„MACBETH”: Sumera autoriõhtu Shakespeare’iga

27. aprill 2023.

Indrek Koff, Teater. Muusika Kino.

William Shakespeare’i „Macbeth”. Eesti keelde tõlkinud Jaan Kross ja Kulno Süvalep. Nõia tekstid: Hasso Krull. Tsitaadid Filippo Tommaso Marinettilt (eesti k tõlge Johannes Semper) ja Ülo Tuulikult. Muusika: Lepo Sumera. Epiloogi muusika: Jay Schwartz. Lavastajad, lava- ja videokujundajad: Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo. Muusikajuht ja dirigent: Olari Elts. Valguskunstnik: Jussi Ruskanen (Soome). Operaatorid: Epp Kubu, Jekaterina Abramova ja Fidelia Regina Randmäe. Video live-mix: Elisa Avik. Helirežissöör: Raido Linkmann. Produtsent: Elo-Liis Parmas. Osades: Macbeth — Mait Malmsten, leedi Macbeth — Helena Lotman, Nõid — Priit Võigemast, kuningas Duncan ja I mõrvar — Gert Raudsep,  Malcolm, tema poeg — Ursel Tilk, Macduff — Rasmus Kaljujärv, leedi Macduff — Hanna Jaanovits (EMTA lavakunstikooli XXXI lend), väike Macduff — Tobias Kaljujärv, Banquo ja III mõrvar — Tambet Tuisk, Fleance, Banquo poeg — Robert Aron Lotman, Ross ja II mõrvar — Jaak Prints, Aadlidaam — Kaie Mihkelson, nõiad — Triin Brigitta Heidov, Elss Raidmets ja Oliver-Marcus Reimann (EMTA lavakunstikooli XXXII lend), Charon — Robi Varul (EMTA lavakunstikooli XXXII lend). Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Eesti Draamateatri, ERSO ja Eesti Kontserdi ühisprojekt. Lavastuses kõlavad Lepo Sumera „Pikseloits” ning katkendid 1., 2., 3., 4., 5. ja 6. sümfooniast ning Jay Schwartzi „Music for Orchestra I” keelpilliorkestrile. Esietendus 19. I 2023 Estonia Kontserdisaalis, nähtud etendused: 19. I ja 3. III 2023.

Lahkamine on üks tänamatu töö, eriti kui skalpelli alla satub korda läinud kunstiteos. Kusjuures korda läinud korraga kahes mõttes: noh, et õnnestunud ja ühtlasi naha alla pugenud. Sellises olukorras eelistan enamasti lahkamise faasi üldse mitte siseneda või siis seda võimalikult kaua edasi lükata, sest kurb on hakata aru saama, miks üks või teine asi on mulle mõjunud. Küllap kuulun nende lugematute romantikute ja müstikute hulka, kes on nõus alluma manipuleerimisele, kui aga elamusi peale tuleb. Aga siis saabub tahes või tahtmata aeg, kui mõtestamise vajadus esile trügib — ja kogetu tuleb viimaks ikkagi klotsideks lammutada. Mõnel juhul ei jää pärast seda kivi kivi peale ja elamus hajub. „Macbeth”, tundub, on niisugune nähtus, mis elab skalpelliga sonkimise üle ja väljub noa alt peaaegu puutumatuna. Eks proovigem.

Tervik

Jah, alustuseks kohe lavastusest kui tervikust. Nagu öeldud, on „Macbeth” minu silmis kordaminek. Toimib igal tasandil, iga nurga alt. On mastaapne ja mõjuv, suur tragöödia nii loo kui ka esituse poole pealt. Eri elemendid on oskuslikult ühte põimitud, nii et koosmõjus tekib midagi suuremat kui üksikute liidetavate summa. Paneme plussi kirja. Rasvase plussi.

Lava

Hästi tehtud. Estonia kontserdisaal ei ole just pea peale pööratud, aga harjumuspärast lava ja saali eraldatust ei ole ning see on päris hea start, kui plaanis on vaatajat kõigutada. Ja selline kavatsus on tegijatel ilmselgelt meeles mõlkunud, siin pole kahtlustki. Õige kah, kunstile pole mõtet vähemaga peale minna kui sooviga maailma alustalad kõikuma lüüa.

