“MI” intervjuu: muusikateadlane Kerri Kotta räägib Beethoveni seostest nüüdismuusikaga

20. veebruar 2014.

Intervjuu jõuab eetrisse täna õhtul ETVs saates “MI” kell 22.15.

Räägitakse enne kontserti “Beethoven, Adams, Dean”, mis oli 14. veebruaril.

Timo Steiner: Me oleme nüüd muusikalise tarkuse kantsis – EMTA sellises vaikses nurgakes, kus on mul vastas muusikateadlane Kerri Kotta ja annab meile natuke eelteadmist selle kontserdi kohta, mis tulemas on.

Kerri Kotta: Tegemist on minu meelest päris huvitava kontserdiga, mis seob kaks huvitavat poolt – ühelt poolt meile kõigile tuttava Beethoveni ja tema muusika, mis ilmselt sellist lähemat tutvustamist enam ei vaja – ja teiselt poolt kahe nüüdishelilooja Dean ja Adamis teosed, mis ka tegelikult on vägagi programmiliselt Beethoveni muusikaga seotud.

Kui alustada uuematest teostest, siis võib öelda, et ajaloolises plaanis on tegemist üsna pika traditsiooniga. Kui me mõtleme, kuidas hakati kirjutama esimesi mitmehäälseid teoseid või professionaalsete heliloojate loodud teoseid, siis teatavasti vähemalt õhtumaises kultuuris on see olnud ju nõnda, et need on üldreeglina baseerunud millelgi varasemal, millelgi, mis on juba olemas. Nii et neid võib vaadata omalaadsete parafraaside, ümbertöötluste, mingisuguste troopidena jne. Ühe sõnaga, teatavat tüüpi kommentaaridena sellele, mis on juba olemas.

On muidugi selge, et vahepealne aeg – klassitsism, romantism, mis tõstis eelkõige esile helilooja individuaalsuse, mõneti võib-olla – kas nüüd lausa taunib, aga lükkab kõrvale sellised parodeerivad žanrid, sest iga teos pidi olema autonoomne ja mitte kuidagi sõltuma või rippuma ära millesti muust. Aga on muidugi huvitav vaadata, kuidas 20. sajandil on need vanad tehnikad – need parodeerimise, muusikalise kommenteerimise tehnikad tagasi toonud.

Ja tõesti sel kontserdil me võimegi kuulda kahte paroodiat, paroodia võib-olla kõlab halvasti, aga kahte kommentaari Beethoveni muusikale, üks on Deani sulest ja teine Adamsi sulest. Peab tunnistama et neil kahel kommentaaril on mitu sarnast osa või aspekti. Näiteks mõlemad ei võta aluseks lihtsalt Beethoveni muusikat ja siis ei proovi sellest midagi teha, vaid mõlemad heliloojad keskenuvad konkreetselt mingile kindlale loomeperioodile Beethoveni loomingus või biograafilisele konkreetsele ajale.

Dean näiteks lähtub Heiligenstadti testamendist, ajast, kui Beethoven saab teadlikuks oma kurtusest ja probleemi pöördumatusest, mis paratamatult toob kaasa muutused Beethoveni helikeeles ja tehnikas. See on aeg, kus me hakkame lugema keskmise perioodi Beethovenit – seda ülimalt individuaalset ja ennast ära tundnud Beethovenit. Kui varasem Beethoven veel niivõrd-kuivõrd on rohkem konventsionaalne 18. sajandi mõttes, siis see Beethoven, keda me tunneme peale Haydnit, on juba see Beethoven, keda tänapäeval eelkõige tuntakse.

