Aeg annab arutust

15. märts 2019.

Kontsert „Must peegel“ ERSO sarjas „Harmoonia“ 1. III Estonia kontserdisaalis. Trio Hoca Nasreddin (Robert Reigle – saksofon, Nikolai Galen – vokaal, Serkan Şener – kaval), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Michael Wendeberg. Kavas Olivier Messiaeni, Toivo Tulevi ja Anton Bruckneri muusika.

1. märtsi ERSO kontserdil vahendas dirigent Michael Wendeberg kolme silmapaistvalt erilise ja omanäolise sümfooniliselt mõtleva helilooja helimaailma. Vaatamata eri aegadel sündimisele, on nende loomingus väga palju ühisjooni. Ajaloorada pidi tulnuks alustada õhtu teise poolde jäänud saksa kultuuriruumi ühe olulisema sümfooniku Anton Bruckneri teosega. Kontserti alustati aga XX sajandil tegutsenud helilooja Olivier Messiaeni eriomase ning iseloomulikul laadisüsteemil põhineva helikeelega ning see jätkus XXI sajandit esindava väljakujunenud käekirjaga eesti helilooja Toivo Tulevi loominguga. Kontserdil pealkirjaga „Must peegel“ toodi esile Toivo Tulevi looming (teose origi­naalpealkiri on „Black Mirror“) ning tuletati meelde, et tema muusika puhul on rõhutatud võimet kasvatada detailidesse süvenemise kaudu sümfonismile vajalikku muusikalise tumeaine hulka.

Kontserdi kava koosnes kolmest erakordsest teosest, Bruckneri, Messiaeni ja Tulevi elu õnnelikumal perioodil loodud ning loomingulisel teel väga hästi õnnestunud oopusest. Olivier Messiaeni „Unustatud ohvriannid“ on helilooja esimene orkestriteos, selle esiettekanne toimus 1931. aastal. Messiaen oli just lõpetanud Pariisi konservatooriumi ning asunud tööle organistina Pariisi Püha Kolmainu kirikus. Toivo Tulevi 2016. aastal esiettekandele tulnud teos „Black Mirror“ pälvis juba järgmisel aastal autasu ning just selle teosega seoses toodi esile helilooja väljapaistev loominguline saavutus, rafineerituse ühendamine toore jõulisusega. Anton Bruckner koges aga 1884. aastal Leipzigis seitsmenda sümfoonia esiettekande aegu enneolematut edu.

Tulevi küpsema perioodi loomingut käsitledes tuuakse esile tema seotus klassikalise muusika traditsiooniga. Oluline on selle helilooja puhul kindlasti ka sügav kogemus gregooriuse koraaliga. Messiaen ja Bruckner olid aga silmapaistvad organistid-heliloojad. Messiaen armastas orelil improviseerida ning improvisatsioon, küll ilmselt veidi kontrollitumalt, ei ole võõras ka Tulevile.

Samuti seovad kõiki kolme heliloojat filosoofilis-religioossed teemad. Teoses „Unustatud ohvriannid“ on väljendanud Messiaen ennast nii muusikas kui ka kaassõnas pühendunud katoliiklasena. Teost on nimetatud suurejooneliseks ja võimsaks altaritriptühhoniks, isegi kui kestuselt ei ole tegemist väga ulatusliku helitööga. Katoliikliku pühendumusega kirjutas oma teosed – vokaalteosed ja sümfooniad – ka Bruckner. Toivo Tulev on esile toonud, et otsib tekstidest kontemplatiivsust ja ekstaatilisust, mille on ta leidnud mitmel korral Juan de la Cruzi tekstidest. Teos „Black Mirror“ toetub suuresti Hoca Nasreddini trio koosseisus laulva Nick Hobbsi ehk Nikolai Galeni luuletusele ning peale selle on seal tsiteeritud Richard Wagnerit. Siingi võime taas siirduda Bruckneri mõttemaailma: temagi ammutas inspiratsiooni Wagneri muusikadraamadest.

