Roman Matsovi sajand. Isiklikku ja üldist

Roman Matsov 1968. aastal Vilniuses. FOTO ERSO arhiivist.

Olin möödunud sajandi viiekümnendatel päris sagedane külaline Estonia kontserdisaalis, nii et  Roman Matsov kui dirigent ei saanud olla mulle võõras. Esimene kokkupuude orkestrandina oli mul temaga aga hoopis huvitavatel asjaoludel. Teatavasti mängis Eesti Raadio saatepäeva alguses NSV Liidu hümni ja ka ENSV hümni. Neid kohti oli teisigi, kus tuli käibel olevaid hümne esitada, ja selleks vajati mitmesuguseid erinevaid esituskoosseise nagu sümfooniaorkester, puhkpilliorkester, segakoor, orkester ja koor jne. Kas aastaks 1958 või 1959 olid raadios varem kasutatud helilindid aga amortiseerunud ja tuli käsk kõik variandid parimais võimalikes esitustes uuesti salvestada. Kes seda pidi tegema – loomulikult Eesti Raadio sümfooniaorkester oma peadirigendi Roman Matsovi juhatusel. Ilmselt finantseeriti ettevõtmist koonerdamata – ikkagi hümnid – ja selleks otstarbeks mobiliseeriti nii Eesti Raadio kui ka Estonia teatri sümfooniaorkester, raadio segakoor, Riiklik Akadeemiline Meeskoor ning kõik noored ja vanad muusikud, kes veel saadaval olid. Kogu see ligi kolmesajapealine seltskond mahtus suuri vaevu toomkirikusse, mis oli reserveeritud terveks nädalaks neli tundi päevas. Nimetatud tseremoniaalsete teoste salvestised valmisid ühe sessiooniga ja muusikud hingasid kergendatult – valmis! Aga siis alles läks lahti tõsiseks tööks autori loominguga, kelle kohal rippus ikka veel must vari – see oli Richard Wagner. “Tannhäuser”, “Lohengrin”, “Lendav hollandlane” Tiit Kuusikuga. Loomulikult mitte tervikteosed, vaid katkendid, kuid see-eest millised mastaabid ja  salvestuskoht. Arvan, et see sündmus oli üks olulisemaid, mis määras minu elukutsevaliku. Samuti iseloomustab see päris hästi Roman Matsovi suurjoonelist maitset ja oskust leida vahendeid eesmärgi saavutamisel. Mis on saanud neist salvestistest, ma mõtlen loomulikult Wagnerit, ja kas need ka eetris kõlasid, ei julge kinnitada, kuid näete, kui kauaks on see üritus osalejale meelde jäänud.
Matsov oli artist mitte ainult laval ega proovisaalis. 1961. aastal värbas ta mind raadio orkestrisse ja orkestrantidel oli kombeks enne proovi algust istuda raadiomaja (nüüd taas käigus oleva) peasissekäigu kõrval asuvatel pinkidel ja jälgida, kuidas dirigent saabus abimootoriga jalgrattal piki Faehlmanni tänavat Kadrioru poolt, ühe käega tüürides, teises käes portfell partituuridega ja lahutamatu pabeross suus. Miks ta tuli Kadrioru poolt, elades ise Pärnu maanteel? Aga oli vaja orkestri ees artistlikult defileerida, sest juba siis sõitis Karajan Berliini ja Viini vahel isikliku lennukiga.

 Oma kodus. FOTO erakogust.

