Kontserdipeegel. Olari Elts esiettekannetega ERSO ees

16. november 2012.

„Viis püha puud”: Peeter Sarapuu (fagott), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja dirigent Olari Elts 8. XI Estonia kontserdisaalis.

Olari Elts on haruharva üllatanud meid sellega, et tema kontserdikavades puudub mõni üllatus, milleks seekord oli kahe teose esmaettekanne Eestis. Kui filmi „Tähesõjad” helilooja John Towner Williamsi (1932) Fagotikontserdi (1995) esituse puhul pole üllatus liiga suur, siis Robert Schumanni (1810–1856) küll lõpetamata, aga ikkagi Sümfoonia g-moll (loomis- ja ettekandekoha tõttu tuntud „Zwickau sümfooniana”) esiettekanne aastal 2012 sunnib üllatuma päris tõsiselt. Schumanni neli täismõõdulist sümfooniat on korralikult ERSO põhirepertuaaris, kord (1978) isegi plaadistatud Gennadi Roždestvenski juhatusel ja mõõduka sagedusega kavades figureerinud. Allikad väidavad, et „Zwickaud” pole siin varem noodipultidele asetatud, kui nüüdse kontserdi proovitsükli ajal. Arvan, et Eltsi ametinimetusse võiks teha pisiparanduse – las ta olla nüüd peaüllatusdirigent ERSO ees. See Schumanni ilma oopusenumbrita Sümfoonia koosneb kahest osast ja autor on tunnistanud, et orkestreerimine on keeruline töö. Mulle küll tundub, et just selle sümfoonia kirjutamisel on autor saanud väga professionaalseid orkestreerimise soovitusi ja näpunäiteid, sest järgnevatega võrreldes ei saa küll öelda, et partituur oleks üle koormatud. Mis on põhjuseks, et seda teost palju vähem ette kantakse kui ülejäänud nelja, jääb mulle segaseks. Hea, et see nüüd meil Eestis Eltsi ja ERSOga lõpuks teoks sai. Ning väga hästi sai Schumanni teos ette kantud.

Juba harjunud üllatuste nimekirjas peakülalisdirigendi puhul on asjaolu, et ERSO istub laval peaaegu nn Viini istes, s.t vasakult I viiul, altviiul, tšello, II viiul ja kontrabass, ning seejuures mõnevõrra vähendatud koosseisus (keelpille rühmas pult või kaks vähem). Vaba nädala olid saanud kõik (ühe erandiga) rühmakontsertmeistrid ja ka orkestri kontsertmeister, kelle kohal oli seegi kord külalisena Sandis Šteinbergs (Läti). Kindlasti tekitab see orkestris elevust, tõenäoliselt heatahtlikku, ja ka publik ei jää ükskõikseks nii silmatorkavate muudatuste puhul. Iseasi, kas kvantiteet peaks olema kuulda ka kvaliteedis – esialgu tundub muutus pigem visuaalne. Tuleb siiski möönda, et Šteinbergsi suur assisteerimine solistile Williamsi Kontserdi teises puus (osas) oli erakordselt kõrgel tasemel. Siinkohal tasub lugejaile seletada, et Williamsi puupilli(fagoti)kontserdil on pealkiri „Viis püha puud”(„Five Sacred Trees”) ja see koosneb viiest osast, mis kannavad võluvõimetega puude nimetusi, mille hulgas on ka mõni meile tuntud nagu tamm, saar ja jugapuu.

Kui kontserdi alguseüllatus („Zwickau”) kandis endas suhteliselt rahulikku ja mõõdukat iseloomu Schumanni kohta, siis Williamsi teos, mis on kirjutatud aastal 1995, on väga võimas teos fagotile ja orkestrile igast aspektist kuulatuna ning asjatundjad teavad rääkida, et see on oma sünnist saati fagoti kui sooloinstrumendi repertuaaris peateos koos orkestriga. On tähelepanuväärne, et ERSO fagotirühma kontsertmeister Peeter Sarapuu tõi teose meie kuulajate ette nii suurepärases ettekandes, mille järgi otsustades on eelnimetatud asjatundjatel tuline õigus oma arvamusele. Kui veel lisada, et teos on kirjutatud New Yorgi Filharmoonikute esifagotistile orkestri 150. aastapäevaks ja et teos kannab rohelist mõtlemist, s.t enne iga puu langetamist tuleks palvetada ja keldi mütoloogias on need palved olemas, siis oleme üksjagu rikkamaks saanud.

Kontserdi teine osa koosnes Ludwig van Beethoveni Sümfooniast nr 2 D-duur op. 36, mis endas enam selliseid üllatusi ei kandnud kui esimene kontserdipool. Beethoveni sümfooniad ei ole ükski lihtsalt loetavad ei orkestrile ega dirigendile, kes peavad need mõjusaks tegema publikule. Raskused on eelkõige ansamblilised ja vormilised, lisaks veel kõlalised ja sealgi veel kord ansamblilised. Meistritele nagu Elts ERSOga on see kõik suurepäraselt teada ja arvan, et lausa 90% saavutatud. Kas oleks mõistlik Beethoveni keelpilliorkestrit veelgi harvendada? Siis on Olari Eltsi kiired tempod kindlasti ka ansambliliselt veel „söödavamad”, ent võib-olla pole vaja Larghetto’t manuaalselt liiga peeneks hakkida – äkki oli siit pärit selle mõnusalt kulgeva muusika teatav närvilisus.

Kuid kogu kontsert oli nauditav ja energeetiline ahel Elts-ERSO-kuulajad töötas igatahes kadudeta ja peaaegu ka vigadeta – viimased on vahel isegi vajalikud, et ei tekiks steriilsusest tingitud ohtlikku igavust.

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=16448:kontserdipeegel&catid=5:muusika&Itemid=12&issue=3417