Maksimalistist tšellist. Intervjuu ERSO tšellorühma kontsertmeister Theodor Sinkiga

Theodor Sink on veel üpris noor tšellist, kuid tema kohalolek eesti kontserdi­elus on nõnda kindel, et ta oleks nagu igavesti Eesti lavasid valitsenud. Avalikku tähelepanu pälvis ta juba Tallinna muusikakeskkooli viimastes klassides, küllap olid õpetajad selleks ajaks talle ammu silma peale pannud. Nõnda ei olegi ime, et Theodor on aastaid mänginud Tallinna Kammerorkestris, andnud peale selle palju mäletamisväärseid kontserte solisti ja kammermuusikuna ning tänavu sügisel alustas tööd Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri tšellorühma kontsertmeistrina.

Mis on ilu?
Sedasorti ilu, mida ma suudan igikestvalt väärtustada, kuulub minu meelest ikka väga rangelt hetke. Ilu, millega ma olen harjunud, on vaja mingi hetke pärast ületada. Selline maagiline ilu võiks minu arvates ühel hetkel tekkida ja sama kiiresti kaduda. Vastupidiselt püsivale ilule sunnib see end teravamalt jäädvustama ja tänu sellele mälupingu­tusele pakub see võib-olla rohkem sügavust, sest sel juhul ei ole see ainult intellektuaalne või korrapärastatud ilu, vaid midagi, mida saab tajuda kõikide meeltega.

Tähendab, sa ise aktiivselt osaled selles?
Jah. Minu ümber olevatest inimestest olen mina ainus, kes näeb ümbritsevat just nii, nagu mina seda näen. Ma ei ole kunagi tahtnud fotografeerida või jäädvustada, mulle meeldib, kui saan asju mälust välja noppida.

Ka muusikas tajun ilu ikka mingit sorti pingutuse, valu või kannatuse kaudu, see ülendab kogu konteksti. Korra­pärast ilu saame inimeste maa­ilmas tihtilugu pikemat aega vaadata, seda on võimalik jäljendada, lahterdada ja süstematiseerida ja tegelikult see natuke vähendab olukorra pühadust. Mitte et ilu juures peaks tingimata olema mingi pühadus, aga …

… sa väärtustad rohkem selle emotsionaalset külge.
Jah, hetkeline ilu on justkui meie enda eksistentsi peegeldus. See kuulub minu arust ainult hetke, ma ei ürita seda edasi kanda millessegi muusse. Tekkiv emotsioon tõesti jääb, aga mitte seesama ilu. Muusika peaks ju olema elus organism: ma ei näe muud võimalust, et inimesed sellega suhestuda saaksid. Kui ma esitan valmis toodet, on see rohkem kommertsmuusika põhimõte, mis ka süvamuusikas võib toimida inimestele, kes ei ole seda muusikat varem kuulnud, aga mina olen teost esitades seda ju varem kuulnud ja mina ei taha seda niimoodi teha. See ei pruugi olla alati samavõrra õnnestunud, aga sellel on ikkagi juures oma kordumatu moment.

Ka inimesed, keda me mõnikord kõige rohkem imetleme või austame, ei ole alati täiuslikud või ühiskonna musternäidised, neil on kõigil omad puudused või vead, ja niimoodi on ka esitustega. Austan inimesi, kes on terve elu millelegi pühendunud, ja tajun seda pingutust, mida nad on teinud – „ohverdanud“ on väga dramaatiline öelda, aga nad on ikkagi andnud suure osa oma elust, et midagi täiustada ja arendada. See on väga ilus, aga seal on see … Just lugesin üht uurimust selle kohta, kuidas muusika mõjutab vaimset tervist. Seal oli justkui absurdina välja toodud, et arvatakse, nagu muusika või kunsti tegemine peaks alati koos käima mingi vaimse kõrvalekaldega, või et sel alal te­gutsevad inimesed ei saa vaimselt terved olla. See on muidugi naljakas, aga … Me ise ju teame. See ei ole ainult kuns­tiga seotud inimeste teema: nii on kõigiga, kes lähevad millessegi süvitsi. Ühel hetkel nad ju kaotavad mingi aspek­ti elust, mida nad ei ela.

