Vahel veab. Ka muusikasõbral.
29. november 2017.
Muusikaelamust ei oska ette arvata. Lähed ammuoodatud kontserdile – hea kava, üleskiidetud esinejad, oleks nagu kindla peale minek. Teinekord jälle lähed ilma erilise ootuseta, lihtsalt enam-vähem teada-tuntud meelelahutusse lõõgastuma. Mõlemat pidi võib minna õnneks, aga võid ka petta saada. Jah, kunagi ei tea, kogemusest hoolimata.
Eesti comme il faut publiku puhul ei tule kõne allagi esineja väljavilistamine. Ometi võib see veel tänapäevalgi, näiteks Milanos, tabada suurimaidki kuulsusi, kui nad ootusi ei õigusta. Meie – kelle paljud esiisad mõisatallide juures peksu oodates juba järjekorras püksid alla lasid, et kupjal kergem oleks – plaksutame käed villi, trambime veel jalgugi ja kindla peale upitame end püsti, olgu kuuldu keskpärane või suisa kehvakene.
Peame ju nii naabrile kui ka iseendale kinnitama, et oleme asjast aru saanud. Või siis on tegu oma armsa Eesti poja või tütrega või hindme lavale roninu pikka teekonda meie kaugesse kolkasse… Kena muidugi, eks iga artist taha publiku tunnustust ning aplaus ja kiiduavaldused mõjuvad mainele ning sedapidi edaspidistele tööotstele.
Ah et mis ma virisen? Mis selle jutu iva on? Iva on selles, et meie viimasel ajal üha paremini välja müüdud saalitäied rahvast kohtleb keskpärasust ülevoolavalt kiites ebaõiglaselt väga häid ja suurepäraseid.
Äsjasel kriitikal on muide otsene seos muusikateoste osade vahele plaksutamisega. Kui ikka pausi sisse plaksutatakse, siis võib artist arvestada ka mõõdutundetu vaimustusega kontserdi lõpus, tehku ta vahepeal mida tahes.
Kuid nüüd mõnest kontserdist konkreetsemalt, ka neist, mis eelmise arutluse esile kutsusid.
«Elts ja Skride»
Kõvasti kiidetud «Elts ja Skride» ehk ERSO, dirigent Olari Eltsi ja Lätist pärit viiuldaja Baiba Skride kontserdist on just parasjagu aega möödas, et sellest veel paar sõna paberile panna. Kontsert pakkus tõesti üllatuse, kuigi mitte ootuspärase. Küllap oli publikurohkuse peamine põhjus veetlev viiuldaja Hamburgist ja ehk natukene ka tuntust saanud ja hästi tutvustatud solisti ja dirigendi koostöö. Ning üks kõlavamaid Stradivari viiuleid lätlanna kätes.
Elleri kontserdi ettekanne oli tõepoolest päris hea. Tuleb vast nõustuda Olari Eltsi hinnanguga, et kontserdinädalal tehtud Skride-ERSO-Elts-Eller salvestis ongi selle teose parim jäädvustus. Aga ei tegijate ega Alumäe ega teiste muusikaliste patriootide jutt ei suuda muuta tõsiasja, et Elleri viiulikontsert, ükskõik kui tähtis see Eesti muusikaloos ka on ja kui pühaks peame Ellerit ennast, ei ole see kuigi särav tipp, kui sellele järgneb Igor Stravinski «Petruška».
Oma armsat Munamäge ei saa me ühegi jutuga Matterhornist kõrgemaks kõnelda ja kellelegi ei tuleks see võrdlus pähegi, kui me oma esiküngast mõõdutundetult ja kohatult (ehk vales kohas) kõva häälega ei kiidaks.
«Petruška» pakkus palju lusti ja õigustas ka kaugemalt kohale sõitmist. Äge, energiline, keeruline, viguritega muusika hoiab elevil suurema osa orkestrist, publikust rääkimata. Kuuldavasti oli orkestrantidel väga tegus nädal, kaks kontserti ja salvestus ning prooviaega nappis. Seda enam tuleb hinnata Olari Eltsi ja õige suure osa orkestrantide mängulist ja hõrku tulemust. (Nahutamist vajavatest muusikutest kõnelesin Klassikaraadios.)
Selline muusika ja selline esitus kinnistavad kõhklevat algajat ja kahtlevat laiska kontserdikülastajat muusika juurde.
Tammesalu ja Paemurru
Kammermuusikat mahub süngesse sügisesse alati lõpmatult. Kaks õhtut imeilusates saalides, Kadrioru lossis ja Mustpeade majas panid unustama vaenuliku ilma ja muud mustad mured.
Lossimuusika sarja kunstiline juht Aare Tammesalu oli selle kuu 19. päeval koos pianist Pia Paemurruga laval. Kontsert oli algusest lõpuni üks õnnestunud muusikaelamus, kaks parimas loomeeas solisti ja ansamblisti nautisid ise ja lasksid oma mängulustist ka publikul osa saada.
Harva juhtub, et kavast jääb Beethoveni, Schumanni ja Chopini hulgas kõige eredamana meelde Artur Kapi vähetuntud teos, seekord 1918. aastal Astrahanis keset kommunistide korraldatud kaost ja koledusi kirjutatud Prelüüd tšellole ja orelile (klaverile seadis Tammesalu tellimusel Vardo Rumessen). Kõik oli ootuspäraselt nauditav!
Anton Baranov
Imetlusväärse õhtu pakkus sadakonnale Mustpeade valgesse saali saabunule maailmakuulus Peterburi kitarrist Anton Baranov. Tema kiitmiseks on väga sobivad sõnad leidnud Prantsuse kitarrist ja helilooja Roland Dyens: «Ta on tõeline muusik, kes paneb unustama instrumendi, millel mängib. Ta keskendub vaid muusikalisele väljendusrikkusele.» Tõepoolest, unus kõik muu, jäi muusika.
Peale tuntute, nagu hispaanlased Francisco Tárrega ja Miguel Llobet, Itaalia-Brasiilia-Uruguay viiuldaja ja helilooja Guido Santorsóla ning teised, sai meile osaks tutvus Peterburi heliloojaga, kel nimeks Juri Smirnov. Väga hea!
Meie kallid kaasmaalased, õpilased ja tegutsevad interpreedid, üleüldse leidub harva nii suurepäraseid, nii uskumatult täiuslikke muusikuid, kes veel meie juurde kohale sõidavad. Te ei kaota midagi ega pea kahetsema, kui võimalust kasutate ja ise kohale ja kuulama tulete!