Orkester, tõsi küll, paikneb kontserdisaalis samal positsioonil nagu ikka, konterdisaali lava lava mõjub ses suhtes rahustavalt, annab tunde, et maailm on ikka niisugune nagu alati. Et elus on ka midagi kindlat. Näitelava aga on toodud publiku keskele ja selle paigutus on suurepärane: iga vaataja saab tänu sellele võimaluse näha mõnd stseeni lähivaates, kaugemal toimuvat aga saab jälgida orkestri taga paiknevalt suurelt ekraanilt. Ka näitlejate liikumiseks annab lava häid võimalusi (ja liigutakse lavastuses palju, aga sellest edaspidi). Peale lavapinna, mis toob oma laotuse ja seal toimuvaga tahes-tahtmata ajuti meelde moedemonstratsioonid, ongi põhiliseks kujunduselemendiks suur ekraan, millel näidatakse peamiselt näitlejat, suures plaanis ja reaalajas. Julgen pakkuda, et see on üks neid knihve, mille abil lavastus on nii paljudele naha alla pugenud. Eriti tähenduslikel hetkedel näeb sel ekraanil aga värvi, lihtsalt värvi: valget, punast.

Kostüümid: puhas õnnestumine. Eriti rasvase plussi paneksin nende hetkede eest, mil kostüüm toob lavale Surma ja aitab siitilmast lahkujad üle jõe surnuteriiki.

Näiteseltskond

Ühtlaselt tugev! Keegi ei tee lavastusele ega iseendale häbi, keegi ei takista, keegi ei sega. Lavakooli esimese kursuse tudengite sõnadeta nõiarollid on näiliselt väikesed, kuid oma aeglases kulgemises sisult suured ja kantakse edukalt välja. Leedi Macduffi pisut kopsakama rolli mängib usutavaks Hanna Jaanovits, kusjuures temagi tugevuseks selles lavastuses näib olevat sõnatu mäng — iseenda ja oma laste vältimatu surma sõnatu taipamine on ehk kogu tüki üks kõige liigutavamaid hetki.

Ka laste kasutamine toimib hästi: kuigi Shakespeare’i näidendis ei ole vähemasti Fleance väikelaps, lisab õrn iga siinse lavastuse puhul mõjuvust, mis ongi ju eesmärk. Tegemist on ikkagi tragöödiaga, mis eeldabki paksu värvi, hingekäristamist ja tugevaid tunded. Võib-olla on nõnda kole öelda, aga laps on selle saavutamiseks hea tööriist. Või olgu: tõhus hoovake. Ühtlasi on leitud hiilgav pääsetee: säilitatakse üks oluline monoloog, kuid laval ei sunnita kõnelema väikest poissi (mis võiks olla traumeeriv ennekõike lapsele endale, aga mingil määral ehk ka publikule), vaid selle asemel kõlab tekst isa suust. Kiidan heaks.

Väiksematest rollidest jääb erakordselt tugevasti kõlama Kaie Mihkelsoni aadlidaam oma seletamatu nukruse ja halba aimava sugestiivsusega. Mihkelsoni oleks tahtnud rohkemgi kuulda ja näha, aga mõistan, et nagu kõik muu, nii oli ka rollijaotus ses lavastuses väga täpselt välja kaalutud. Jõulisena sööbib mällu ka Gert Raudsep, nii kuninga kui ka kõrilõikaja osas.

Eraldi tuleb muidugi nimetada nimiosatäitjat Mait Malmstenit ja tema abikaasat kehastanud Helena Lotmanit. Üheskoos moodustavad nad vägagi usutava manipulaatorite/manipuleeritavate paari, kes tirivad ja tõukavad teineteist võimu ja verejanu kuristiku suunas ja seal siis vabalangemises pöörlevad, kuni paratamatuse vääramatu jõud nad pihustab. Nad on inimlikud.

