Müüdi kristalliseerumine

26. jaanuar 2018.

Viktoria Mullova (viiul), Eesti Festivaliorkester, dirigent Paavo Järvi 16. I Estonia kontserdisaalis. Kavas Tüüri sümfoonia nr 9 „Mythos“ esiettekanne, Šostakovitši ja Brahmsi teosed.

Kontsert „Tallinn –> Ann Arbor“ sarjas „Suurlinna tuled“ 19. I Estonia kontserdisaalis. Triin Ruubel (viiul), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Arvo Volmer. Kavas Arvo Pärdi, Felix Mendelssohn-Bartholdy ja Eduard Tubina teosed.

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva-aasta algul on kodulavad orkestrimuusikast tühjemad kui muidu. Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri sisustatud reedeid on kevadele lähenedes harjumuspärase kolme-nelja asemel pigem kord kuus ning kauaoodatud ja kiiresti välja müüdud Eesti Festivaliorkestri kontsert 16. I leidis aset samuti vaid ühe korra ja teine saalitäis huvilisi jäeti ukse taha. Kui ERSO-l tükk aega ka Eesti Vabariigi aastapäeval midagi kavasse plaanitud ei olnud (nüüd on ilus Eesti muusikaloo alus­taladest koosnev lõunakontsert), hakkas hinges närima tühjus. On ju orkester siiski uhkeim kultuurikandja ja pidulikest pidulikem instrument ning saab luua õhustikku kammer­likust koosseisust toretseva täismõõdus kontserdi­õhtuni, olgu esitatavaks riigihümn, kodumaine tüvirepertuaar või võõramaine klassika.

Ärgu nüüd seda nurinat üleliia tõsiselt võetagu, sest saalitühjusel on õnnelik põhjus. Iial varem ei ole kolm Eesti parimat orkestrit korraga kandnud meie kultuurimärki rahvusvahelise publikuni. ERSO-l on käsil kolmas ja ühtlasi kõige ulatuslikum tuur Ameerika Ühendriikides ning kahe kuu jooksul on sihikul veel Saksamaa ja Hiina. Tallinna Kammerorkester vallutab lisaks EFO koosseisus tuuritamisele Hollandi ja Belgia saale ning meie parimaid instrumentaaljõude sisaldav EFO mängis jaanuari lõpus Euroopa tähtsaimates paikades: Berliini ja Kölni filharmoonias, Brüsselis, Luxembourgis, Zürichis ja Viinis. Seegi pole veel kõik. Usun, et terves maailmas on üsna vähe orkestreid, kes kõigest seitsmeaastase tegutsemise järel saavad kutse ühte praeguse aja enim külastatavasse kontserdimajja – uude Elbphilharmonie’sse Hamburgis – või maailma suurimale ja mainekamale, 123aastase ajalooga klassikafestivalile „BBC Proms“. Jah, 13. VIII esitab Paavo Järvi juhatatav EFO Londonis 6000 kuulajat mahutavas Royal Albert Hallis Pärdi kolmanda sümfoonia, Griegi klaverikontserdi Khatia Buniatišvili soleerimisel ja Sibeliuse viienda sümfoonia. Muinasjutt on saamas tõeks.

Sellist elevust nagu viimastel nädalatel Erkki-Sven Tüüri üheksanda sümfoonia „Mythos“ esiettekande eel ei ole ammu kogeda saanud. Ajalehed kirjutasid, et piletid on välja müüdud, ning Klassikaraadio sai kirju ja kõnesid, kus nõuti kinnitust kontserdiülekande kohta. Ajakirjas Muusika ilmus sisutihe Kerri Kotta analüüs, kus ta mõtestas Tüüri teose filosoofiat ja ehitust, veel enne, kui see oli elava orkestri esituses kõlanud. Kõik oli suursündmuse ootel ning pealinna publik soovis esimest korda kuulata Pärnu imeorkestrit, mis koolipoisi vanuses maailmalavasid vallutama tõttab. EFO elukaare moodustavad seitse suvist kohtumist Pärnu muusikafestivalil, kus alati on ette kantud kaks kava. Möödunud suve põhjamaade ja Läti turnee oli esimene katsetus väljaspool festivali piire. 13. I, Euroopa turnee eel tervitas muusikuid suvepealinna proovisaali jõudes krõbe talveilm ning sangarlik ülesanne – lihvida mõne päevaga esiettekandeküpseks Tüüri üheksas sümfoonia, harjutada turnee jaoks Pärdi teoseid, korrata Šostakovitši kuuendat sümfooniat ning viia koos Viktoria Mullovaga kõrgvormi Sibeliuse ja Brahmsi viiulikontserdid.

Paavo Järvi on end peitnud Erkki-Sven Tüüri üheksanda sümfoonia partituuri taha. Kaupo Kikkas

Nõudliku publikuga Euroopa linnades, kus külalisorkestri asemel sooviks samal õhtul lavale saada veel mitu kollektiivi, ei tule eksimused ega pooles vinnas energialaeng kõne alla.