On loomulik, et see juhtub, ja vahel juhtub see inimestega, keda ma imetlen. See ei ole kiiduväärne, aga on loomulik, et nad ei suuda osaleda kõikides valdkondades eeskujulikult. Huvitav on vaadata, mida nad ohvriks toovad, mis kaalub neile vähem kui see, mida nad teevad. Eks üldiselt olen tähele pannud, et sageli kannatab pereelu. Näiteks rokkstaaridel võivad kannatada sotsiaalsed normid nagu taktitunne ja viisakus. Ma ei usu, et see on alati seetõttu, nagu usutaks, et kõik on lubatud. Süvitsi minnes lihtsalt ei ole midagi teha: vajutakse kuhugi sisse ja see, mis jääb maa peale, jääb sinna. Ma ei usu, et seda saab otseselt vältida – võib-olla ainult mingite teadlike mõtteharjutustega – aga loodan, et kui on paar head lähedast, kes hoiavad inimest reaalse elu küljes, siis on juba väga hästi.

Millest sina oled loobunud?
Mul on vedanud. Vahepeal ma ikka mingeid lollusi teen, aga mul on lähikonnast halbu eeskujusid, ja mul on kuvand sellest, kes ma mitte kunagi ei taha olla. Ma ei hakka teatud asjadega isegi riskima: ma ei usalda ennast piisavalt, et tajuda ära see piir, kus midagi saab liiga palju. Minu arvates ma ei ole pühendanud piisavalt aega oma lähedastele ja pereringile. Ei tahaks mõelda, et toon nende arvelt ohverduse, aga aeg, mis ma saaksin oma inimestega koos veeta, kannatab.

Kas midagi, mida sa tahaksid teha, on ajapuudusel tegemata jäänud?
Muusikud tunnevad ju väga tihti, et töö, mida nad teevad, ei ole nagu päris töö. Õigemini, mõnikord heidetakse seda ühiskonnas ette. Seetõttu on tulnud vahel tunne, et peaks õppima mingi lisaeriala, et oleks midagi …

Mind huvitab kohutavalt meditsiin ja kui mul oleks rohkem aega, siis üritaksin rohkem sellega tegeleda. Mind huvitab inimkeha võimekus ja võimetus – eriti just võimetus, millest meile räägitakse ju vähem. Mainitakse küll, et me võime sellest ja sellest vähi saada, aga mitte seda, millised vead on meie organismi sisse ehitatud – see teeks inimest võib-olla natuke alandlikumaks.

Nii palju kui saan, üritan ikka trenni teha. Füüsilist trenni tahaksin teha tihemini, tunnen sellest oma enesetundele otsest head mõju. Ausalt öeldes ma ei saagi aru inimestest, kellel on võimalik seda igapäevaselt teha, aga ei tee. Ma leiaksin selle aja kindlasti, kuigi viimasel ajal kestab tööpäev kaksteist tundi, aga lihtsalt käed ei pea vastu, füüsiliselt ei ole võimalik.

Mõned aastad tagasi leidsin endale sugulashinge jaapani kirjanikus Yukio Mishimas. Ta oli musternäidis inimesest, kes elas seda, mida mõtles. Ka samuraiajastu lõppedes elas ta endise aukoodeksi järgi. See kultuur – mida tähendab olla mees, auväärne mees – erineb lääne omast ääretult. Mishima hakkas kolmekümnendatel eluaastatel end treenima, sest teda kohutavalt häiris see, milline ta on, ta tundis, et ta ei kehasta seda, mida ta usub. Ta ei kirjutanud mingeid inspiratsioonilisi raamatuid, teda ajendas ilutunnetus. Kaalumata üle vaimset, oli lihalik vorm talle üllataval kombel vähemalt samaväärne. Füüsilise poole kaudu tahtis ta jõuda vaimse äratundmise ja iluni – see on väga huvitav, sest tavaliselt kohtame just vastupidist vaatenurka. Kulturistid treenivad oma keha selleks, et oma keha treenida. Aga treenida oma keha, et treenida oma vaimu, on teine asi. On võimas tunne arendada oma vaimu ja keha korraga nii kaugele kui võimalik. Me kujutame ju ette, et vaimu ja füüsise vahel on igikestev võitlus. Tegelikult peaks see olema just koostöö. Meil on ihad ja soovid, mida meie keha justkui nõuab, trenn rahuldab keha meele­tult ja samas annab ka vaimule rahu. Nii saab ka inimesena olla kunstiteos, sest ollakse endaga tööd teinud. See on elukestev protsess, aga see on minu arust väga äge – ma pooldan seda ilutunnetust. Mitte keha kui tempel, vaid keha kui kunstiteos. Kui teha trenni, et atraktiivsem välja näha, siis on see ju ka ilu poole püüdlemine, aga kuna sel puudub mõistuslik põhjendus, siis see päriselt ei toimi. Inimene, kes treenib selleks, et hea välja näha, näeb ikkagi teistmoodi välja kui inimene, kes treenib selleks, et tugevaks saada. Ilma vaimse pooleta võib trenn ajule halvasti mõjuda.