Mait Malmsten tundub viimaks olevat näitlejana valmis saanud. Kui nii saab üldse öelda, sest eks näitekunst ole ju niisugune, et selles on raske stabiilsust ette kujutada: saavutatud tase võib iga uue rolliga sõrmede vahelt pudeneda. Igatahes on Malmsten näidanud just viimastel aastatel valminud rollidega, et enam ei piirdu ta keskmiselt tugeva „sooritusega”, mille eest võib julge südamega panna hinde 4+, vaid et ta suudab haarata rolli tuuma järele ning saab hea õnne korral selle sabast kinni.

Helena Lotman pakub välja huvitava ja ootamatu leedi Macbethi tõlgenduse. Kes oskaks aimata, et neiulikult särasilmse, kelmi naeratusega noore proua hinges varitseb verine hullumeelsus? Nii sündmustiku käimalükkajana kui ka hiljem, juba hullumeelsusse sulgununa, on ja jääb selle lavastuse leedi Macbeth inimeseks, kelle traagilisi muutumisi on võimalik mõista.

Macbeth — Mait Malmsten ja leedi Macbeth — Helena Lotman.

Näitekunsti puhul rõhutatakse sageli partneri tähtsust: suur näitleja ei saa ennast üksinda suureks mängida, sest kõikehõlmav egoism oleks lihtsasti läbi nähtav. Laval peab mäng toimuma partneriga, partnerile ja läbi partneri. Huvitav on jälgida, kuidas „Macbethis” käiakse ümber partneriga, kelleks on sel korral suures osas kaamera.
Laval on kogenud filminäitlejaid (Tambet Tuisk, Mait Malmsten, jt), aga näib, et ka need, kes ennekõike mänginud teatrilaval, on selle protsessi puhul leidnud hea kaameratunnetuse ja suhtuvad masinasse tõepoolest kui päris partnerisse. Võimalik, et see on lihtsam, kuna kaamerasilma taga, millesse tuleb suur osa laval oldud ajast mängida, seisab ju samuti inimene.

Macbeth — Mait Malmsten ja Banquo — Tambet Tuisk.

Lavastusse on pikitud ka koomiliselt tummfilmilikke stseene, mis sobivad tragöödiasse väga hästi just selle poolest, et riisuvad tragöödialt kohati üle piiride paisuva afekti. Neis stseenides näitab ennast väga heast küljest Ursel Tilk.

Nüüd aga — kui jutt juba kaamerale läks — tahaksin kindlasti nimetada veel kolme näitlejat, keda kavalehel tituleeritakse küll miskipärast operaatoriteks. Epp Kubu, Jekaterina Abramova ja Fidelia Regina Randmäe liiguvad laval delikaatselt ja samas väga kindlalt ning kummalisel kombel lisab nende tänapäevaste „kujude”, tehnikamaailma esindajate lavaline liikumine iidsele traagilisele loole veenvust, mitte ei võta seda ära. Minu mõtteis omandasid nad juba esimese veerandtunni järel koondnimetuse „kolm graatsiat” ning oma nõtkuses mõjusid nad ajuti justkui veripunaste, sajatavate nõidade vastandjõud. Rahustav, julgustav, maandav vägi. Omaette kujundina hakkas tööle kokkusattumus, et üks graatsiaist on lapseootel. Seda järgmises tsüklis korrata ei saa, aga just niisugused kogemata kujunenud asjad võivad kunstiteosest saadava elamuse tõsta veel pisut kõrgemale.

Hääl

Näiteseltskonnast kõneldes jätsin meelega nimetamata lavastuse tõenäoliselt kõige olulisema näitleja. Asi on selles, et Shakespeare’i näitemängu peategelane on küll Macbeth, kuid lavastuses kerkib kesksena esile hoopis nõid, manaja, sajataja Priit Võigemast.

Tema roll on vägitöö mõõtu. Mitte ses mõttes, et ta hirmsasti pingutaks, seda muljet teda vaadates (või pigem kuulates) ei jää. Vastupidi, on tunne, et Võigemasti nõiasõnad voolavad vabalt ning et kõik see kummaline, mida näitleja suudab teha oma häälega (ja uskuge mind, ta suudab palju!), sünnib justkui nõiasõnadest endist. Ma ei tea, kas seda saab õppida, aga kui saab, siis siinkohal tungiv soovitus kõigile, kes ihkavad saada näitlejaks: võtke Võigemasti ukse taha järjekorda!