Ja nüüd teine – Adams, keskendub või lähtub Beethoveni hilistest kvartettidest, mis on ka murrangu periood helilooja loomingus, aga ehk mitte enam nii traagiline, vaid pigem enese leidnud looja selge ärapöördumine kõigest konventsionaalsest. Ja mingis mõttes Beethoveni hilised kvartetid on helilooja enesemanifestatsioon, kus ta näitab oma loomingulist autonoomsust ja suveräänsust. Selles mõttes mõlemad teosed lihtsalt ei suhestu Beethoveniga, vaid suhestuvad Beethoveni konkreetse eluetapiga ja selle kaudu konkreetsete kompositsiooniliste, aga ka esteetiliste ja ka eetiliste probleemidega.

Kui see on sarnane, siis erinev on see, kuidas mõlemad heliloojad Beethoveni materjalist lähtuvad. John Adamsi puhul võib tõesti öelda, et ta lähtub Beethoveni materjalist, ta proovib seda asetada uude keskkonda. See uus keskkond on Adamsi enda muusikaline universum. Ja ta tahab teada, mida Beethoveni, täpsemalt hilise Beethoveni ja veel täpsemalt hilise Beethoveni skertsode rütmid, muusikaline materjal – hakkab tegema või suudaks teha Adamsi enda muusikalises universumis. Samas ei saa Adamsi teost pidada lihtsalt pastišiks, kus tuttavad muusikalised kujundid on asetatud mitte nii tuttavasse konteksti, vaid ikkagi pigem sellise, ma julgen öelda teadusliku uurimusega kompositisoonivormis, kus tõesti vaadatakse, missuguseks transformatsiooniks on muusikaline materjal võimeline. Ja see minu meelest, hoolimata Adamsi kergusest, läheb väga kooskõlla Beethoveni vaimuga, kes oma hilises loomingus arendab nii kaugele kui võimalik just selle transformatsiooni idee – kui kaugele ma saan algmaterjalist minna, samas säilitades materjali iseloomulikud tunnused.

Nii et selline päris huvitav, natuke intellektuaalsevõitu lähtekoht. Ja muidugi Adamsi teoses on ka kolmas tasand, mis tuleb sinna pigem juba paratamatult juurde, natuke Adamsi helikeelest ja natuke sellest, et kasutatakse varasemat muusikalist materjali ja see võib-olla oleks 20. sajandi neoklassitsism või neoklassitsistlikku laadi stilisatsioon. Mis on kuulajale esmalt kättesaadav plaan.

Nüüd kui tulla Deani juurde, siis Dean ei lähtu Beethovenist – see oleks isegi natuke vale öelda. Mul on tunne, et Dean üritab kuidagi jõuda Beethovenini. Nii et kogu see asi, mida Adamsi puhul sai kirjeldatud – see transformatsioon millekski muuks – on Deani muusikas pööratud ümber. Mulle tundub, et Dean alustab siin pigem selle Beethoveni Heiligenstadti testamendis väljendatud meeleheitega või millegagi, mis ei ole veel päris muusika, mis on enne muusikat ja mis on pigem alateadlik. Mis väljendub ka selles, kuidas ta materjali kasutab. See, mida me algul kuuleme, ei ole veel näiliselt kuigivõrd organiseeritud. Ja läbi nende tasandite ta jõuab Beethovenini, puudutades seal Razumovski kvartetist teatavaid iseloomulikke motiive. Ja mulle tundub, et Deani ei huvita see, mida ta Beethoveniga võiks peale hakata, sest ta ei hakkagi sellega väga palju peale, vaid pigem teda huvitab, kuidas kaardistada see territoorium meeleheite, mittekunstilise seisundi ja selle vahel, millest on nüüd saanud komponeeritud ja läbimõeldud ja kalkuleeritud tervik. Teda huvitab rohkem see, kuidas emotsionaalsest seisundist kasvab välja midagi piiritletut, mida me võime pidada kunstiteoseks. Nii et ta on hoopis teistlaadi kommentaar, kui John Adamsi orkestriteos “Absolut Jest”.

