval Kadriorus soolokontsert. Kas olete juba jõudnud seal lossis käia ka?
Veel ei ole.
Ma kõiki heliloojaid teie pühapäevasest repertuaarist ei teadnudki.
Alustan Händeli harfikontserdiga, see on ka prooviesinemistel väga sage teos. See oli ka esimene teos, mida mängisin, et noorte talentide kooli pääseda. Louis Spohri tuntakse rohkem Saksamaal. Ta elas linnas, kus ma kaks aastat töötasin, Kasselis, oli seal orkestri kapellmeister. Ta kirjutas palju harfile, sest oli harfimängijaga abielus.
On ka üks modernsem teos Iisraeli heliloojalt Sergiu Natralt. Mulle öeldi, et modernsemad asjad ei pruugi seal töötada. Aga kui mängida ainult romantilist repertuaari, siis läheb võib-olla liiga greatest hits’i tüüpi ürituseks. See on üldse üks esimesi modernsemaid teoseid, mida olen mänginud. Aga samas ta ei ole selline tapvalt modernne. Natra oli selline helilooja, kes oskas harfile kirjutada, paljud ei oska, mõtlevad, et kui kirjutada harfile nii nagu klaverile, siis see töötab. Aga tuleb harfimängija ja leiab, et see ikka ei tööta.
Siis muidugi üks mu lemmikuid – Albert Zabeli «Fantaasia Charles Gounod’ ooperi «Faust» teemadel». Kui Beethovenid, Chopinid ja Rahmaninovid harfile ei kirjutanud, siis otsustasid harfimängijad, et kirjutavad ise. See on üks neist. Justkui kõik romantilised meloodiad, mida suudate ette kujutada, pannakse selles harfi.
Ma millegipärast arvan, et tänapäevasem asi töötab ruumi mõttes seal ka, kuigi võib-olla publik seda ei taha.
Ma olen Eestis vähe mänginud, aga on jäänud mulje, et siin on alati kavas ka mõni tänapäevasem teos. Hollandis või Saksamaal seda nii tihti ei juhtu. Pigem mängitakse ikka vanemaid ja tuntumaid teoseid.
Eestis on päris palju noori heliloojad, keda ka mängitakse.
See on väga hea, et mängitakse muusikat, mis sünnib siin ja praegu. Kui Beethoven elas ja kirjutas, siis oli see muusika ju samuti kaasaegne muusika, saja aasta pärast on mõned praegused heliloojad võibolla need uued Beethovenid. Muusika ei peaks olema paigale naelutatud, ta ju alati elab ja liigub.
Te olite kuuene, kui läksite kodulinnas Arnhemis muusikakooli.
Alustasin isegi varem. Mu vanaisa oli organist ja kooliõpetaja. Vanemad alati soosisid meie muusikaga tegelemist. Mul on palju õdesid, meid on kuus last, ma olen kolmas. (Naerab.)
Ma ei tea, kas Eestis on sellist asja, aga Hollandis on veel enne muusikakooli selline eelkool, mis on lõbus viis muusikaga tutvuda. Umbes nelja-viieaastased lapsed käivad seal. Mu õde hakkas seal käima, aga ta natuke kartis. Ema läks siis temaga kaasa ja kuna emal ei olnud mind kuhugi panna, läksin ka. Tegin siis seal nurgas ka kõike kaasa, mille peale õpetaja arvas, et ma võiks ju päriselt osaleda. Nii et alustasin muusikaga pisut varem kui teised. Noote õppisin muide varem lugema kui sõnu.
Kui läks instrumentide valimiseks, ütlesin, et tahan harfi. Õpetaja leidis küll, et olen selleks liiga noor, olin siis viiene, tavaliselt juhtub see seitsme-kaheksaselt, aga eelkooli õpetaja veenis harfiõpetajat ja nii ta läks.
Tavaliselt mult küsitakse, miks just harf, aga ma ei mäletagi teist varianti – kui harfi nägin, siis oli selge. Aga miks, ei tea. Mängisin vahepeal paralleelselt ka natuke klaverit, aga mitte kaua, eelistasin harfi.
Kuidas tundide kaupa harjutades näpuotsi kaitsta?
Ühel hetkel ei ole enam vaja kaitsta. Aga alguses võivad tekkida villid jne. Praeguseks on mul juba näpuotstele selline spetsiaalne nahk tekkinud. Aga kui paar nädalat mängimisega vahet jääb, siis see kaob ja on jälle villid platsis. Kui paar nädalat vahet pidada, ei saa kohe viietunniste harjutussessioonidega alustada. Siis peab tasapisi. Nii et tuleb harjutada, muidu on villid. (Naerab.)
Rääkisin hiljuti ühe pianistiga, kes ütles, et tema maailmas oli nooremas eas kahte sorti muusikat, üks oli klassikaline, mida pidi harjutama, ja teine siis selline, mida ta armastas kuulata. Kas teil on ka sellised kaks maailma?
Jaa. Autos mulle näiteks ei meeldi klassikalist muusikat kuulata, seal on tavaline raadiopopp väga hea. Klassikalisel muusikal on ju tihti imidž, et see on selline vana ja kange. Kuigi muidugi, ma olen muusik, armastan seda, mida teen, klassikalist muusikat, aga meeldib popp ka. Kodus näiteks taustaks ma pigem klassikat ei kuula.
Võib-olla on asi ka selles, et kui panen klassika peale, hakkan seda analüüsima. Poppi kuulates sellist asja enamasti ei juhtu, seda saab kuulata, lõdvestuda ja mitte mõelda selle peale. Eriti tõsine analüüs hakkab muidugi peale, kui harfi kuulen, siis ikka võrdlen, mida ja kuidas ise oleks samas olukorras teinud.
Aga kas on ka mõni klassikaline teos, mis on teie jaoks selline, kus analüüs lülitub välja?
Pigem võib see juhtuda siis, kui ma ei kuule harfi. Kui on harf, siis pole midagi teha. Aga harfi puhul pigem suudaks [analüüsi] välja lülitada ooperis, seal, kus orkestrit ei näe. Sümfooniakontserdil näeb mängijat ja kui näen, siis pole võimalik välja lülituda.
Võib-olla mõne Dvořáki või Elgari teosega võib juhtuda, et kriitikameel natuke taltub, aga kuhugi ta üldiselt ikka jääb.