In memoriam JAAN REINASTE (5. X 1934 – 14. III 2018)

14. märtsil lahkus meie hulgast erakordne muusik, tšellist, ERSO kauaaegne tšellorühma kontsertmeister Jaan Reinaste.

Jaan Reinaste lõpetas tšello erialal Tallinna Muusikakooli ja Tallinna Riikliku Konservatooriumi August Karjuse klassis. Ligi nelikümmend aastat, 1957–1995, küll mõningate vahedega, oli ta seotud ERSOga, aastail 1964–66, 1972–75 ja 1982–1993 orkestri tšellorühma kontsertmeistrina. Lühemaid aegu on ta töötanud ka Estonia orkestris ning tegutsenud pedagoogina Tallinna Muusikakoolis (1957–59 ja 1969–71) ning Nõmme Lastemuusikakoolis (1969–72).

ERSOsse, toonase nimega Eesti Raadio sümfooniaorkestrisse asus ta tööle kohe pärast konservatooriumi lõpetamist 1957. aastal, olles endast põlvkonna jagu vanemate rühmakaaslaste kõrval kõige noorem. Aastakümnetega sai temast oma rühma hing ja südametunnistus, kes hoolis ja vastutas nii rühma taseme kui arengu eest. Orkestri koosseis tervikuna kasvas nende ligi neljakümne aastaga, sh tšellorühm algsest kahest ja poolest puldist lausa viie puldini, milles kaasmängijad näevad ka Jaan Reinaste olulist panust. Ta mõistis väga hästi heade instrumentide olulisust, aidates ka omalt poolt kaasa ERSO instrumentaariumi täiendamisele ning hankides paremaid pille oma reisidelt Nõukogude Liidus.

ERSO 85. aastapäevale pühendatud artiklis ”ERSOst, tänuga” (Sirp, 15.12.2011) on ta öelnud: ”ERSOga on ju olnud väga ilusaid momente elus, väga toredaid kontserte ja häid dirigente selle pika aja jooksul. Neid kõiki ei jaksaks üles lugeda, aga kohe meenuvad uhked kontserdid Leningradis ja Moskvas, Saksamaal ja Rootsis. /…/ Selles mõttes on kõige suuremaid elamusi andnud need kontserdid, mida juhatas Neeme Järvi või Peeter Lilje, ka Arvo Volmer, kes on väga põhjalik mees. /…/ Praegu teebki rõõmu, et ERSO on tohutult edasi arenenud. Võib julgelt saalis istuda – mängijad perfektsed ja pillid korralikud. Olengi väga häid kontserte kuulnud ja tõelisi elamusi saanud.” Tema viimased ülesastumised ERSO ridades olid aastal 1995, enne pensionile jäämist, kui Neeme Järvi juhatusel lähetati Rootsis Tobiase ”Joonast”.

Orkestritööst enam pidas ta aga soolokontsertidest. ”Orkestrant pole midagi muud kui käsitööline, ja tunneb rõõmu, kui kava on korralikult ette valmistatud.” Tema ansamblipartneriteks olid Evi Ross, Elsa Avesson ja Ivo Sillamaa, kauaaegseim koostöö sidus teda Bruno Lukiga, kellega lisaks Eestile anti Sojuzkontsert’i korraldatud kontserte ka üle endise Nõukogude Liidu. Kolleegide hinnangul on ta siiani kõrgeima lennukaarega Eesti tšellist, teda teadis ja hindas kogu Nõukogude Liidu tšellistide ringkond.

Jaan Reinaste esitusel on kõlanud mitmete Eesti ja Soome heliloojate teoste esiettekanded ning on salvestatud muusikat ERRi fonoteeki. Aastal 1976 pälvis ta ENSV teenelise kunstniku aunimetuse.

Muusikaringkonnas meenutatakse Jaan Reinastet kui imetlusväärselt kollegiaalset ja tugeva tsunftitundega härrasmeest, värvikat ja kohati vastuolulist inimest, kes oskas olukordi objektiivselt tajuda ning teha õigeid järeldusi. Just kolleegina oli ta väga täpne oma hinnangutes, olgu need siis miinus- või plussmärgiga. Tema kriitilised märkused olid ikka tõesed ja seda hinnatavam oli tema tunnustus. Tal olid kindlad kriteeriumid, millele pidid vastama need tšellistid, keda ta aktsepteeris tippmuusikutena. Enne lõplikku hinnangut küsis ta alati, et „aga näis, kuidas ta saab hakkama Schuberti sonaadi või Schumanni kontserdiga“.  Ent tema objektiivne kriitika ei puudutanud ainult tšellorühma, kõik läksid talle korda. Ta on paljud noored sõna otseses mõttes oma käe kõrval suurde muusikasse juhendanud.

Enda suhtes oli ta sageli ülikriitiline, ta tundis ja teadis oma professionaalseid väärtusi interpreedina, kuid jäi alati pigem tagasihoidlikuks. Oma päevikutes on ta arvet pidanud, et elu jooksul mängis ta 15 erineva tšelloga.

Ka viimastel kuudel olid ta mõtted ikka muusikas ning oma rasket haigust nimetas ta vaid paari sõnaga. “Aitäh Jaan, tšellistide kumiiriks jääd Sa igaveseks,“ kõlab kolleegide ühine tänu ja lugupidamine.

Avaldame kaastunnet lesele, tütardele ja lastelastele.

Erakordset muusikut ja unustamatut kolleegi mälestab
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester