Tohutu rõõm ja mitmekihilisus

„Dvořák ja Gershwin“ ERSO sarjas „Klaverikontsert“ 17. IX Estonia kontserdisaalis. Maksim Štšura (klaver), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Jonathan Bloxham. Kavas Benjamin Britteni, George Gershwini ja Antonín Dvořáki muusika.

Reedel, 17. septembril soleeris armastatud Eesti pianist Maksim Štšura sel aastal 95. tegevusaastat tähistava Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ees. Orkester koos dirigent Jonathan Bloxhamiga tõi ettekandele Tšehhi, Ameerika ja Inglismaa meesheliloojate teosed.

On hetki, mil elu muutub. Tšellist Jonathan Bloxhami tabas selline hetk 2015. aastal Pärnu muusikafestivalil Eesti Festivaliorkestri tšello esimeses puldis, kui ta hakkas huvi tundma dirigeerimise vastu. Paavo Järvi, kes oli tollal dirigendipuldis, on dirigent Jonathan Bloxhami kohta öelnud seda, mida oli selgi kontserdil näha, kuulda ja tunda: Bloxhamil on meisterlik dirigeerimistehnika ning ta tundub orkestriga kergesti vastastikuse mõistmise leidvat. Orkestripillimängija eelisena teab ta iseenesestmõistetavalt sümfoonilist repertuaari ja tunneb orkestrit seestpoolt.

Kontserti alustas dirigent oma kaasmaalase Benjamin Britteni (1913–1976) kolmeosalise teosega „Sinfonia da requiem“ ehk „Reekviem-sümfoonia“ op. 20. Teos telliti Brittenilt 1939. aastal Jaapani impeeriumi rajamisest 2600 aasta möödumise auks. Jaapanlased lükkasid Britteni teose siiski tagasi, tuues põhjendusteks liigse melanhoolsuse, pidulikkuse ja tseremoniaalsuse puudumise ja katoliku reekviemi pealkirjad („Lacrymosa“, „Dies irae“, „Requiem aeternam“). Britten katoliiklase, kuid patsifistina jäi enesele siiski kindlaks, et ühegi teosega ei ole võimalik kedagi solvata ja et ta oli loonud neutraalse, religioossuseta teose, mis ei kajasta poliitilisi sündmusi ega ühiskonnakonflikte. (Teose Jaapani esiettekanne toimus alles 1956. aastal, pärast seda telliti Brittenilt ooper.) Bloxhamile on tegu erilise teosega, mida ta mängis juba tudengina, tšellistina orkestri koosseisus Londonis.

Kuulajana oli mul rõõm teose tekke­lugu teada saada, sest Jaapani impeeriumi ajaloole ei mõtle just tihti. Mina (kas mängib rolli see, et olen eurooplane?) justkui mõistaksin, miks on teos selline nagu on, kuidas sobivad tellitud loosse rahulikkus (pidulikkuse ja tseremoniaalsuse puudumine) ning igavikulisus. 2600 aastat on inimese mõistes igavikulisus ja ERSO-l õnnestus see olemise ajatus dirigendiga üheskoos tabada. Eri piirkondade ja kultuuride inimesed tajuvadki ajaloo kulgu erinevalt, samuti seda, mida ja kuidas on muusikas võimalik kujutada – ka ajatust.

Jonathan Bloxhami juhatatud Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Maksim Štšura (fotol) esituses mõjus George Gershwini „Rhapsody in Blue“ klaveri ja orkestri tantsuna.

Britten pühendas teose oma 1934. ja 1937. aastal lahkunud vanematele ning selle teadmisega lisandub teosele veel üks kiht. Teose ülesehitus, kus marsi­laadsele algusele järgneb rütmiline surmatants ja sellele igavene rahu, on sellele kohane. Eriliselt mõjusid ERSO esituses kaunite pehmete puhkpillikõladega rahunemine lõpus ja sellele eelnenud „Dies irae“. Selle pingeline materjal, mis paneb mängijad lausa viimase piirini tehniliselt proovile, tõi veelgi lisapinget ja lisas saavutuslikkuse, mis viis mõtted tagasi impeeriumi toimimise võimalikkuse juurde. Orkestratsioonis on huvitav see, et keelpillidele ja kolmesele puhkpillikoosseisule on helilooja partituuri juurde kirjutanud altsaksofoni, hulganisti löökpille, kaks harfi ja klaveri.