Matsov oli dirigendina äärmiselt omapärane ja kohati ka vastuoluline muusik, mis ei ole sugugi halvad, pigem head ja hädavajalikud omadused. Inimesena pealtnäha küllaltki järsk, tõrjuv,  ka vihastama ajavalt maneerlik, aga võis olla ka äärmiselt kaastundlik ja abivalmis, kui tajus vastavat vajadust. Temas elas üheaegselt kaks karakterit. Muusikuna olid tema iidolid Wilhelm Furtwängler ja Jevgeni Mravinski, ka aeg oli selline, kui au sees olid dirigendid-diktaatorid, et mitte öelda despoodid. Matsovi iseloomu kujundasid need ajaolud. Samas oli ta väljaspool orkestrit galantne, isegi pehme iseloomuga ning kindlasti mõistev, abivalmis, eriti noorte ja tema arvates perspektiivikate muusikute suhtes vägagi märkamatult toetav ja suunav maestro. Kunagi ei oodanud ta soosingu eest tänukummardusi, vaid suunas vaikselt edasi uutele ülesannetele.
Roman Matsovi meelisrepertuaar oli muidugi Beethoveni orkestrimuusika, aga samuti Tšaikovski ja  Brahmsi sümfooniad ning jäägitult haaras teda Dmitri Šostakovitš oma loominguga. Matsovil oli kindlasti isiklik kontakt selle XX sajandi geeniusega, muidu poleksid olnud mõeldavad need Moskva ja Leningradi esiettekande järel siin Eestis teostunud kolmandad esitused. Kuid ta ei afišeerinud neid suhteid kuidagi muudmoodi kui tööga teoste kallal.
Maestro töömeetodid olid küll kõike muud kui meeldivad ja innustavad, aga tulemused aegajalt lausa vapustavalt kõrgel tasemel. Beethoveni sümfooniatest tuias ta sõna otseses mõttes, kas oli vaja või mitte, ikka 3., 5. ja 7ndat, otse tüütuseni, nõudes eriti keelpillidelt võtteid, mis erinesid varem omandatuist ega kõlanud loomulikult. Eriliselt armastas ta sundida keelpille mängima alumisel poognapoolel  ja alla suunduva strihhiga, iseloomustades seda võtet miskipärast venekeelse väljendiga “s peskom” ehk liivaga. Orkestrandid nimetasid seda tegevust otsekohesemalt “kratsissimoks”. Kuid saabus aasta 1967, mil toimus üleliiduline sümfooniaorkestrite konkurss žürii kohalesõitudega, ja Eesti Raadio sümfooniaorkester esitas tühjas (v.a žürii) Estonia kontserdisaalis üheainsa teose, Beethoveni umbes 50 minutit kestva 3. sümfoonia. Maestro juhatas peast ja orkestergi vajas noodi tuge minimaalselt ning teose lõppedes olime me kõik kergelt jahmatanud saavutatud kvaliteedi, nii tehnilise kui emotsionaalse õnnestumise üle …  Eesti Raadio sümfooniaorkester võitis selle konkursi ja sai ka päris kopsaka rahalise preemia, et muretseda häid instrumente. Tõsi, instrumendid telliti, aga kohale ei jõudnud, vaid haihtusid suure kodumaa pealinna sümfoonilistes avarustes.
Mis puudutab Matsovi võimesse juhatada peast, mida ta aegajalt harrastas, siis see oli tõepoolest peast juhatamine, mitte eputamine. Olen seda isiklikult huviga jälginud, partituur näpus, veel aastal 1990, kui olin solistina kaasas tema Ukraina turneel. Lvivi orkestriga esitas ta Brahmsi “Esimest” ning kuna olin kontserdi esimeses pooles oma osa täitnud ja avastasin lava taga dirigendiruumis teose partituuri, oli mul võimalus ettekannet kuulata ja takt-taktilt noodist jälgida. Maestro õpilased teavad rääkida, millised nägid välja tema partituurid. Need olid märkustest ja muudest tööjoonistest punase- ja sinisekirjud, demonstreerides teosega tehtud töö mahtu. Tollal seitsmekümne kolmene maestro juhatas ühegi eksimuseta, nii nagu ta oli partituuri töödelnud – see oli elamus orkestrile (proovis ta töötas partituuriga) ja mulle eriti.
Järgmine elamus minu orkestrandikarjääris pärineb samuti 1967. aastast, kui Matsov juhatas Šostakovitši 13. sümfooniat. Seegi vist oli teose kolmas ettekanne ja jäi ka mõneks ajaks viimaseks, kui mitte arvestada Matsovi, orkestri ja RAMi järgmist esitust 1968. aastal Riias. See teos oli vapustus, ka kogu esitusaparaat oli tasemel ning meie parteifunktsionäärid olid niipalju ükskõiksed, mis kontserdielus toimub – peaasi, et saksa muusikat ei mängitaks –, et skandaali ei tulnudki, nagu oli esiettekandel Moskvas 1962. aastal.