ARVUSTUS | Neeme Järvi ja Mahleri maailm. Tõeline triumf Estonia kontserdisaalis

12. september 2023.

Kai Taal, Eesti Päevaleht

Maestro Neeme Järvi Mahleri kaheksas kõlas suurejooneliselt ja haaravalt, lummates ja liigutades publikut. Sümfoonia finaal oli eriliselt sisendusjõuline ja mõjuv.

Septembri teine nädalalõpp meelitas kahel õhtul Estonia kontserdisaali rohkearvulise publiku. Viimse kohani väljamüüdud kontsertidel kõlas Mahleri monumentaalne 8. sümfoonia – inimeste hulk laval ei olnud mitte palju väiksem kui saalis. Ehkki ERSO hooaja avakontserdini oli veel nädalajagu päevi aega, sai ilmselt paljude jaoks uus kontserdiaasta alguse just nende õhtutega.

Kui lüüa Spotify otsingusse Mahleri kaheksas sümfoonia, pakutakse esimese kuulamisvariandina just Neeme Järvi interpretatsiooni. See on kõnekas fakt. Kõnealune teos on oma komplitseerituse ja haarde poolest suur proovikivi, mida kaugeltki kõik dirigendid ei tihka vastu võtta. Etteruttavalt olgu öeldud, et juba kõrges eas maestro kontserdid kujunesid tõeliseks triumfiks – vaevalt olid kõlanud teose lõpunoodid, kui juba publik püsti seistes aplodeerimise ning braavo-hüüetega oma tänu ja vaimustust väljendas.

Seni kõlanud kahel korral

Sel hooajal esitab ERSO lausa neli Mahleri sümfooniat ja septembri lõpus võib maestro Neeme Järvit näha dirigeerimas juba kuulsa austria sümfooniku teist sümfooniat alapealkirjaga „Ülestõusmine“. Kaheksas sümfoonia on ERSO esituses kõlanud seni ainult kahel korral ja neist viimane jääb juba 16 aasta taha. Ilmselt läheb omajagu aega järgmise ettekandeni ning õnnelikud olid need, kel õnnestus sellele suursündmusele pilet soetada. Publikut ei heidutanud ka üsna kõrge piletihind. Mahleri kaheksas on üks suuremõõtmelisemaid teoseid klassikalises kontserdirepertuaaris. Teose esiettekandel, mida 12. septembril 1910 juhatas Münchenis helilooja ise, oli laval kokku 1029 esinejat: 171 instrumentalisti ja 858 lauljat. See tõik andis kontserdikorraldaja Emil Gutmannile põhjuse nimetada teost „Sümfooniaks tuhandele osavõtjale“, ehkki Mahler ise seda nimetust heaks ei kiitnud. Selle sümfoonia esiettekanne oli ka viimane kord, kui Mahler ise oma teost juhatas. Kui enamasti võttis publik Mahleri teosed vastu leigelt, siis selle teose esmaettekanne oli väga edukas, aplaus kestis ligi 20 minutit ja vaimustuses olid nii publik kui ka kriitikud. Kuid tee selle triumfini oli kõike muud kui roosiline.

Kui sajandi alguses lõi Mahler valdavalt muusikat, kus valitsevateks emotsioonideks meeleheide, ebakindlus ja pessimism, siis kaheksas on peaaegu tervenisti positiivse meelelaadiga, täis veendumust armastuse ülimuslikkusesse ja inimhinge püüdlusesse tarkuse ja headuse poole. See teos oli üks õnnelik oaas Mahleri elulõpu loomingus, sest juba järgmisel aastal tabasid teda kolm tragöödiat: tagasiastumine (ümbruskonna pealesurutud) Viini riigiooperi juhi kohalt, nelja-aastase tütre Maria surm ning südamega seotud terviseprobleemid, mis viisid mõni aasta hiljem tema varajase surmani. Ning kõik need läbielamised tumendasid ka tema viimaseid teoseid.