Tegelikult, kui ma praegu ütlen, et teen trenni, siis on see jõhker liialdus, kuna ma ei ole viimane kuu midagi teinud – lihtsalt nii palju tööd on olnud. Kui on soolokontserdid, füüsiliselt nõudlikum kava, siis ei saa trenni teha, ma lihtsalt ei jaksa muidu mängida. Veidi väiksema koormusega saan seda endale lubada.

Trenni hakkasin tegema teis­melisena. Ega ma siis ei teinud midagi peale kätekõverduste, aga mingil hetkel olin sunnitud ennast ikkagi peeglist vaatama ja mulle ei meeldinud see, mis seal oli. Ma ei läinud kokku selle rolliga, kes ma tahtsin sel ajal olla. Ma olen oma arust alati väga teravalt aru saanud sel­lest, et see, mis ma tahan olla, on alati minust sammu jagu ees.

See sunnib pingutama.
Jaa, loomulikult, aga see tekitab ka frustratsiooni. Neid hetki, kus ma lähen kokku sellega, mis ma arvan, et võiksin olla, on elus võib-olla kaks korda. See on mu meelest juba väga hästi. Mul võis tõukav jõud tulla samast allikast nagu Mishimal: vaimne vorm nõudis, et füüsiline oleks sellele vastav.

Sa loed palju. Mida sa raamatutest otsid?
Sedasama mida muusikast või üldse … Ma otsin mingit killukest tõde – täiesti teadlikult tajudes, et seda pole olemas – või arvan, et leian mingi endast puudu oleva killu, sest me oleme ju pidevalt täienevad pusled.

Midagi, mis sind kõnetab ja mille sa ära tunned.
Jah. Midagi sellist, et ma näen asju teise külje alt – kui mitte ennast, siis teisi, ja kui mitte teisi, siis maailma kui sellist. See on vajalik protsess. Autor, ükskõik kas ta etendab seal tegelast või mitte, avab ikkagi osakese endast. Ma ei usu, et on väga võimalik olla keegi teine niimoodi, et ei jääda kuskilt otsast endaks. Alati on raamatus tükike autorist ja kui ma selle raamatust kätte saan, on see kohutavalt äge moment. Näiteks Dostojevski raamatutega olen tajunud, kuidas igas teoses on Dostojevski sees, ükskõik kui õnnetud või erinevad need tegelaskujud ka ei oleks. See on kohutavalt südamlik. Hästi liigutav. Ja ma olen hästi tänulik, et ta jagab minuga midagi nii sügavalt enda seest. Ma loengi sellepärast, et saada side kellegi teisega, läbi ajastute – see on ju täiesti uskumatu ­võimalus.

Miks sa lähed lavale? Mida sa tahad publikule pakkuda?
Kui olen teose tehniliselt ette valmistanud, siis – pagaritel on selline lahe süstal, millega täidist tainasse toppida – ma otsin loos neid kohti, mis jäävad enne lavale minekut justkui tühjaks. Sinna peakski siis voolama see … Noh, seesama kordumatu ilu peaks tekkima ikkagi kohapeal. See saab tekkida ainult siis, kui muusik on omandanud rolli, mida see lugu või ta ise sel hetkel jutustada tahab. Lavale minnes tahan kuulajaile pakkuda seda, mida helilooja on tahtnud öelda, seda, mida mina tahan öelda, ning seda, mida publik tahaks öelda. Võib-olla see viimane ongi kõige raskem – suuta justkui sõnastada publikule seda, mida ta tunneb ja mõtleb. Aga siis tekib äratundmine ja suhestumine. Seda nende seest kadunud kildu ma tahaksingi pakkuda.

