Mahleri kaheksas – pompoossuse võlu ja valu

12. september 2023.

Katrin Aller, Postimees

Neeme Järvi käe all kõlanud Mahleri kaheksas sümfoonia hiilgas kuninglikkusega. Maestro aastakümneid väldanud ootus kirjutas end uhkeks peatükiks eesti interpretatsiooniloos.

Kolossaalses ettevõtmises pälvis välist tähelepanu koosseis laiendatud ERSO, viie koori ja kaheksa solistiga. Sisuliselt aga jõudis teose mastaapsus kohale alles tekstide tuuma süvenedes. Nelipühahümn «Veni Creator Spiritus» ja Goethe «Fausti» katkendid oma puhuti püüdmatult kõrgelennuliste ideedega sundisid tõsiselt pingutama, pääsemaks argielu künismist valgusaastate kaugusel õilmitsevasse oaasi. Ma ei tea, kas see lõpuni õnnestuski, liig teflonlikuks on meid muutnud tänapäeva moraalne kaitsevajadus lasta kõigel puutumatult mööda valguda. Ometi saame aeg-ajalt hamba verele ja küünitame nonde kaugete vaimuviljade poole, mille igavene ilu peaks hinge avitama ka meie nõdral ajal.

Kesk pilvelõhkujaid

Mahleri nn tuhande sümfoonia mastaapsus pani mind endamisi arutlema, kus, kui üldse, kulgeb veelahe (vokaaliga) sümfoonia ja oratoriaalse vormi vahel. Kõik piirid on küll tinglikud, ent žanriline teeviit võib ka häälestada. Vaadates üüratut esitusarmeed, mille paigutamiseks oli publiku ala tubli kaheksa rea võrra kärbitud, hakkasin fantaseerima, miks Mahler oma gigantseid plaane otsesõnu suurvormiks ei kasvatanud. Sümfoonia ikkagi ahtamaisse raamidesse surutuna on see teos ülimalt mõttetihe, samas kui oratoorium vms võimaldanuks tähtsamaid teemasid muretult veelgi avardada.

Tegutses ju Mahler muusikalooliselt perioodil, mil teose tehnilised mõõtmed ideede pakitsuse all raginaga lõhki purskusid. Sajandi jagu kosunud humanistliku kõikvõimsuse tunnetus oli jõudnud omamoodi pöördepunkti, enam suuremaks ei andnud paisuda.

Lisaks paelus Mahlerit saksapärane kõrgendatud iha aiva väljendada sisimas küdevat ärevust. Tema ja ta aegruumi mõttekaaslaste muusika on tulvil tremoleerivaid faktuure ja pidevat materjali moondamist, mis ei lase kuulajal langeda vaiksesse rahulolusse, vaid hoiavad pinget ülal. Kui sellele lisada klassikalise helikeele jaoks võrdlemisi äärmuslike detsibellide kaskaadid, sünnib tulemusena natuke ebamäärane metalne kõlamassiiv. Iseenesest on särav toon kaunis, andes tunnistust musitseerimise elujõust, ent mingist hetkest, mis mõistagi on iga vastuvõtja jaoks neetult subjektiivne, hakkab see suretama muid kihistusi. Nii ei pääsenud mu meelest täiesti maksvusele rõdule asetatud vased, kuna lavalt kostev määratult kogukam forte neelas sellest vahvast stereoefektist lihtsalt tüki ära.

Vahel tundsin end kesk muusikaliste pilvelõhkujate rägastikku, mis muudab inimtäpikese omamoodi abituks: isegi ilu sai tabamatult palju! Aga detailid tikkusid helivoos lahustuma, kaotades osa oma võlust. Kui saaks sellist muusikat lahti harutada, keerata lehte tagasi nagu raamatus, jälgida samm eemalt, kuulata pillirühmiti nagu proovides – siis alles hakkad aduma, millest muidu haledalt ilma jääd.

Ei Estonia ega koduselt tuttav Vanemuise kontserdisaal paku interjöörilt silmale-kõrvale hõlpu. Istud madalal otsekui kausi põhjas, kael õieli, ent orkester meenutab pelgalt oreli prospekti ning palju esireast kaugemat jääb ikkagi märkamata.