On intrigeeriv mõelda, miks tabasid tragöödiad Mahlerit just siis, kui ta oli loonud ühe oma elu positiivseima teose. Sümfoonia mõlemad osad on ülistus armastusele, usk lunastusse ja andestusse. I osa alus on katoliku nelipüha hümn „Veni, Creator Spiritus“ („Tule, Looja vaim“) ja II osa põhineb Goethe „Fausti“ lõpustseenil. On teada, et Mahler pöördus judaismist katoliiklusesse, et veidikegi vähendada oma rahvusest tulenevaid pingeid sajandi alguse Viinis. Sellest enesesalgamisest räägib nii valusalt tema 5. sümfoonia. Kui palju loeb materialiseerunud tegu ning kui palju hingeseisund, milles elu ja kunst loodud? Sellest räägib ka „Fausti“ lõpustseen, kus hoolimata kõigest taunimisväärsest, mis Faust oma elus korda saatnud, saab ta lunastuse ja võetakse taevasse. Ei suudaks vist leida sobivamat teost meie praegusesse aega, sellesse pingestatusse, mis valdav nii Eestis kui ka kogu maailmas. Tundub, et inimesed oma põhimõtete ja reeglitega, hukkamõistmiste ja ristilöömistega, tühistamiste ja halvakspanuga on tihtipeale karmimad ja halastamatumad kui kõrgemad jõud, kelle teenistuses nad enamasti enda meelest tegutsevad. Vähemalt uskus või soovis seda uskuda Mahler.

Saal liiga väike

Estonia kontserdisaal pole Mahleri kaheksanda ettekandeks kindlasti mitte ideaalne koht, kaugel sellest. Ehkki seekord oli esituskoosseis ligi kolm korda väiksem kui esiettekandel, oli seda selle saali jaoks selgelt liiga palju. Parteri keskel oli kõla kohati nii tugev, et ei saanud enam rääkida muusikast, vaid mürast, mida polnud võimalik nautida. Teose esituseks olid oma jõud ühendanud ERSO, segakoor Latvija, Eesti rahvusmeeskoor, rahvusooper Estonia poistekoor, Tartu poistekoor, kammerkoor Voces Tallinn ja solistid: sopranid Laura Aikin, Forooz Razavi, Elina Nechayeva, metsosopranid Marie Seidler, Kai Rüütel-Pajula, tenor Alec Carlson, bariton Mathias Hausmann ja bass Ain Anger.

Suurepärasest solistide ansamblist jäid eredamalt meelde Laura Aikini, Marie Seidleri ja Alec Carlsoni sügavuti muusikasse minek, haaravad olid orkestri kontsertmeistri Triin Ruubeli tundlikud ja virtuoossed soolod ning poistekoor esines täpselt ja veenvalt. Sümfoonia kulminatsiooniks kujunes finaal, mis oli eriliselt sisendusjõuline ja mõjuv. On vaja väga andekat ning intuitiivset, tarka ja tundlikku dirigenti, et helilooja ideed niivõrd veenvalt publikuni jõuaks. Neeme Järvi Mahleri kaheksas kõlas tervikuna väga suurejooneliselt ja haaravalt, lummates ja liigutades publikut.

KONTSERT

Mahleri kaheksas

Dirigent: Neeme Järvi

Solistid: Mathias Hausmann, Forooz Razavi, Alec Carlson, Marie Seidler ja Laura Aikin ning Eestist pärit lauljad Ain Anger, Kai Rüütel-Pajula ja Elina Nechayeva

Laval olid lisaks ERSO-le ka segakoor Latvija, Eesti rahvusmeeskoor, rahvusooper Estonia poistekoor, Tartu poistekoor, kammerkoor Voces Tallinn.

Kontserdid toimusid 8. ja 9. septembril Estonia kontserdisaalis.

Kontserte salvestas filmirežissöör Jason Starr koostöös Cultural Media Collaborative’i (New York) ja ERR-iga. Kontsertettekannet kasutatakse hiljem Mahleri kaheksandast sümfooniast rääkivas dokumentaalfilmis.