Sünergiast timpanipõrinaga ja ilma

ERSO sarja „Romantika“ kontsert „Sünergia“ 26. II Estonia kontserdisaalis. Kavas Ülo Kriguli „Tambet“ löökpilliansamblile (Vambola Krigul, Terje Terasmaa, Lauri Metsvahi, Kaspar Eisel), Erkki-Sven Tüüri „Sünergia“ (Florian Donderer viiulil, Theodor Sink tšellol) ja Joseph Haydni sümfoonia nr 103 Es-duur (Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, kontsertmeister Florian Donderer).

ERSO viimatise kontserdi pealkiri „Sünergia“ on tõepoolest paljutähenduslik. On ju koroonakriis vahetult õpetanud seda, et ükski valdkond ei ole omaette saar. Üks eluala sõltub teisest ja teine kolmandast. Sünergia tähendab lihtsamalt öeldes vastastikku rikastavat koostööd. Praegu oleme tagasi samas, kus aasta tagasi: kultuur on ooterežiimil või vingerdab veebis. Mida saavad (riiklikud) kultuuri- ja meediainstitutsioonid teha selleks, et pakkuda üksteisele raskes olukorras tuge?

Märtsis kehtivad koroonaviiruse leviku ohjeldamiseks etendustegevusele piirangud, mistõttu järgmist ERSO „kontaktkontserti“ tuleb oodata veel tükk aega. Kui 2020. aasta kevadel eriolukorra ajal mängisid ERSO liikmete ansamblid Youtube’is, siis nüüd on orkestril oma tasuline veebiplatvorm erso.tv, mille hüüdlaused kõlavad uljalt: „Naudi nüüd kõiki kontserte ka virtuaalselt!“ ja „Sinu kõige turvalisem kontserdi­elamus!“. Raske öelda, kas niisugused erikanalid toovad valdkonnale populaarsust või aitavad tahtmatult kaasa hoopis selle marginaliseerumisele. Klassikalist muusikat kiputakse niigi kujutlema nišivaldkonnana ja kui nüüd tuleb selle järele sukelduda entusiastidele mõeldud portaali, siis kardan, et teisejärgulisuse tunne selle tõttu ainult süveneb.

Milleks üldse eraldi veebikanalid, kui on olemas rahvusringhääling? On suurepärane, et ERSO kontserte saab kuulata Klassikaraadio ülekannetena. Kui aga tahta, et peale heli oleks ka pilt, siis tasub pöörata lootusrikas pilk ETV poole. Mis on reede õhtuti ehk tavapärasel kontserdi­ajal muidu ETV saatekavas? Kell seitse algab „Ringvaade“, selle kannul tuleb kodukootud draamasari „Lahutus Eesti moodi“ ja „ootamatustest tulvil“ meelelahutuslik saatesari „Kodukäijad“. Need saaks rahumeeli nihutada hilisõhtusele ajale, sest ajavahemik kella seitsmest kuni „Aktuaalse kaamera“ alguseni kell üheksa olgu ETV saatekavas ERSO päralt. Seda nimetaksin tõeliseks sünergiaks. Kui jätkub ressursse, et korraldada „Eesti laulu“, siis küllap leiab hädavajaliku pisku ka muude muusikasaadete jaoks.

Nüüd muidugi liialdan: paljude televaatajate armastatud saated jäägu ikkagi sinna, kus nad on. Siiski on vaieldamatu, et rahvusringhääling on ainus, kes suudab tagada ülekande sujuva tehnilise teostuse ja laia vastukaja. Kultuuri- ja meediainstitutsioonid peaksid praegu kõigest väest ehitama sildu, mitte müüre. Kui ETVs reedeõhtusel tipptunnil ERSOt näidata tundub liiga kõrgelaubaline, siis vähemalt ERRi kultuuriportaalis kultuur.err.ee võiksid kontsertide veebiülekanded olla teretulnud. Kultuuriportaal on muusikat kajastades kahetsusväärselt põdur: omasisu peaaegu polegi, selle asemel vahendatakse mujalt tulnud teadaandeid. Kontsertide veebiülekanded annaksid kultuuriportaalile mingigi mõtte. Miks luua omaette veebiplatvorme ja valdkonda veelgi killustada, kui sobiv kanal, ERRi kultuuriportaal, on juba ammu olemas?

2020. aasta kevadel veebis edastatud ERSO liikmete ülesastumised tekitasid mõneti kahetise tunde. Kuigi veebikontserdid olid mõeldud julgustama, mõjusid vaikuses lavalt lahkuvad muusikud hoopis masendavalt. Veidi eluvaimu aitaks veebiülekannetesse puhuda teadustaja ehk konferansjee, kes täidab vahepeal muidu tühjaks jääva eetri. Telekontserdid saab nõnda sujuvalt ühendada sisendusjõulise teavitustööga kriisiolukorra teemadel nagu näiteks vaktsineerimine ja maskikandmine.

2021. aastast võiks jääda meelde muudki peale hirmu ja ebamäärasuse. Oleks ju kena, kui koroonaajale hiljem tagasi mõeldes ütleks nii mõnigi: see oli aeg, mil avastasin enda jaoks klassikalise muusika! Selle eesmärgi täitmiseks peavad loomulikult midagi tegema ka kultuuriinstitutsioonid ise. On aeg unustada turunduslikud stampvõtted ja mõelda järele, mida ja kuidas mängida, et see kuulajat tõesti puudutaks. Publiku tähelepanu, jällegi, on esinejale parim innustus taset hoida ja edasi areneda.