Ja muidugi on hea, et ka päris Beethoven seda raamib – neid mõlemat teost. Need on ka mingis mõttes huvitavad – Beethoveni 1. Sümfoonia on ju teos, mille Beethoven kirjutas juba suhteliselt küpselt. Kuigi me peame Beethoveni sümfoonikuks, siis võrreldes oma kaasaegsetega Beethoven ootas võrdlemisi kaua, enne kui kirjutas 1. Sümfoonia, nii et võib-olla sellisest näilisest lihtsusest hoolimata on see juba väga individuaalne teos, kus Beethoven mitmes mõttes ennast leiab. “Coriolanus” läheb lähemale keskmise perioodi Beethovenile. Võib-olla jah, ma olen kuulnud tavaliselt, et neid nimetatud teoseid – Adamsi teost – esitatakse koos hilise Beethoveniga. Aga “Coriolanus” näitab küll seda, kuhu Beethoven on peale Heiligenstadti testamenti, seda pööret, jõudnud.

TIMO STEINER: Aga kas inimene, kes läheb kontserdisaali ja Beethovenit palju kuulanud ei ole, kas ta jääb millestki ilma Adamsit ja Deani kuulates?

KERRI KOTTA: Ei, ma ei arva, et see päris nii on. Postmodernistlike või polüstilistiliste teOste puhul me küll räägime koodist koodis. et selliste teoste kuulamisel justkui kuulaja peaks olema võimeline tundma ära selle, mida kasutatakse teose algmaterjalina ja teise koodina murdma lahti selle, kuidas seda on kasutatud. Samas, ma arvan nagu igasuguse hea muusika puhul, ka nimetatud heliloojate teoste puhul ei ole see tegelikult hädavajalik. Ma arvan, et John Adamsi teost võib kuulata ikka kui sellist rütmiliselt hästi aktiivset, skertsolaadset, arendatud sümfoonilist orkestriteost või pala, mis selliste muusikaliste ideede kirjususe, kaleidoskoopilisuse tõttu ei lase kuulajal igavlema jääda. Nii et võib öelda seal on ka puhtmuusikaliselt piisavalt palju kuulata ja kindlasti ei ole vaja seda enda jaoks dekodeerida või tingimata intellektuaalsemalt huvitavaks muuta. Ma arvan, et see muusika töötab ka niisama.

TIMO STEINER: Aga mida sa ootad Olari Eltsi interpetatsioonist Beethoveni juures, kas seal on mingi eriline mõnu juba ette teada, mis seal juhtuma võiks hakata?

KERRI KOTTA: Teades teda natuke dirigendina, ma oletan, et see on väga sobiv sellisel puhul, et ilmselt seal mängib olulist rolli teatavate muusikaliste kujundite või temaatiliste ideede faktuuriliselt hästi täpne artikuleerimine. Äkki siin dirigent proovib need asjad just mingi sarnase artikulatsiooni põhjal kokku seada. Et näiteks kuulates Adamsit, kus väga tähtis reageerimine rütmile ja väga sagedastele rütmilistele või meetrilistele muutustele. Ja midagi sarnast teeb ka Beethoven, eriti seal “Coriolanuses” – aga ka juba 1. Sümfoonias. Ta ilmselt proovib lahendada enda kui dirigendi jaoks mingisuguseid sarnaseid küsimusi, võib-olla seotud just artikulatsiooniga mõlemas teoses.

Nii et see on tegelikult huvitav vaadata, mis sealt tulla võiks. Ilmselt on need Beethoveni esitused pigem rütmiliselt aktiivsemad, võib-olla skertsolikumad, kui nad ootuspäraselt alati on – just pidades silmas seda teist konteksti, millest nad tulevad. Aga mine tea, võib-olla otsustab Olari, et ta mängib mingi kontrasti peale. Ja hakkab Beethovenist tegema midagi muud.

TIMO STEINER: Me ütlesime intervjuu alguses, et me oleme muusikaakadeemias – millise jõuga see sündmus näiteks siia EMTAsse võiks jõuda, kas ERSO kontsert on üldse selline kontsert, mida järgmisel päeval saaks ka kuidagi kogeda EMTAs, et siin arutatakse – või mis mulje ta siia akadeemiarahvale jätab?