Nõia roll on intrigeeriv ka selle poolest, et Nõia osatäitja nägu me ei näe. Tundub raiskamine, et armastatud näitleja on punase loori taha varjatud, aga samas tõuseb tema hääl (ja selle kaudu tema osa tragöödias) just nii eriti sugestiivsena esile ja surub ennast kuhugi eriti sügavale.

Aadlidaam — Kaie Mihkelson.
Epp Kubu fotod

Tekst

Loomulikult on Shakespeare’i teksti kärbitud ja kärped toimivad üldjoontes hästi, töötavad lavaterviku kasuks. Lisaks aga toob lavastus originaalile juurde ühe ääretult olulise elemendi: Hasso Krulli nõiasõnad. Krull on vanu laule ja kõiksugu sajatamisi palju uurinud, ta tunneb neid süvitsi ja on õppinud neid ka ise tegema. Kuuldes neid sõnu Võigemasti häälepaelte võnkumises, saab väga selgeks, et regilaul, see meie kultuuri tüvitekst, istub jätkuvasti kusagil väga sügaval eestlase hinges, torgib ja pakitseb seal. Tõtt-öelda mõjub Shakespeare’i näidendi nõidade tekst isegi pisut lapsikult: „Sega, sega sodisegu, pada tulel podisegu” on tõlkena iseenesest hästi tehtud, aga see kõlab siiski pigem nagu mõni ringmäng. Igatahes on sellesse võimatu suhtuda kui ehedasse nõidusse, mis ähvardab iga kuulja ja nägija oma sohu tõmmata. Krulli, Võigemasti ja lavastajate koostöös kougitakse aga meist välja mingi seletamatu süvakihtide muda ja pannakse käärima, tulemuseks plahvatus, mis on korraga ilge ja ilus.

Lavastus

Mastaapne. Hea on, et Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper saavad ja julgevad ette võtta suuri asju. Ajastul, kui viie tegelasega näidend tundub enamasti liig, sest viie inimese palgakulu ei mahu kohe kuidagi eelarve raamidesse, mõjub „Macbethi”-taoliste megaprojektide elluviimine justkui õnnestav utoopia. Ühtlasi on muidugi kergendus, et tükk hästi välja kukkus — nii saab seda edaspidigi positiivse eeskujuna ette tuua.

Kõik eelnevais alalõikudes on ju õigupoolest lavastaja tööga lahutamatult seotud, aga sellele lisaks siiski veel mõningad punktid.

Hästi on valitud võti — lavastus lähtub sellest, et tegu on suure tragöödiaga, ning kasutab traagikat ära ühes kõigi kaasnevate liialduste ja kohati ka manipulatsioonidega. Näiteks surma kujutamiseks on leitud ülivõimas kujund, eriti hetkel, kui surmatakse Macduffi naine ja lapsed — stseen on manipulatiivsuse piiri peal, aga tragöödias täiesti omal kohal.

Väga veenvalt mõjub ühest küljest jaapani teatrit, teisalt aga moedemonstratsiooni meenutav püsiliikumine, staatilisi stseene on lavastuses vähe ja see toimib terviku seisukohast väga võimsalt: kõik on suunatud lohutu lõpu poole.

Näitelava koos sellel liikuvate operaatoritega on toodud publiku keskele ja kaugemal toimuvat saab jälgida orkestri taga paiknevalt suurelt ekraanilt: leedi Macbeth — Helen Lotman ja Aadlidaam — Kaie Mihkelson.
Lavastustrupi foto

Jaapani -teatrile näikse viitavat seegi, et (peaaegu) igal tegelasel on oma žest, oma identifitseeriv asend või liigutus. Võib-olla peitub siin ka väike vihje sellele, et see, mida Estonia kontserdisaalis näeme, oleks mingis mõttes otsekui NO99 hetkeline tagasitulek. Üldjoontes toimivad need signaalid hästi, kulgevad kaasa üleüldise tragöödia joonisega, kuid mõne tegelase puhul jääb siiski kripeldama kahtlus: näiteks Malcolmi sõrmede vahel ripnev sigaret ja naisekingad tema jalas räägivad küll justkui tegelase pahelisusest, aga teksti süüvides jäävad ehk pinnapealseks ega pruugi ennast sisuldasa päriselt õigustada.