Kas andestad endale kergemini valed noodid või emotsionaalse distantseerituse?
Pigem vist ikka valed noodid. Aga ma ei saa sellest alati aru, kuna ma ei harrasta laval olles mõtlemist. Tihti lähen lavale ja pärast tulen sealt maha, ja midagi vahepeal toimus. On olnud päris mitu kontserti, kus ma ei tea, mis toimus, ja ma ei saa öelda, kas ma olin emotsionaalselt kohal või mitte, sest ma lihtsalt ei tea. Tihtipeale olen kohapeal ja tunnen seda sidet väga hästi, aga kõige õndsamad momendid on tegelikult need, kui suudan mõistusest täiesti lahti öelda. Seda ei saagi alati teadlikult öelda, kas ma olin seal või mitte. Lõppeks on ikkagi publik mõõdupuuks: inimese silmadest näeb, kas see muutis temas midagi või mitte.

Seesama, mida sa ise raamatutest ja kunstiteostest otsid.
Jaa, ma tahaksin sama vastu pakkuda. Ja kui mina olen oma ülesandega hakkama saanud, siis ei ole inimest, kes ei pakuks mulle midagi vastu. See ei ole muidugi põhiline, miks midagi teha: see ei ole saamise-andmise, vaid ühendumise hetk, mil me oleme üks selle inimesega, kes parasjagu kuulab. Seda tundub natuke jabur sõnadesse panna, kuna see on intuitiivne protsess. Kui sellest loogiliste terminitega rääkida, kõlab see nagu eneseabiõpik.

Mille järgi valid repertuaari?
Valin tavaliselt teoseid, mis mind sel hetkel kõige rohkem kõnetavad. Näiteks Schnittke esimest sonaati olen ammu tahtnud mängida, see on üks laetumaid teoseid, mida ma kunagi kuulnud või näinud olen. Kogu see sõjaaeg on midagi, mida minu põlvkond ei kujuta ette. Schnittke puhul olen kohutavalt õnnelik, et jõudsin just lõpuni Orwelli „1984“: seal oli täpselt see emotsioon, mida otsisin. Peale selle aitas Rõbakovi raamat „Arbati lapsed“, mida olen lugenud vist juba neli korda – sealne emotsioon on just see, mida vaja oli. See lugu on küll olnud üks õnnestunumaid otsuseid.

Tundub, et mind kõnetab kõige paremini ikkagi valu. Mitte et tahaksin olla mingi romantiline kannataja – kuigi võib-olla isegi tahan –, ja selles ei ole minu arust midagi halba, kui see ei muutu üleliia paatoslikuks. Aga korraga panin tähele, et mu mp3-playlist’is rõõmsameelseid lugusid palju ei ole. Hakkasin mõtlema, kui palju on üldse muusikas sellist siirast rõõmu, mida me kõik rõõmuna mõistame. Seda on ikka väga vähe – ja rõõmu kirjeldades on ka hästi suur risk muutuda banaalseks.

Ja kui see rõõm mõjub siiralt, peab sellele eelnema hirmus kannatus.
Täpselt. Sest kannatus mõjub juba iseeneses, ilma igasuguse ettevalmistuseta. Tegelikult on see ju universaalne viis läheneda inimese kõige sügavamatele kohtadele. See on ju midagi, mida me kõik surume endas teistega suheldes alla: me ei jaga valu, ja võib-olla on see ka hea. Ma ei tahagi kõiki kogetud valusid kellegagi teadlikul tasandil jagada. Selleks ongi muusika.