Suursündmuse eel võtsin endale aja Tüüri senised sümfooniad loomise järjekorras uuesti läbi kuulata, et moodustuks värske kontekst. Oli põnev tõdeda, kuidas midagi tüürilikku istub sümfooniates sügavalt sees ning väljendusvahendid aastatega arenevad ja selginevad. Kuigi vormilt on Tüüri sümfooniad sootuks midagi muud kui klassitsistliku ajastu sümfooniad, on inimlikult arengukogemuselt Beethoven ja Tüürgi vabalt võrreldavad. Mida teos edasi, seda kontsentreeritum ja virtuoos­sem on mõte, mis väljendub parima efekti nimel sageli üha napima vahendiga, ent kontrast on võimas ja iga heli täidab oma ülesannet tervikus. Tüüri kompositsioonitehnikad, vastandused ja võtmekohal olevad kõnekad detailid mõjuvad üheksandas sümfoonias arusaadavamalt ja selgemalt kui kunagi varem ning esiplaanil on katkematu, inimlik ja omal moel emotsionaalne kulgemine, millele igaüks saab üles ehitada oma loo, nagu soovitab kuulajale ka helilooja. „Mythose“ müüdilik taust ja kodumaa ajaloolised kihistused mõlguvad mõttes veel päevi pärast esiettekannet, mis võimaldas saada hea ettekujutuse Eesti viimaste aastate olulisemast sümfoonilisest teosest – sümfooniaid kirjutatakse tänapäeva muutunud ajas ju üha harvemini. Mõistetavalt on EFO ja Tüüri üheksanda sümfoonia teekond alles alguses ning tõeliselt kristalliseerunud kihistusi kuuleme ehk kunagi uuesti.

Viktoria Mullova tõi kuuldavale viiulikõla, mis on omane vaid tippudele. See oli tõeline maailmaklass, kelle hulgast Eestisse on viimastel aastatel sattunud näiteks Hilary Hahn, Lisa Batiašvili, Janine Jansen ja ka Sergei Dogadin viimasel Põhjamaade Sümfoonia­orkestri kontserdil, kus oli ka orkestri mängutase rahvusvaheliselt parimaga võrreldav. Mullova tõlgendus Brahmsi kontserdist oli klaar ja sihikindel, ent pakkus tormilise tehnilise musklitöö asemel pigem sisekaemust ja rahulikumat hingamisruumi. Koostöö Brahmsi muusikat detailideni mõistva Järviga oli ladus. Ent seda laadi soojust nagu Nathan Milsteinimängus (1960. aasta salvestus dirigent Anatole Fistoulariga) või Anne-Sophie Mutteri (New Yorgi Filharmoonikud ja Kurt Masur) ületamatut detailitäpsust, värvirohkust, avarat dünaamikaskaalat, erilist vibrato’t ja kirglikku vormikujundust Mullova mäng ei pakkunud. Vapustavalt hea oli aga lisapalaks mängitud adagio Bachi soolosüidist g-moll. Šostakovitši kuues sümfoonia oli EFO kava lihvituim teos, mis kõlab ka jaanuaris ilmunud orkestri debüütplaadil (Alpha Classics). Mäng jättis soliidse, asjatundliku ja ereda mulje, kuigi Pärnu kontserdid on olnud vahel põletavamast kirest kantud.

19. I esitas meie XCI hooaega mängiv rahvusorkester publikult sooja vastu­võtu saanud kava, mille kaks teost kõlavad ka USA turneel Floridas, Iowas, Michiganis ja Californias. ERSO direktori Kristjan Halliku sõnul väärib märkimist, et kuus Ameerika kontserdisaali on orkestrile tuttavad eelmisest turneest ja sinna kutsuti neid nüüd lahkelt tagasi. Prominentseim saal on aga Michiganis Ann Arboris asuv Hill Auditorium, kus esinetakse esimest korda. ERSO on hästi varustatud – kaasas on Pärdi „Fratres“, Elleri „Kodumaine viis“ ja Tubina viies sümfoonia, viimasest võlus Arvo Volmer 19. I kontserdil ka kodupublikule välja kogu sügava ja traagilise sisu. Samuti reisivad ERSOga üle ookeani Dvořáki seitsmes ja Sibeliuse kolmas sümfoonia. Peale välismaa muusikute pianist Garrick Ohlssoni ja viiuldaja Benjamin Beilmani saab kolmel kontserdil oma kirglikku ja poeetilist tõlgendust Mendelssohni viiulikontserdist esitada ka Triin Ruubel, kes on turnee solistiks Eestist parim valik. Estonia kontserdisaali keskrõdul jäid üldine kõla ja nüansid pisut kaugeks, kuid olin veelgi enam vaimustatud, kui kuulasin Ruubeli mängu uuesti salvestuselt.

ERSO viib üle ookeani parima klassikalise kontserdivormi: avateos, solistiga instrumentaalkontsert ja kava teises pooles sümfoonia. Vaadates, kuidas Tüüri „Mythos“ inimesi (rääkimata kontserdipublikust) leheveergude ja telesaate kaudu kõnetas, tekkis küsimus, ehk oleks võinud EV 100 puhul orkestrite turneesid planeerides tellida lisaks kavas olevale Pärdi muusikale eesti heliloojatelt veel sümfoonilisi teoseid, mis näitaksid heliloomingulist tänapäeva – kui mitte sümfoonia mõõtu, siis midagi avamängu sarnast. Eesti lavamuusika algupärandeid telliti ju üsna mitu. Teosed võinuks varustada sõnamängulise pealkirja ning poeetilise sisu ja taustainfoga eesti kultuuriloost, see oleks andnud kontserdikavale värske rõhuasetuse või tekitanud uuel moel seoseid teiste kavas olevate teostega. Kirjatüki algul EFOga seoses mainitud „BBC Proms“ on nüüdismuusika tellijana suurepärane näide. „Promsil“ on igal aastal umbes tosin nüüdisheliloojat, kelle 10–20 minutit kestvad, sageli programmilise sisuga teosed on väga osavalt kavadesse paigutatud ning põnevalt lahti seletatud. Kes seda tänapäeva nüüdismuusika painavat kõla talub, mõtleb nüüd lugeja. Miks mitte näha siis nüüdisaja helitöös vähemasti värsket kontrasti, mis laseb harjumuspärastel Dvořáki või Sibeliuse teostel veelgi südamelähedasemalt kõlada.

Loe artiklit Sirbi kodulehel.