Tiit Ojasoo kui lavastaja üks identifitseerivaid jooni on alati olnud julgus. „Macbethi” puhul hindan väga julgust pidada pausi, võtta aega, jääda ühele tegevusele pikalt pidama. Mitte kiirustada, mitte üle hüpata. See eeldab väga tundlikku taju, sest alati on oht pausiga liiale minna. Ojasool on see taju olemas ja õige terav.

Hulga küsimusi tekitab stseen, milles trupp sufi müstikute kombel keerutab. Kas nad keerutavad ennast millessegi sisse või millestki välja? Kui sisse, kas siis millessegi jubedasse? Võimukeerisesse või kurjuse kuristikku? Aga kui välja, siis millest? Kas nad üritavad ennast sel juhul vabaks keerutada kannatuste ahelaist? Inimliigi kammitsaist? Miks ei ole keerutajate seas veriste kätega türanni, hullunud ja seega samuti ränki kannatusi taluvat Macbethi, ja miks on seal tema abikaasa — mis neid siin, selles küsimuses lahutab? Aga mis siis, kui näitlejad keerutavad laval meie kõigi eest? Kui nad keerutavad meid universumiga üheks? Kui küsimusi juba tekib, siis võib muidugi püüda neile vastata, aga mulle tundub, et käesoleval juhul vastuseid õnneks ei ole ega saagi olla. Stseen pakub valitsevas tundemöllus vajaliku meditatsioonihetke ja aitabki esitada kõik need ja palju muidki küsimusi. Rohkemat vast olekski patt nõuda.

Lavastus näib olevat väga täpne, detailideni paika timmitud. Hea on, et saalis märkab siiski pisiasju, mis juhtuvad planeerimata ja lisavad üldjoontes väga täpselt paika seatud lavastusele spontaansust, inimlikku aspekti. Kunsti masinavärgis mõjub värskelt, kui hammasrataste vahele satub kivike, mis masinat ei riku, aga tekitab vahel õrnu kriipivaid helisid. Hädavajalikud komistuskohad lisavad teosele usutavust. Nii oskan mina näha ainult positiivset selles, kui muusika kõlama hakates seisab suurel ekraanil mõne sekundi jooksul arvutisüsteemist pärinev veateade või kui operaatori musta kostüümi vahelt paljastub ribakene helesinist kangast. Mõnd niisugust asjakest õnnestus mul märgata ja ma olin nende eest tänulik.

Väga olulise osa lavastusest moodustab epiloog, Goya piltidelt pärit gruppide kehastamine elavate näitlejate abil. Ühes Jay Schwartzi muusikaga on seegi väga mõjuv.

Pärast Macbethi sõjast alguse saanud traagilist lugu suunab epiloog lavastuse teraviku taas kord otseselt sõjateemasse. Ma ei ole tahtnud hakata uurima, kas peale Goya on figuurigruppide alusena kasutatud veel muidki allikaid, sest teadmatus tundub selles küsimuses isegi parem positsioon. Aga päris kindel on, et tahes-tahtmata tekib ihuvärvi riietes näitlejate väänlevaid kehi nähes seoseid ka praeguste sõjaõudustega, mida oleme näinud Dmitri Kotjuhi ja teiste Ukrainas tehtud fotodel (kohe meenuvad Butša, Irpin, Mariupol ja muudki paigad, selja taha köidetud kätega hukatud mehed, tänavatel vedelevad laibad, korrusmajade hoovidesse tekkinud improviseeritud surnuaiad).

