Lauri Metsvahi ja Regina Udod. Kontrabass kohtub löökpillidega
21. veebruar 2022.
ERSO INIMESED: Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) käesolev hooaeg on pühendatud esindusorkestri 95. sünnipäevale. Kes aga mängivad selles rohkem kui sajaliikmelises koosluses? ERSO löökpillimängija Lauri Metsvahi ning kontrabassirühma abikontsertmeistri Regina Udodiga vestles pianist ning ERSO maine- ja kommunikatsioonijuht Kärt Ruubel.
ERSO algusaastate kolmeliikmelisest koosseisust on välja kasvanud Eesti vanim ning mainekaim regulaarselt tegutsev sümfooniaorkester, kuhu nüüd kuulub juba üle saja inimese. Kes on need inimesed, keda oleme harjunud reede õhtuti kuulma-nägema Estonia kontserdisaali laval ning kes kujundavad Eesti muusikakultuuri ühe lipulaeva kõlapilti? Kuidas jõudsid nad muusikani, millest nad unistavad? Mille üle tunnevad uhkust ning mida tähendab töö Eesti esindusorkestris?
LAURI:
Metallica mõju
Juba varases lapsepõlves head rütmitunnet ja musikaalsust ilmutanud Lauri Metsvahi on harrastusmuusikutest vanematele tänulik, et koolitee valikul otsustati Tallinna Muusikakeskkooli kasuks. Praegu ei suudaks ta ette kujutada, et tegeleks millegi muu kui muusikaga. „Lapsena otsustasin trummid valida Lars Ulrichi (bändi Metallica asutajaliige ja trummar – K.R.) mõjutusel.
Kõik sai alguse Metallicast,“ räägib Lauri. Muusikakeskkoolis klaveri erialal alustanud Metsvahi võttis kohe esimesel võimalusel lisainstrumendiks löökpillid ning kohe hakkas löökpillimaailm talle ka meeldima.
Klassikalistest muusikutest on Laurit kõige enam inspireerinud Stockholmi Kuningliku Filharmooniaorkestri löökpillikontsertmeister Daniel Kåse, silmapaistev rootsi marimbavirtuoos Johan Bridger ning suuresti ka tema praegune kolleeg, ERSO löökpillikontsertmeister Madis Metsamart. Kõige meeldejäävamateks peab ta aga Amsterdami Kuningliku Concertgebouw’ orkestri timpanisti Nick Woudi ja Stockholmi Kuningliku Ooperi timpanisti John Kapenekase õpetussõnu.
ERSO-s töötamisest on Lauri Metsvahi unistanud alates aastast 2006, kui ta esmakordselt lisajõuna esindusorkestris kaasa tegi. Õpingud viisid noore löökpillimängija Stockholmi Kuninglikku Muusikakõrgkooli ning aastatel 2016–2019 töötas ta Stockholmi Puhkpillisümfoonikutes, viimasel kahel aastal koguni löökpillirühma kontsertmeistrina. Kui 2018 ERSO-s üks löökpillimängija koht vabanes ning Lauri konkursi võitis, polnud põhjust kauemaks Eestist eemale jääda ning nii otsustati perega tagasi kodumaale kolida.
Lisaks ERSO-le Põhja Konn
Igapäevatöö ERSO-s pakub vaheldust ning on vastutusrikas ja inspireeriv. „Löökpillimängijaid on kirjeldatud kui tantsijaid orkestri kõige tagumises reas ning pean tunnistama – mulle täitsa meeldib see võrdlus,“ ütleb Metsvahi. Olgugi et löökpillimängijatel on tihti oma partii ootamist rohkem kui esitatavaid lööke, tunneb ta rõõmu, et eriti viimasel ajal on kavasse võetud teoseid, kus mängida tuleb solistlikke partiisid. Näitena toob ta nüüdismuusika suurkujude Steve Reichi, John Adamsi ning äsja aasta muusiku tiitli pälvinud Jüri Reinvere loomingu. Eelmisel hooajal avanes Lauril võimalus kõikide kolleegidega löökpillirühmast esitada Arvo Pärdi „Fratrest“ Vambola Kriguli seades. „See on ju ülilahe!“ tunneb Lauri tänulikkust avanenud võimaluse eest ERSO kontserdil niivõrd vastutusrikast rolli kanda.
Löökpillimängija roll sümfooniaorkestris on „olla justkui rütmiline südametunnistus,“ leiab Metsvahi. „Kui ma mängin näiteks väikesel trummil mingit muusikalist fraasi, siis on minu kohustus ja vastutus teha seda niivõrd veenvalt, täpselt ja maitsekalt, et kõik ülejäänud ligi sada inimest saavad eksimatult aru, mis tempo ja karakter valitseb,“ ütleb Metsvahi. „See aitab orkestrit koos hoida. Olen justkui dirigendi käepikendus lava teises otsas.“
Mitmekülgse muusikuna ei esine Lauri löökpillimängijana üksnes ERSO koosseisus. 2019. aastal tellisid Stockholmi Puhkpillisümfoonikud löökpillikontserdi Rootsi heliloojalt Benjamin Staernilt. Teos kannab pealkirja „Konnakol Variations“ ning Lauri esines selles solistina muu hulgas Umeås ja Estonia kontserdisaalis. Teose loomist just teda solistina silmas pidades ning selle esitamist kontserdireisil peabki ta oma senise karjääri üheks suurimaks saavutusteks.
