Eesti muusika teerajaja
11. märts 2019.
Käesoleval helisalvestisel tutvustatakse Heino Elleri, ühe eesti muusika esiisa nelja teost – eelkõige vaimustab Baiba Skride esituses kõlav viiulikontsert.
Tänapäeval teatakse Heino Ellerit peamiselt kui Eesti tuntuima helilooja Arvo Pärdi õpetajat. Elleri enda loomingut kuuleb Eesti piiridest väljaspool väga harva, küll aga andis pianist Sten Lassmann välja kuus plaati Elleri klaveriloominguga. Siin on avastamiseks helilooja, kelle helikeel on tema kaasaegsete omast romantilisem, seda ka Elleri ainsa viiulikontserdi puhul, mida helilooja mitmeid kordi redigeeris. Lisaks viiulikontserdile Baiba Skride, ERSO ja dirigent Olari Eltsi esituses kõlavad plaadil veel kolm teost: “Sümfooniline legend” orkestrile, žanrina midagi sümfoonia ja helipoeemi vahepealset, lühike “Fantaasia” viiulile ja orkestrile ja (lõpetamata jäänud) sümfoonia. Eller jõudis antud sümfooniast komponeerida vaid esimese osa, teose edasisele loomisele tegi lõpu tolleaegne poliitiline situatsioon. Fragmendi esiettekanne toimus 2012. aastal.
23-minutiline versioon viiulikontserdist on suurelt jaolt romantiline, kuid esineb ka viiteid Hindemithile ja Stravinskile. Vaatamata orkestri kaalukale rollile on teose raskuskese siiski soolopartiil – seega palju sõltub solisti panusest. Skride näol on teos parimates kätes: pärast lühikest sissjuhatust orkestrilt astub solist sisse paindliku, mitte pealetükkiva mänguga, valitsedes meisterlikult kõiki tehnilisi keerukusi.
Suurepärane interpretatsioon
Elts teab täpselt, kuidas anda solistile vajalikku vabadust, ilma et orkester liiga tagaplaanile jääks. Elleri fantaasiarikkale ning vaheldust pakkuvale muusikale saab osaks suurepärane interpretatsioon, mis ei jäta soovida ka kõlaliselt. Skride on kergelt esiplaanil ka siis, kui teema ja motiivid on orkestri käes. Esitus tõestab, et Elleri viiulikontsert on samal tasemel kui teised selle ajastu silmapaistvad teosed ning selle unustusse vajumise põhjused on eelkõige toonased keerulised (poliitilised) olud.
“Sümfoonilises legendis” on tunda vähem inspiratsiooni kui viiulikontserdis, kuigi Eller näitab end siin tõelise orkestratsioonimeistrina. Näib et Eller on eeskujuks võtnud Richard Straussi loomingu, küll aga jääb saavutamata Straussi teoste tase. Elts ja ERSO võtavad partituurist maksimumi oma küllalt tempoka ja pühendunud mänguga. Värviküllane, sillerdavate harmooniatega teos köidab tähelepanu, eelkõige esiplaanil olevad puhkpillipartiid. Lühike “Fantaasia” viiulile ja orkestrile jätab kahvatu mulje – kuigi Skride mängib ka seda laitmatult ja veenvalt, jääb puudu väljendusrikkast pingest, mis on olemas viiulikontserdis ja “Sümfoonilises legendis”. Teos on laialivalguv – peale õnnestunud meloodiate ning meelelahutusliku kuulamise ei paku see midagi iseäralikku.
Kõrge tase
Otsustavaks on Elleri loomingu plaadil esimene osa lõpetama sümfooniast. Selle helikeel sarnaneb Šostakovitši omale; võib-olla oli just sel põhjusel nõukogude režiim 1948. aastal teose suhtes nii halastamatu. Vaevalt 14-minutiline fragment on tasemelt “Legendi” ja viiulikontserdi sarnane. Elts juhatab orkestrit tähelepanelikult ja täpselt. Nii nagu ülejäänud teostes, on ka siin kõlaline tasakaal hea, lausa väga hea. Eesti orkester näitab end sellel Ondine plaadifirmale tehtud salvestusel igast küljest tipporkestrina.
Eelkõige tänu Skride esmaklassilisele viiulimängule väärib see CD soovitamist. Skride mäng annab juurde ka “Fantaasiale”, eelkõige aga viiulikontserdile. Läti viiuldajanna juba varasemast tuntud pühendumine vähemängitud viiulikontsertidele, nende seas ka Arthur Honeggeri ja Miklos Rosza omad, toob ka Elleri teosele kuulsust juurde. See CD on kõlav tõestus sellele, et Eller ei olnud ainult Arvo Pärdi õpetaja, vaid eelkõige esmaklassiline helilooja.
Interpretatsioon: * * * * *’
Helikvaliteet: * * * *
Repertuaar: * * * *
CD-buklett: * * * *