ERSO hooaeg algas fantastiliselt

ERSO hooaja avakontserti kuulutati juba afiššidel sõnaga «Fantastiline!», osutades selle kesksele numbrile, Berliozi «Fantastilisele sümfooniale». Fantastiline tähendab siinkohal küll rohkem romantilist elu- ja kunstikäsitlust, millesse loomuldasa kuulub fantaasia, mõtete ja tunnete kõrge või heitlik lend.

Aga «fantastiline» võiks öelda ka esituse enda kohta, kui maalähedusega ning üleva asemel pigem kõhkluste ja vaevuste võimendamisega harjunud eesti keel seda lubaks. Olgu, öelgem siis: hingemattev, suursugune, puhastav. Sest kuidas siis ikkagi tõlgendada teisiti publiku vastuvõttu, kes kontserdi lõppedes seisis austuses ja tänumeeles kümmekond minutit püsti, käed aplausist tulitamas?

ERSO näitas taas kord oma kõrgprofessionaalsust nii vähendatud koosseisus (keel- ja puhkpillirühmad) Haydni ja Mozarti teoseid ette kandes kui ka täisvõimsuses Berliozi sümfooniat esitades. Mina kuulasin ja mõtlesin, rind uhkusest paisumas, et selle meie rahvusliku oreliga võib mängida nüüd mida tahes. Jah, Euroopa suurte orkestrite sümboolseks kapitaliks on ajalugu ning legendaarsed dirigendid. See on nende bränd. Aga olles kuulnud nii Berliini Filharmoonikuid, Viini Sümfoonikuid ja Londoni Sümfooniaorkestrit, julgen öelda, et ERSO ei jää neist sugugi maha oma üldise kõlapildi ja suutlikkusega tuua esile kõiki muusikateoses sisalduvaid nüansse.

Ja mis ilus kogemus – nüüd on ERSOs ka seda suveräänse looja enesekindlust ja väärikust, milleni jõudmist aastate eest ootasin. Muidugi, noblesse oblige, seisus kohustab. Kui orkestri ees seisavad meie endi nimekad dirigendid –  sel kontserdil kunstiline juht ja peadirigent Neeme Järvi ise –, siis lisandub esinemisele teatud sümbiootiline efekt. Midagi niisugust, nagu üldlaulupeol, kus dirigendi oskused ja hing sulanduvad kooriga üheks lahutamatuks tervikuks. Tundsin seda sel õhtulgi, kus ettekantava teose helisõnum, selle artikuleerimisele keskenduv orkester ja dirigent olid kokku nagu üks arbujate seltskond.

Seda pidi nägema ja kuulma, millise sisseelamisega tegi oma solistidebüüdi klarnetirühma värske kontsertmeister, austraalia päritolu Guy Spielman (1987). Kui igatsev-unelev oli Mozarti klarnetikontserdi adagio!
Ja siis Berliozi (1803–1869) 27. eluaastal kirjutatud, muusikalist romantismi kuulutav teos – läbi helide, meloodiate ja rütmide jutustatud kirglik armastusromaan. Tegelikult oli see krooniks juba eelnevates teosteski ilmnenud romantilistele vihjetele või episoodidele. Eesti hümni järel hooaja esimese palana koos rahvusmeeskooriga esitatud Villem Kapi / Kersti Merilaasi poeem «Põhjarannik» on kõige puhtakujulisem romantiline teos.

Kui Berliozi sümfoonia viies osa, orgialik «Öine nägemus nõiasabatil» plahvatas vaikuseks – jah, just nii tuleb öelda sümfoonia viimaste fraaside ja taktide lõpu kohta! –, siis tundsin, kui vähe on ikkagi meie elus tõeliselt ülevaid, täiusliku ilu kogemise hetki. Ja mulle meenus kauge mõtleja Friedrich von Hardenberg, keda me Novalise-nimelise romantilise luuletajana  tunneme, ja tema kuulutus: «Esteetika saab metafüüsikaks.» Seesama, mida sajand hiljem vormis sõnumiks Nikolai Roerich: «Ilu teadvustamine päästab maailma!»

Ilmugu see ilu siis kirjanduses, kujutavas kunstis või muusikas.

Kontsert «Fantastiline!»
Dirigent Neeme Järvi, solist  Guy Spielman
Eesti Rahvusmeeskoor
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Estonia kontserdisaalis 6. septembril