Lauri on eelmisel aastal loodud Eesti Löökpillikvarteti asutajaliige, kes ansamblile repertuaari otsides tegutseb ka arranžeerijana. Lisaks klassikalisele muusikale kuulab ta naudinguga progressiivset metal’it ning on seadnud löökpilliansamblile ka mitmeid oma lemmiklugusid. Lauri on 2020. aastal Eesti Muusikaauhindadel aasta rokialbumi ja aasta ansambli tiitli pälvinud progeroki kollektiivi Põhja Konn liige.
Stockholmi-aastatel töötas Metsvahi pillide restaureerimistöökojas õpipoisina. See kogemus andis teadmisi eelkõige pillide hooldamise kohta. „Õppisin tundma nende n-ö anatoomiat, käsitlema erinevaid materjale ning sain aru, kuidas vahel võib täiesti hoomamatu ressurss kuluda mingite pisikeste vigade parandamisele,“ ütleb Lauri.
Kui ERSO-l peaks pikaaegne unistus oma majast täituma, soovib Lauri, et kontserdimaja ukseläved oleksid madalad, majas oleks suur kaubalift ning mahukas, kõrge lae, korraliku ventilatsiooni ja heliisolatsiooniga löökpilliruum. „Siis elavad ja kõlavad meie fantastilised pillid hästi, muusikud on õnnelikumad ning motiveeritud rohkem harjutama, üha enam kutsutakse oma sugulasi-sõpru kontserdile ja kogu ühiskonna vaimne tervis paraneb, sest kultuur levib laiadesse massidesse,“ leiab Lauri. „Praegune muinsuskaitsealune Estonia maja on küll tore, ent te peaksite nägema, kuidas mõnel nädalal tassitakse sõna otseses mõttes sadade kilode kaupa löökpille pikkadest, ülikitsastest treppidest käsitsi üles lavale ja pärast kontserti tagasi alla,“ valgustab ta Estonia kontserdisaali lavataguse elu varjukülgi.
REGINA:
Sametine kontrabass
Alates 2013. aastast ERSO kontrabassirühma abikontsertmeistrina tegutsev Regina Udod jõudis muusika juurde vanema õe eeskujul, alustades Viimsi Muusikakoolis klaveri erialal. Kuna kooli orkestris puudus kontrabassimängija, tehti Reginale ettepanek valida lisapilliks kontrabass, mille ilus, madal ja sametine tämber tüdrukule kohe meeldima hakkas. Ja juba pärast paari kontrabassitundi jõudiski ta muusikakooli orkestrisse. Lisaks sümfooniaorkestrile sai kooli ajal kätt proovida ka keelpilliansamblis ja jazzbändis.
ERSO-s töötamisest on ta unistanud terve oma teadliku elu. „See on ikkagi Eesti esindusorkester,“ ütleb Regina ja meenutab, et kooliajal sai regulaarselt ERSO kontsertidel käidud – „ja nüüd olen ise laval.“ –„Kontrabassimängija töö sümfooniaorkestris on väga põnev, sümfooniline repertuaar on suur, rikas ja mitmekesine,“ põhjendab ta otsust ERSO-ga liituda. „Muusikastiile mängime seinast seina, nii et iga kontserdikülastaja võib leida omale meelepärase kava.“
„Iga muusik on orkestris väga oluline, olgu ta sooloinstrument või osa suuremast keelpillirühmast. Enne iga kontserti on prooviperiood, kus valmistame teosed ette, nii iseseisvalt kui ka kõik ühiselt,“ kirjeldab Regina orkestrantide töökorraldust. „Proovides õpime tundma partituuri: teost, selle ülesehitust ning oma rolli antud teoses ja saaliakustikas. Orkestris mängimine on nagu kammermuusika – üksteist peab oskama kuulata ja üksteisega arvestada. Erinevus see, et laval on ligi sada inimest.“
Lisaks ERSO-le tango
Üheks erilisemaks hetkeks ERSO-ga peab Regina etteastet solistina Eesti keelpillimängijate konkursi finaalis 2020. aasta sügisel. Ta esitas Eduard Tubina kontrabassikontserdi, mida juhatas Rahvusooper Estonia peadirigent ja kunstiline juht Arvo Volmer. „Mängida meie oma eesti muusikat ja vaieldamatult üht parimat teost kontrabassi soolorepertuaarist oma orkestriga, nii et sind seljataga toetavad kõik kolleegid ja sõbrad, oli võimas ning meeliülendav,“ nendib ta rõõmsalt.
Regina peab väga oluliseks pidevat arengut muusikuna ning tippvormis püsimiseks meeldib talle omandada uut soolorepertuaari. Just sel põhjusel ootab ta ERSO uuelt kontserdimajalt eelkõige hiilgavates tingimustes lavataguseid harjutusruume. Üheks unistuseks on tal esitada Wolfgang Amadeus Mozarti aaria „Per questa bella mano“ bassihäälele ja kontrabassile ning osaleda Gustav Mahleri 2. sümfoonia „Ülestõusmine“ ettekandel.
Lisaks orkestritööle hindab Regina väga kammermuusikat ja eriti meeldivad talle tangod. „Viimase aasta jooksul oleme andnud tangokvinteti Nortangoga mitu kontserti nii Eestis kui ka välismaal ning mänginud loomulikult tangokuninga Piazzolla loomingut. See on olnud väga värskendav, kuna juba koosseis on huvitav ja eriline – lisaks kontrabassile on seal viiul, akordion, klaver ja elektrikitarr,“ põhjendab ta väikeses koosseisus tango-muusika mängimise võlusid.
Loe artiklit ajalehe KesKus kodulehel.