Toivo Tulevi teose saamisloost on teose teise ettekande aegu küllaltki palju räägitud. Helilooja viitab 2013. aasta jõuluajale, mil ta kuulis İstanbulis Hoca Nasreddini triot improviseerimas, ning Tulevi teoses on mugaami traditsiooni improviseerimise vaimu ja ka sufi müstikute ekstaatilisust. Teose instrumentaariumi valiku ning vokaali kaasamise tõttu on see mõneti võrreldav Märt-Matis Lille ulatusliku teosega „Põhjanaela paine“ häälele ja sümfooniaorkestrile (seal on kesksel kohal saami joig Wimme esituses) või ka Erkki-Sven Tüüri sümfooniaga nr 7, kus on muu hulgas ulatuslik elektrikitarri improvisatsioon. Tulev on oma teose puhul välja toonud, et jättis triole teatava improviseerimisvõimaluse. Trio koosseis on samuti haruldane: koos astuvad üles tunnustatud etnoloog ja saksofonist Robert Reigle, laulja ja luuletaja Nikolai Galen ning kavalil Serkan Şener.

ERSO on kõigi kolme meistri loominguga varem mitu korda kokku puutunud. Kahtlemata tuli orkestrile kasuks, et Tulevi detailirohkesse partituuri oli ajaliselt võimalik süvitsi minna. Orkester ja trio moodustasid hästi toimiva terviku. Kontserdi kava oli kujundatud sidusa mõtteliinina. Usun, et selle põhiliseks eestvedajaks saab pidada mitmekülgset, haritud ning kogenud dirigenti Michael Wendebergi, kellest oleksin soovinud isegi veidi rohkem ajakirjanduse vahendusel teada saada. Wendeberg on dirigeerimist õppinud Toshiyuki Kamioka juhendamisel ning tema haare Bachist tänapäeva muusikani on tõepoolest hämmastav. 2016. aastast tegutseb ta Halle ooperis, kuid teeb praegu dirigendina koostööd ka Ensemble Intercontemporainiga, kus ta on varem klaverit mänginud. Tema repertuaari nimistu on enam kui muljetavaldav ning dirigendi kontseptuaalne fookustatus, sisukus, musikaalsus ning tehniliselt selge vaade oli hämmastav.

Kui vaadata tagasi Tulevi teose esiettekandele kahe aasta eest, mil dirigendipuldis oli samuti Wendeberg, siis võib öelda, et need kaks kontserti on andnud meile kardinaalselt erineva muusikalise pildi. Festivalil „Afekt“ kõlasid Tulevi teosega ühes kavas XXI sajandi meistrite uued teosed: Enno Poppe „Altbau“ ehk „Vana maja“ (2008), Simon Steen-Anderseni kontsert klaverile, sämplerile, videole ja orkestrile (2014) ning Georg Friedrich Haasi „dark dreams“ ehk „tumedad uned“ (2013). Seekord oli tegemist üle sajandite ulatuva vaatega. Sisukuse ja koherentsuse mõttes eelistan 2019. aasta kontserti, kus Tulevi teosele oli kindlasti juba prooviperioodil võimalik aega pühendada. Teos asetus ka sisu mõttes nüüd veidi paremini toimivasse konteksti ning Tulevi sümfooniline maailm avaldus koos oma metatasandi sõnumitega, omapärase trio ja improviseerimise kaasamise tõttu külluslikumal kujul kui esiettekandel. Kolme eri sajandist pärit meistri muusikalised vaated heliloomingule toetasid üksteist. 1. märtsil kuuldud värviline orkestripannoo jääb mind veel kauaks saatma. Loodetavasti ei jää Wendebergi kohtumine Eesti publiku ja siinse orkestriga viimaseks, sest oleks tore veelgi süüvida selle dirigendi sügavasse muusikalisse mõttemaailma ning nautida, kuidas ta annab ehk võimaluse veel mõne eesti helilooja uuele orkestri­teosele kordusesitusel õide puhkeda.

Loe artiklit Sirbi kodulehel.