Lava tagaosa kõrgele poodiumile, otsekui taevatrepile paigutatud kooride kõlasuhe oli kena, aga solistide rutiinne asetus lava ees osutus minu hinnangul veaks. Vastuoksa tavapärasele hirmule nivelleeris nende häälte ebaloomulik tugevus hoopiski väga paljut orkestrist. Võimalik, et sellised helirežiilikud proportsioonid tulid kasuks ülekandele ja salvestusele, kuid mitte kohapeal kuulamisele.

Solistide laulumaneer vohas hilisromantismile omaselt rammusajoonselt. Ega Mahler häälele armu anna: tema kujutluste lennukus vajas sageli äärmusliku tessituuri pruukimist, eriti kõrgete partiide puhul. Kahjuks kippus see veidi forsseerimisse kalduma. Sestap imetles mu vähemast rõõmutsev kuulmismeel madalamaid (ja eriti nais-)hääli.

Eks hiiglaslik triumfeeriv apoteoos eeldagi pürgimist lõpututesse sfääridesse, jätmata rahule ühtki närvilõpet. Kui selle ülla, vaat et pimestava sihi nimel tuhmus veidi ruumiline kõlareaalsus, siis olgu nii. Ilu nõuabki ohvreid.

Räägi tasa minuga

Teose teise osaga saabunud pikem instrumentaallõik, sellele järgnenud salapärase hõnguga koor ja lendlerliku kergusega alanud vokaalnumber pöörasid ette Mahleri loojanatuuri õrn-läbipaistvamad leheküljed. Muutus, mil orkestri kõlapalett mitmekordistus, polnud üksnes akustiline, vaid suisa füüsiline ja tähelepanu ergastav. Näiteks kirkaid puhkpillirepliike leidubki harilikult palju, kuigi nad kipuvad vähem kõrva torkama põhjusel, et rühm ju väiksem ja tämbrikontrast seevõrra vaguram. Väga võluvaks osutusid kontsertmeistri Triin Ruubeli viiulisoolod. Mahlaka ümaratoonse keelpillirühma taustal olid need eredad kui peenjooned gravüüril. Sama lummavalt tõusid esile sädelevad triangli (Vambola Krigul) ja tšelesta (Kärt Ruubel) ning klassikalise partituuri üllatuskülalisena mandoliini tämber (Ants Õnnis, Madis Jürgens).

Teisenenud valjusnivoo tekitas mus veel kord ketserliku küsimuse teose grandioossusest. Jah, avaosa ja eeskätt vahetu algus on hunnitu, kuid tänu teema puhtmuusikalisele geniaalsusele mitte «tuhandele». Võrreldes esiettekandega oli nüüd laval kõigest kolmandik. Oleme harjunud, et mõnd barokiaja suurvormi esitatakse algsest märksa väiksema koosseisuga, avastades sel moel täiesti ootamatuid aspekte. Mis juhtuks, kui sama teha Mahleriga?

Tõelist täidlust saab muidugi massiga, ent me ju vist ei eelda, nagu olnuks Mahleri prioriteet jõuga mõjumises. Kas sääne ülim kammerlikkus rikuks täielikult helilooja visiooni või avaks hoopis mingeid muid rakursse? Oleks see kohatu reaalselt või šokeeriks üksnes mõttetasandil? Võib-olla söandatakse tulevikus selliseid ekstsesse katsetada.

Lõppsõna Mahlerile: «Kujutage endale ette, et kogu universum hakkab kõlama ja helisema. Need pole enam inimhääled, mis laulavad, vaid päikesed ja planeedid.»

Aga samas ka: «Seal (ajaliku möödudes – K. A.) juhtub see, mida püüdsin siin kirjeldada, kuid mida kirjeldada ei olegi võimalik.»

Mahleri kaheksas sümfoonia

Laura Aikin, sopran; Forooz Razavi, sopran; Elina Nechayeva, sopran; Marie Seidler, metsosopran; Kai Rüütel, metsosopran; Alec Carlson, tenor; Mathias Hausmann, bariton; Ain Anger, bass; ERSO; segakoor Latvija, Eesti Rahvusmeeskoor, Rahvusooper Estonia poistekoor, Tartu poistekoor, kammerkoor Voces Tallinn, dirigent Neeme Järvi

Estonia kontserdisaalis 8. ja 9. septembril