Kui eelnev jutt mõjub ehk veidi nagu helesinine unistus, siis kontsert „Sünergia“ kannustas tulema mõtetega tagasi ajaomase tõelisuse juurde. Esialgu ei kavatsetud üldsegi mängida Ülo Kriguli, Erkki-Sven Tüüri ja Joseph Haydni muusikat – kontserdi pealkiri pidanuks olema hoopis „Praha serenaad“ ja kavas olnuks vägagi huvitav valik tšehhi heliloojate teostest. Böömi metsad ja aasad peavad sedapuhku jääma oma järge ootama. Koroonaaja paratamatusena oli publik saalis hajutatud, kava aga seda tihkemalt kokku pressitud. Kontsert kestis vaid tund aega ja mängiti ilma vaheajata, et vähendada riski viiruse levikuks kontserdimaja fuajees.

Ülo Kriguli teoses „Tambet“ (2000) neljale löökpillimängijale pühitakse löökpille esialgu harjadega, seejärel tümitatakse nuiadega – üsnagi kreeka helilooja Iannis Xenakise vaimus („Psappha“), aga siiski palju lihtsamalt. „Tambeti“ abil ehitati kaarjas mõttesild Haydni sümfooniaga nr 103 (1795), mida tuntakse seda avava timpanipõrina järgi. Enne Haydnit kõlas veel Erkki-Sven Tüüri kümneminutiline „Sünergia“ (2010) viiuldaja Florian Dondereri ja tšellist Theodor Singi esituses kui hea näide Tüüri kammermuusikast. Olgu nimetatud ka „Arhitektoonika“ pealkirja kandev kammerteoste sari 1980ndatest ja 1990ndate algusest ning „Saltatio bore­alis“ klarnetile ja klaverile, millega Tüüri-huvilisel on soovitav omal käel tutvuda. „Sünergia“ osutuski kontserdi kandvaks teoseks, seda küll pigem mõrkjat vastukulminatsiooni looval moel.

Haydni sümfoonia nr 103 kavvavõtt oli julge samm, mis selles kontekstis end sugugi ei õigustanud. Arvuseos on tõesti ahvatlev – äsja oli vabariigi 103. aasta­päev ja helistik on Es-duur nagu Eesti –, aga Haydni muusika siiski ei ole ERSO spetsialiteet. Nõudlikkus Haydni ajastu muusika esituskvaliteedi suhtes on 1980. aastatest kasvanud nii palju, et kindlasti ei ole see lihtne ja lõbus repertuaar, mille võiks tuua kuuldavale kinnisilmi.

Ajastuteadlikuna XVIII sajandi instrumentidel mängivad orkestrid nagu XVIII Sajandi Orkester eesotsas Frans Brüggeniga ja Richard Hickoxi juhatatud Collegium Musicum 90, kelle esituses saab sümfooniat kuulata helisalvestistel, on seadnud lati kõrgele. Seetõttu on Haydni muusika, mis kunagi oli sümfooniakontsertidel tavaline, nihkunud sümfooniaorkestritele kättesaamatusse kaugusesse. Ärgu siinkohal arvatagu, et olen ajastuteadliku esituse vankumatu apologeet. Nauditavad on ka paljud 1960. ja 1970. aastatel nüüdisinstrumentidel tehtud Haydni-salvestised, aga ainult tingimusel, et mäng on täpne ja stiilitundlik.

Algus polnud üldsegi paha: sümfooniale hüüdnime andnud timpanipõrin esitati veidi pikema vabalt kujundatud soolona, nagu seda ongi õige mängida. Samas vaimus kõlab timpanisoolo ka näiteks orkestri Collegium Musicum 90 plaadil. Edasine oli ERSO esituses aga kahvatu. Orkester esines dirigendita, selle asemel oli kontsertmeistrina koha sisse võtnud Florian Donderer. Dirigeerimine kui iseseisev tegevusala on muidugi XIX sajandi leiutis. Haydni ajal saadi hakkama dirigendita, kuivõrd tema ülesannet täitis orkestri kontsertmeister või continuo’t mängiv klavessinist. Kui ajastu instrumentidega orkestrid võivad selles osas mõnikord täpsust taga ajada, siis ERSO puhul on see ilmselgelt liiast isegi siis, kui mängitakse vähendatud keelpillikoosseisuga.

Kontserdi tutvustuses on tsiteeritud Dondereri, kes tõmbab (küll küsimärgiga) paralleeli dirigendita mängu ja demokraatia vahele. („Mina kasvasin üles ühiskonnas, kus demokraatia oli iseenesestmõistetav, praegu aga teame, et demokraatiat on vaja kaitsta, selle eest on vaja võidelda.“) Olgu seletus kui tahes pateetiline, loeb ikkagi tulemus. Nii­sugust mängulaadi saavad endale lubada ainult orkestrandid, kes on pikemat aega õlg õla kõrval harjutades leidnud ühise tunnetuse. Kui nii üritatakse esineda aga külaliskontsertmeistriga, siis on sellesse juba eos häda sisse kirjutatud. Keel- ja puhkpillid elasid kohati täiesti omaette elu ja eriti Klassikaraadio veebisaidil esitust järele kuulates hakkas kõrva üksjagu mängutehnilist mustust. Kas orkester mängis ka ilma proovideta ehk prima vista?

Loodetavasti saadakse koroonaviirusesse nakatumine Eestis kontrolli alla ja kontserdid jätkuvad aprillis, nagu praegu plaanitud. Jäägu Haydni sümfoonias kuuldud timpanipõrin seda ärevat ootust sümboliseerima.

Loe artiklit Sirbi kodulehel.