Fookuses oli Olli Mustonen
09. mai 2014.
ERSO kontsert „Fookuses Olli Mustonen” läinud reedel oli pealkirjastatud selles mõttes väga täpselt, et õhtu peategelaseks oli tõepoolest „mees nagu orkester” – Olli Mustonen (Soome) nii helilooja, pianisti kui dirigendina, kusjuures Mozarti XXVI klaverikontserdi D-duur KV 537 ettekandel üheaegselt solisti ja dirigendina.
Olli Mustonen (sünd 1967) on muidugi ainulaadne fenomen – mitte ainult Soome, vaid ka tänapäeva muusikamaailmas laiemalt. Nooruses Einojuhani Rautavaara juures heliloomingut ja Ralf Gothóni juures klaverit õppinud (dirigendina on ta iseõppija) Olli Mustoneni muusikaliste koostööpartnerite nimistu on päris aukartustäratav. Ta on esinenud pianistina näiteks Kurt Masuri, Kent Nagano, Daniel Barenboimi, Nikolaus Harnoncourt’i, Valeri Gergijevi, Paavo Järvi jpt dirigentide juhatusel ning soleerinud isegi Berliini Filharmoonikute ees.
Dirigendina on Mustonen juhatanud selliseid orkestreid nagu Camerata Salzburg, Moskva Tšaikovski-nimeline Sümfooniaorkester, Kölni WDR Sinfonieorchester, Deutsche Kammerphilharmonie jt. Kah väga kõva sõna! Tema dirigeerimislaad võib (nagu nüüd näha sai) retooriliste žestide tõttu mõjuda pisut ekstsentriliselt, kuid paras annus teatraalsust tõmbab orkestrante ju omal kombel kaasa.
Mustoneni heliloojapale jääb ilmselt pisut tema pianisti-dirigendi kõrgelennuliste ambitsioonide varju, kuid nagu sel kontserdil kuulda võis – õhtu avateosena kõlas tema orkestrisüit „Vana kirik Petäjävesil” –, on tal komponistina isikupärane, postmodernistlikult stiilipiire kompav ja segustav käekiri.
Peale kõnealuse orkestrisüidi sai kuulda Mozarti XXVI klaverikontserti ja teises kontserdipooles Sergei Prokofjevi VI sümfooniat.
Nagu juba öeldud, oli Mustonen Mozarti klaverikontserdi ettekandel üheaegselt nii solisti kui dirigendi rollis. Vaatamata sellele, et ta on sel kombel esitanud kõik Beethoveni klaverikontserdid (meil ERSOga aastal 2011 ka Beethoveni viiulikontserdi klaveriredaktsiooni), nii et vastav kogemus on tal kahtlemata olemas – ei saanud ma nüüdset Mozarti-esitust kuulates millegipärast lahti tundest „fookuses hookuspookus”. Esiteks mõjus pisut harjumatult klaveri kõla, kuna klaveri tiiba (ehk kaant) ei saanud poolviltu publiku poole suunata – see oleks ju takistanud pianisti-dirigendi silmsidet orkestrantidega. Kaas oli üldse ära võetud ja klaveri kõlapilt tundus ilmselt just seetõttu õige pisut tuhmim. Kuid see ei määranud esituse tervikmuljet. Hoopis olulisema tähendusega oli küsimus, kuivõrd „fookuses” olid Mozarti partituuri detailid üldse. Paistis, et mitte eriti. Ja tekkiski huvitav olukord, kus otseselt ühtegi „viga ei näe laita”, kus solisti laitmatule mängutehnikale polnud ka midagi ette heita, kus orkester mängis „õigeid noote” – ja ikkagi mõjus ettekanne kuidagi amorfselt, ilma mozartliku elegantsi ja särata. Näiteks teose teise osa Larghetto karakterikujundus oleks keelpillide pisut kergematest ja lühematest strihhidest läbipaistvuses kindlasti võitnud. Jne, jne. Tundubki, et esituslikult sedavõrd nüansinõudliku helilooja nagu Mozarti puhul ei pruugi „dirigeeriv pianist” end kunstilises mõttes alati õigustada. Mitmele asjale korraga keskenduda alati ei saa ja midagi võib jääda tegemata, antud juhul dirigeerimata.
See-eest kontserdi teises pooles kõlanud Prokofjevi VI sümfoonia es-moll op. 111 (1945/47) artistliku ettekande kohta võib öelda vaid kiidusõnu. Selles helilooja viimase loomeperioodi ühes väljapaistvamas suurteoses ei leia me küll noorele Prokofjevile omaseid kõlalisi teravusi, küll aga on siin kujundileksikas tajutav side tema varasema lavamuusikaga. Näiteks sümfoonia avaosa bakhanaalne karakter, millele Olli Mustonen lisas dirigendina veel deemonliku väljendusjõu. Või finaali lustakas skertso, kus orkestri ansambliline mängutäpsus ja ere dünaamikarežii moodustasid kokku hästi teatraalse muusikalise „assamblaaži”. Nii et lõpp hea, peaaegu kõik hea …