Christoffer Sundqvisti ja ERSO ekstaatiline palveränd
04. aprill 2014.Sarja „Gurmee” III kontsert: Wagneri ooperi „Nürnbergi meisterlauljad” sissejuhatus, Tüüri klarnetikontsert „Peregrinus ecstaticus” ja Liszti „Faustsümfoonia”, laval Christoffer Sundqvist (klarnet), ERSO ja dirigent Hannu Lintu 28. III Estonia kontserdisaalis.
Kuigi Erkki-Sven Tüüri klarnetikontsert „Ekstaatiline palverändur” („Peregrinus ecstaticus”) kõlas Eestis esmakordselt 28. märtsil, teadis siinne publik üldjoontes juba palju varem, mida oodata. Maailma esiettekanne varasügisel Helsingis jõudis rahvusringhäälingu vahendusel peagi helis ja pildis üle lahe ning sai rohkesti positiivset vastukaja. Veebruaris tõi klarnetikontsert koos orkestriteosega „De profundis” autorile kõrgeima siinmail võimaliku tunnustuse, riikliku kultuuripreemia. Arvestades, et kumbki helitöö ei olnud siis veel kodupublikule oma olemust avanud, võib sellist mõneti etteruttavat tähelepanu pidada üsnagi kõnekaks. Nüüd Estonia kontserdisaalis Christoffer Sundqvisti soleerimisel ja Hannu Lintu dirigeerimisel kuuldu andis lõpliku kindluse tõdeda, et palverännaku metafoorist kantud teos tähistab olulist vahepeatust klarnetikontserdi žanri tõepoolest üha ekstaatilisemal arenguteel.
Stamitz, Mozart, Kramář, Crusell, Spohr, Weber, Nielsen, Copland – sellise arengutelje saame, kui järjestame kronoloogiliselt ja loomulikult väga valikuliselt mõned olulisemad klarnetikontsertide krestomaatiasse panustajad. Eesti muusikas tähistab žanri algusaega Uno Naissoo klarnetikontsert (1955), ehkki unustada ei maksa ka sellest kümmekond aastat varem loodud Artur Kapi topeltkontserti. Uuemal ajal on repertuaari täiendanud näiteks René Eespere ja Urmas Sisask, eriti on meelde jäänud Eino Tambergi „Tundeline teekond klarnetiga” (1996). Põhjamaade nüüdisheliloojatest mainigem vaid Magnus Lindbergi, Anders Hillborgi ja Rolf Wallini, sest võimsa tõusulaine järel instrumentaalkontsertide vallas oleks kõigi tähelepanuväärsete loojate loetlemine siinkohal lootusetu. Iga õnnestunud kontsert on mingis mõttes soolopilli portree, kus tulevad esile selle mängutehnilised võimalused, kuid ühtlasi ka suutlikkus edasi anda erinevaid karaktereid. Just viimati nimetatud omadust on hakatud klarneti juures eriti hindama ja selle pilli populaarsus on kontserdižanris tõusnud tasemele, mida pole nähtud pärast XIX sajandi esimese veerandi kuldaega.
Erkki-Sven Tüüri sõnul lisas ta pealkirja alles partituuri valmimise järel, mistõttu ei olnud programmilisus esmane taotlus. Siiski viitab autor annotatsioonis võimalusele tõlgendada solisti palveränduri võrdkujuna ja teost tema „takistuste- ja ohtuderikka rännakuna”. Isegi ilma programmilise seletuseta tekib muusikalise teekonna kujutlus instrumentaalkontsertides väga kergesti, sest teatav isikuline, kuulajat kaasa elama kutsuv lähenemine on selle žanri loomuses. Soolopilli on lihtne tajuda „tegelaskujuna”, indiviidina, kes suhestub orkestri loodava trotsliku kõlakeskkonnaga. Solisti ja orkestri tähendusrikas seos on olnud lähimineviku parimate klarnetikontsertide (Lindberg) üks läbivaid tunnusjooni ja ka Tüüri teos sammub nendega samal rajal.
Soliidsest koosseisust hoolimata ei jäänud solist Estonia akustikas kordagi soovimatult tagaplaanile. Mingil määral tingis selle läbimõeldud orkestrikäsitlus, kuid kindlasti ka soolopartii teostus. Soleeriva klarnetiga on Tüüril märkimisväärne kogemuspagas, mida kinnitab näiteks „Noësis” klarnetile, viiulile ja orkestrile (2005) või paari aasta tagune „Saltatio borealis” klarnetile ja klaverile. Kõrvutades viimati nimetatud pala klarnetikontserdiga, võib väita, et Tüür on eesti nüüdisheliloojatest üks väheseid, kes on välja töötanud oma isikupärase klarnetistiili. Selles domineerivad küll võrdlemisi traditsioonilised mänguvõtted, kuid ei puudu ka kõlavärvitrillerid, multifoonid ja eriti pillipärased kõrge registri glissando’d. Heliulatuse ülemise piiri lähedale pürgiv partii sobib meisterlikkuse demonstreerimiseks, kuid aitab ka haarata orkestri taustal akustiliselt ohjad. Põhjala puhkpillikoolkonna tugevus on üldtuntud. Soome Raadio sümfooniaorkestri esiklarnetisti Christoffer Sundqvisti võib tehniliselt laitmatu ja artistliku mängu poolest julgesti asetada selle regiooni praegusaja tuntumate nimede Kari Kriikku, Martin Frösti jt kõrvale.
Õhtu teine pool oli kõige paremas mõttes maksimalistlik, sest veidi alla tunni ja veerandi kestnud Liszti „Faust-sümfoonia” olnuks kokkutulemiseks juba üksinda piisav ajend. Keskmises osas („Gretchen”) on pandud puhkpillirühma koostööle sedavõrd suurt rõhku, et vaevu aimatavad mängukonarused ei vääri siin mainimist. Kõige löövamad olid ERSO esituses Lisztile tunnuslikud triumfeerivad, apoteoosilikud kohad, kus dirigent Hannu Lintu mõnevõrra elavam tempovalik õigustas end täielikult ja orkestri täiskõla ei mõjunud kordagi pingutatuna. „Kõik muinasloolik on, võrdpilt kõik ajalik. Kobav ja poolik on täiuseks vajalik” – see chorus mysticus’e sõnum jäi Estonia kontserdisaalis paraku kuulmata, sest lõpuosa esitati meeskoorita variandis. Siiski on hea tõdeda, et oma tasemele kohaselt oli ERSO jätnud faustlikud otsingud ja kõik pooliku proovisaali ning jõudis publiku ees kui mitte just täiuse, siis vähemalt igati arvestatava tulemuseni.