Ja üldse tirib mis tahes vihje sõjale praegusel ajal mõtted nagunii kas või osaliselt ka Ukrainale. „Macbethi” vaatajate seas on ilmselt ka neid, kes satuvad kontserdisaali harva ning kes seetõttu otsivad (ja täiesti õigustatult ka leiavad!) sõjakujundit ja kaasaegsust tõigas, et päris etenduse alguses, enne dirigendi saali sisenemist mängib ERSO Ukraina hümni. Tasub märkida, et seda on orkester teinud sõja algusest peale igal oma kontserdil ja et nii see kuni sõja lõpuni loodetavasti jääbki. Väga ilus ja liigutav algus igale kontserdile, mis käesoleva lavastuse puhul omandab uusi tähenduskihte — ja see ongi suurepärane.

Peategelane — Muusika

Ja nüüd jõuan ma õigupoolest kõige tähtsama juurde. Lavastusest (ja selle erakordselt olulisest osast, regivärsi-hääle-teksti koosmõjust) veelgi kõrgemale kohale tahaksin ma tegelikult tõsta kogu terviku peategelase: muusika.

Kui õnnelikud me, eestlased, oleme, et meil on Lepo Sumera muusika! Olgu peale, tegelikult võib selle üle õnnelik olla kogu inimkond, aga kuivõrd Sumera oli ikkagi siitkandi mehi, siis on meil lootust tema muusikat mõista ehk kröömi võrra paremini kui kõigil teistel.

Lepo Sumera.
Harri Rospu foto

Kui nüüd mõnel vaatajal või ka niisama huvilisel, kes pole tükki veel näinud, on tekkinud tunne, et Sumera on kirjutanud muusika „Macbethi” lavastusele või vähemasti sel teemal, siis nii see tegelikult sugugi ei ole, ehkki saalis olles on ilmne, et muusika ja lavastus moodustavad väga hästi ühte kõlava maailma. Muusikast ja teatrist moodustuva terviku loomise taga on peale helilooja ja lavastusmeeskonna veel üks „peasüüdlane”: Olari Elts. Just tema on lavastuse tarvis valinud Sumera loomingust katked, mis hakkavad laval mõjuma nii, nagu oleks Ojasoo ja Semper need Sumera käest tellinud. Saalis kõlavad „Pikseloits” ning katkendid 1.–6. sümfooniast, kusjuures on oluline mainida, et katkete pikkus varieerub ühest taktist kuni sümfoonia tervikliku osani. Müts maha, väga suur töö ja väga hea tervikutunnetus.

Ja muidugi annavad suure panuse kogu lavastuse õnnestumisse ka muusika esitajad. ERSO, mis läheb iga aastaga silmanähtavalt ja kõrvaga kuuldavalt aina paremaks ja paremaks.

Dirigent Olari Elts.
Rauno Volmari foto

Tervik, veel üks kord

Lõpetuseks tulen korraks tagasi terviku juurde. Kõik toimis, kõik oli täpne, lavastuses oli mõtteselgust ja mastaapsust, läbimõeldust ning piisaval määral ka vajalikke lõnkse ja loksusid, osa kogemata, osa meelega sisse ehitatud. Rabava punkti paneb tervikule aga taas muusika ja lavastajajulguse koosmõju.

Finaal. Kõigepealt lendab „skulptuurigrupist” üle soojuskaamera, mis annab vaatajale ohtralt tõlgendusvõimalusi. Soojuskaamera tähistab punase värviga inimkeha kõige soojemad punktid — kas näeme neid „Macbethi” lõpus selleks, et võiksime aimata, kust järgmine Macbethide paar saaks veel verd välja lasta? Või näeme aimamisi, kus paikneb nende inimeste soojus, sest me peame teada saama, kus asub elu? Kõige soojemad kohad inimkehas on ju need, kus voolab kõige rohkem verd. Nii, aga mis paneb vere liikuma? Süda. Kus asuvad soojad tunded, teiste seas igatsus, lootus ja armastus? Paljude rahvaste, sealhulgas meiegi ettekujutuses asuvad need just seal —südames.

Vaevalt on vaataja jõudnud need mõtted peast läbi lasta, kui järgneb pimedus, milletaolist tänapäeva avalikest hoonetest enam peaaegu ei leia. Ja veel, ja veel: pimeduse taustal kostab aegamisi hääbuv muusika. Pimedus. Ja muusika. Need kõlavad koos kaua, julge rahuga.

Loe artiklit TMK kodulehel.