Järgmisena tuli lavale rahvusvaheliste konkursside võitja, aastaid Londonis tegutsenud armastatud Eesti pianist Maksim Štšura. Orkestriga koos esitas ta George Gershwini (1898–1937) tuntuima teose, kordumatu klarnetisoologa algava „Rhapsody in Blue“ ehk „Rapsoodia sinises värvitoonis“ aastast 1924. Pealkirjaga seoses võib olla põnev teada, et mažoorses bluusis tähendab termin „blue notes“ (otsetõlkes „sinised noodid“, muusikaterminina „bluusi­noodid“) madaldatud III ja VII astet. Gershwin ehitas oma muusikaga silda valgete ja mustade muusika vahele, ka selles helitöös pani ta džässi ja bluusi kokku klassikalise muusika elementidega. Teost kuulates võib tajuda teda inspireerinud Raveli ja Stravinski fluidumit, Hindemithi ja Milhaud’ mõju on ehk raskem välja kuulata. Gershwin oli klassikaline pianist, kes kirjutas 19aastaselt vanema venna tekstidele laule, saavutas laiema kuulsuse Broadwayl ning tutvus seal ka tolle ajastu tuntud ansamblijuhi Paul Whitemaniga. Viimane tellis temalt just sellise kontserdil „Eksperiment nüüdismuusikas“ esitamiseks mõeldud teose, mis põimiks kokku klassika, džässi ja bluusi. Ajahädas ja orkestreerimiskogemuseta helilooja kirjutas uue teose esmalt kahele klaverile, misjärel teised orkestreerisid – orkestratsioone tehti hiljem mitu. Selle kontserdi solist Maksim Štšuragi on intervjuus välja toonud, et tema arvates on teos kohati üle orkestreeritud, mis tähendab, et klaveripartii pole igal pool välja kuulda.* Mina märgin, et kontserdil viibides ja muusikuid peale kuulamise ka vaadates on elamus alati ka visuaalne.

Pianisti vabalt liikuv, detailselt läbi mõeldud ja töötatud esitus oli nauditav nii kuulata kui ka vaadata. Orkestri lendlev kergus, nauding muusikast ja olemisest tõi endalegi naeratuse näole ja pani jala tatsuma. Ühel hetkel tekkis mõte, et mänglevust oleks ehk mõnes kohas tahtnud rohkem. Štšura ja ERSO esituses mõjus teos klaveri ja orkestri tantsuna. Klaveri ühes soolos mõjus eriliselt hästi, kui meloodia sai paremas käes vabalt liikuda ja uidata just selliseid radu pidi, nagu soovi oli, sest vasaku käe rütmilisus lõi turvalise raami. See oli omamoodi pidu klaveril: pianist sai lõbutseda eri teemade ja teemaarendustega, minna muusikas rändama sinna ja tänna. Helilooja kirja pandud lusti ja katsumusi pakkuv materjal annab solistile võimaluse nautida muusikat, tunda heameelt ja seda muusikaga teistelegi vahendada. See klassikalise muusika raamistusega rõõmu, muretuse ja piiritu õnnetunde kooskõla mõjub vabastavalt.

Publiku ovatsioonidele vastuseks esitas Maksim Štšura lisalooks Frank Bridge’i (1879–1941) sissepoole vaatava meeleoluga klaveripala „Retrospect“ ehk „Tagasivaade“, mis on lisalooks tohutult põnev valik. Märkimist väärib, et see on Britteni olulise õpetaja teos ja sobis seega kontseptuaalselt kavasse.

KontserdilõpetasAntonín Dvořáki(1841–1904) sümfoonia nr 7 d-moll op. 70. Sümfoonilise muusika romantiline kolme­osaline pärl mõjus orkestri­mängijate maiuspalana. Orkestri ja dirigendi kontakt lõi selles loos särama, välja paistis ka dirigendi rõõm juhatada teost, mis kõnetab ja mida orkestril on silmanähtavalt meeldiv mängida. Muusikud saavad selles sümfoonias päriselt oma pille mängida, soleerida, teha muusikat ja kuulajaile head meelt. Muusikat saab kuulata eri moodi, ühest küljest kui infot: tutvuda materjali, helilooja, stiili ja oma partiiga. Aga ka muusika kaudu on võimalik siseneda maailmadesse, kuhu asjaliku mõtlemise toel on keeruline jõuda. Need uksed avab tunnetus, kunst, olemine, kontakt. Iga sümfoonia ei ava seda ust. Teose suuruse, võimsuse, kirglikkuse, vaba voolavuse ja energiaga tulid mängijad kaasa. Kuulajana on privileeg näha muusikute nägudel naeratust ja muusika hinge – eriti hästi näeb seda siis, kui kontserti ERSO TV vahendusel järele kuulata-vaadata.

Kontserdi kontseptsiooni moodustasid Dvořáki 180. sünniaastapäev ning Inglismaa ja USA side, selle põhjal olid kokku saanud ka solist ja dirigent. Suurt rõõmu valmistavad just sellised kontserdid, kus kihte on mitu ning lahti rulluvad maailmad, mille olemasolugi polnud enne teada ega selge.

* Nele-Eva Steinfeld, Sarja „Klaverikontsert“ avab 17. septembri õhtul kell 19 Estonia kontserdisaalis pianist Maksim Štšura. – „Delta“, Klassikaraadio 17. IX 2021.

Loe artiklit Sirbi kodulehel.