KERRI KOTTA: Seda on võib-olla raske öelda, tähendab – ma arvan, et olulisemad kontserdid kindlasti ja see on üks selliseid kontserte, millel selline järelm võiks olla. Võiks öelda, et see kontsert võiks olla huvitav ka akadeemilises mõttes – kontsert, mille peale mõni võimekas lektor võiks tegelikult ka loengu teha. Mulle tundub, et see kontsert on üles ehitatud nii, nagu võiks olla üles ehitatud üks akadeemiline loeng, mille eesmärk on näidata, mis mõttes see meie õhtumaine muusikakultuur on ühtne või mis mõttes on ta seotud. Ja mingis mõttes selline eneseküllane nagu süsteem. Tegelikult ka heliloojad, kes otseselt ei tsiteeri varasemaid heliloojaid – paratamatult ikkagi lähtuvad sellest kultuurist.

Nii et selles mõttes igasugune kunstmuusika, kuigi seda mõnikord eitatakse, on sügavalt omalaadne tsiteerimise kunst, et selle iga žest, mida helilooja teeb – on see siis teadvustatud rohkem või vähem – on paratamatult kultuuriliselt mõjutatud ja tegelikult võib paljude heliloojate puhul sõlmida neid seoseid eri teoste puhul, näidates, kuidas teatavad ideed jälle ja jälle kerkivad üles ja kuidas see lahendatakse. Aga antud kontserdi puhul on meil see lausa näitlikuks tehtud ja see on muidugi muusikas ka hästi kuulda, nii et see, kes Beethovenit tunneb, kuuleb selle mõlema teose puhul ära – ta ei ole niivõrd ära peidetud varjatud informatsioonina. Aga jah, ma arvan, et arutatakse küll – eriti selliste kontsertide puhul, mis on kultuuriliselt tugevalt laetud, ja see on kindlasti üks selliseid kontserte. Ma usun, et ju mainin seda oma loengutes kindlasti.

TIMO STEINER: Kui nüüd mõelda selle John Adamsi teose peale, siis mis siin võiks hakata juhtuma teadliku kuulaja jaoks?

KERRI KOTTA: Ega kuulajale siin eriti puhkust ei anta – me kuuleme alguses orkestrifooni – peamiselt puhtad intervallid, mis viitab informeeritud kuulaja puhul kohe võib-olla 9. Sümfoonia algusele, enne seda, kui peateema tuleb sisse, aga esimene üllatus saabub kohe siis, kui foon mitte ei transformeeru traagilis-heroiliseks peateemaks, nagu ta teeb Beethoveni 9. Sümfoonias, vaid selle asemel üsna melanhoolseks, ma ütleks isegi filmimuusikalikuks žestiks, mis on John Adamsi parafraas Beethoveni 9. Sümfoonia algusele.

Aga ka siin ei lasta meil üldse kaua mõnuleda, mingi filmimuusika see nüüd küll ei ole, me hakkame kuulama sellist punkteeritud rütmi melanhoolse materjali all, milles kuulaja taas omakorda tunneb ära rütmid, mis on pärit Beethoveni 7. Sümfooniast – iseloomulik punkteeritud rütm 6/8 taktimõõdus. Ja kohati võib seda samuti seosada 9. Sümfoonia II osa skertsoga, milleni see tegelikult ka välja viib. Ühe sõnaga, need motiivid, mis üritavad seal eluõigust leida, lõpuks manifesteerivad esimese minuti lõpul selgete Beethoveni 9. Sümfoonia II osa alguse tsitaatidega. Ja nii käib see lõpuni. Kuulajale eriti pikalt puhkust ei anta – pidev selline kaleidoskoopiline mäng.

Toimetas Valner Valme
Loe uudist lehel kultuur.err.ee
Vaata saadet “MI”: http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=146609