Sa jagad seda ju ikka, lihtsalt ei kirjelda sõnadega.
Ma panen ta rolli konteksti, et ta saaks mingit lugu teenida. Kunstiinimesena ei saa ühtegi emotsiooni raisku lasta, selle eest tänamatu olla või seda tõrjuda. Ma ei ole kindlasti ainuke, kes on vahepeal depressiooni käes vaevelnud või viha tundnud, aga tunnen, et ma ei ole tänamatu, sest see on ju ikkagi kingitus. Kõige hullem seis on apaatia – see on jube tunne. Muusikud peaksid olema emotsioonide meistrid. Nad peaksid suutma endas üles leida allika, kust emotsioon tõuseb, ning seda alla surumata vastavalt suunama. Nad peavad õigel hetkel nagu ventiili lahti keerama ja laskma sel siis vabalt õigesse kanalisse voolata.

Mind huvitavad kõige rohkem lood, kus on selline emotsioon, mida ma ei ole varem tundnud. Mulle meeldiks võtta kunagi pool aastat – muusik ei saa võtta kahte aastat –, teha ainult üht teost, elada rolli sisse, valmistada ennast karakternäitlemise põhimõttel ihu ja hingega ette. Ka kõige parema tasemega pillimängijal ei tule kõik kohe, isegi kui roll on valmis. Kõige parem oleks nii, et kui lugu on sisse harjutatud, tuleb võtta aega, et teha teos valmis.

Kas orkestri- ja soolokontserdid on võrdse intensiivsusega? Solistina on kogu lavaline energia ainuüksi sinu või sinu ja su partneri peal, orkestri puhul on laval rohkem inimesi ja teiste energia aitab ka sul ehk kergemini energeetilist laetust saavutada.
Orkestriga on mõnes mõttes tegelikult raskem. Suurema koosseisuga võib juhtuda, et tunnen midagi, aga kui kõik täiel määral samamoodi ei pinguta, siis on raske seda protsessi niimoodi suunata, et see oleks veenev. Mul on küll vastutus ja pean andma endast kõik, aga ma ei tõmba ennast kunagi suuremas koosseisus nii-öelda alasti, ja see võib-olla tekitab mingi mugavustunde, mis mind ei rahulda. Pean alles leidma viisi, kuidas seda paremini toimima saada. Kuna olen [ERSOs – toim.] rühma juht, siis – hoolimata tõsiasjast, et kõik ülejäänud oskavad suurepäraselt mängida ja saavad väga hästi minuta hakkama – pean olema usaldatav ja kindel, mõistusega asja juures, ma pean hoidma fookust ja samal ajal suutma ka emotsiooni edasi anda. Kui ma soolomängus ei taha kontrolli, siis orkestri kontekstis on see vajalik.

Kas sa läbipõlemist ei karda, kui igal kontserdil maksimumi annad?
Tegelikult õpetatakse sellist mängu, kus kõike ei anna, aga mulle selline publiku petmine ei meeldi. Staarid on selleks sunnitud, sest muidu ei ole mõeldav, aga mina seda ei suudaks. Mullegi on räägitud, et iga kontserti ei saa teha täis vaimse panusega, et mõnikord peab ennast säästma. Sellepärast ma ei tahakski olla – isegi kui oleks võimalus – sedasorti interpreet, kel on iga nädal mitu soolokontserti. See on juba liinitöö. Ma teeksin võib-olla seetõttu vähem kontserte, aga teeksin nad teise tundega.

Läbipõlemise vastu aitab väga hästi füüsiline trenn, kui seda on aega teha. Praegu olen suhteliselt viimase piiri peal, aga õnneks saan endale nädala vabaks võtta, siis saan jälle trenni teha. Sooloprojekti ajal või kui orkestris on vaja vastutusrikkamat soolot mängida, on hea, kui nädal enne ei tee midagi. Aga pärast on hea. See ei ole ainult füüsiline väsimus – see on vaimne rahulolutunne. Aga ühel hetkel on küll vaja pikemat puhkust.

Mul on piisavalt hea töökoht, et ma ei pea tegema kontserte raha nimel, ja ma saan valida, mida teen. Ma saan väga palju ära öelda, see on mul järjest paranev oskus. Praegu see veel sajaprotsendiliselt ei toimi, sest tuleb välja, et neid kontserte, mida väga tahaksin teha, on palju. Aga kõike ei saa kahjuks teha, just sellepärast, et tahan pakkuda parimat kvaliteeti. Tee kas või üks kontsert aastas, aga niimoodi, et see mõjub. Ja siis on kõik juba väga hästi.

Loe intervjuud Sirbi kodulehel.