Üks nädal, neli kontserti ja kolm orkestrit
26. oktoober 2012.
Kolm sümfooniakontserti mahtus ajavahemikus 12. –19. X Estonia kontserdisaali ja üks Jõhvi kontserdimajja. Nüüd järjekorras sündmustest, sest seda need kindlasti olid, kui otsustada täissaalide järgi ja mitte ainult.
Estonias alustas ERSO oma oodatud endise peadirigendi Nikolai Aleksejeviga, kellel kaasas ungari päritolu viiulikunstnik Kristóf Baráti (1979). Barátil oli kaasas aga Antonio Stradivari viiul aastast 1703 nimega „Lady Harmwoth”, millel ta esitas Béla Bartóki Viiulikontserdi nr 2. Baráti on üks uuemaid nimesid omas valdkonnas: tema tõeline läbimurre toimus aastal 2010, kui ta võitis Moskvas Paganini konkursi ja sai Stradivari ühingu vahendusel laenuks nimetatud viiuli, mis kuulub Paul Barteli (USA) kollektsiooni. Huvitav on tajuda, kui värskelt mõjuvad teosed, mis on loodud möödunud sajandi keskel: ka Sergei Prokofjevi Sümfoonia nr 5 on ju kirjutatud umbkaudu kuus aastat pärast Bartóki Viiulikontserti nr 2. Stilistiliselt on Bartóki teos muidugi unikaalne: see sisaldab dodekafoonilist materjali, mida on serveeritud tonaalse harmoonia, folkloorse karakteri ja polüfoonilise arendusega. Ei pea vist lisama, et sel sekseril on ikkagi selgelt hoomatav geniaalsuse märk küljes. Orkestri koosseis on suur, s.t kolmene, ja jääb ainult mõne instrumendiga alla Prokofjevi sümfoonia partituurile. Märkimist väärib ettekande tasakaalukus ja eriliselt tõusis instrumendi värvikus kõrva Andante tranquillo’s (II ). Kui I osa Allegro, millele autor on lisanud non troppo, algas justkui ilma selle lisandita, siis mõne hetke pärast oli selge, et mäng vääris kogu riski. Ükski stradivaarius ei mängi siiski ise, seepärast tuleb ikkagi kogu maruline aplaus suunata noorele virtuoosile ja jääda lootma, et ta ei kao meie ERSO vaateväljast liiga kaugele.
Kava teise poole täitnud Prokofjevi Viies tekitas kohe nostalgilisi mälestusi maestro Aleksejevi aegadest ERSO lähiajaloost: on ta ju just eriti meid rikastanud vene XX sajandi suurte sümfooniate esitustega. Aleksejev oskab seejuures orkestrit vaos hoida ning olulise nii suurena välja mängida, mis ei õnnestu enamikul esitajatest. ERSO on tervikuna heas ja järjest paremas vormis – see pole enam uudis, mis ületaks mõne künnise. Kuid eriti Prokofjevi partituuris sai selgeks, ja ka nädal hiljem Richard Straussi poeemis („Surm ja selginemine”), kui hea on hetkel ERSO vask ja selle solistid. Võimaluse eest ERSO kontserti nautida tuleb tänada Klassikaraadio loodud järelkuulamise varianti, sest tegelikult viibisin samal ajal Jõhvi kontserdimajas.
Samal õhtul oli Jõhvi kontserdimajas külaliseks Novosibirski Sümfooniaorkester koos oma peadirigendiga aastast 2007 Gintaras Rinkevičiusega. Rahmaninovi loominguga sisustatud kavas oli solistiks leedu päritolu Moskva pianist Lukas Geniušas (sünd 1990). Geniušasel on mitmeid rahvusvaheliste konkursside auhindu, millest olulisimaks tuleb lugeda hõbemedalit 2010. aasta Chopini konkursilt Varssavis. Novosibirski SO on asutatud 1956. aastal, asutajaks ja esimeseks peadirigendiks omal ajal meilgi regulaarselt gastroleerinud Arnold Katz (1924–2007). Orkester on komplekteeritud kõrgetasemeliste orkestrantidega, mistõttu kollektiivi on viimasel ajal hakatud võrdlema Moskva ja Peterburi tipporkestritega. Novosibirski filharmoonikud on esinenud Saksamaal, Prantsusmaal, Hispaanias, Inglismaal ja Soomes ning 1995. aastast välja andnud 14 CDd, sh firmadelt nagu Sony Classical ja Naxos.
Kontserdi avas Rahmaninovi teose „Vokaliis” op. 34 nr 14 seade suurele sümfooniaorkestrile ja see oli siiski viga. Esiteks on originaalis tegemist teosega häälele (sopran või tenor) ja klaverile ning, nagu ütleb pealkiri, puudub sealt tekst. Tegemist on küll ülipopulaarse teosega, mida on seatud kõikvõimalikele kooslustele, kuid olemuselt on tegu vägagi intiimse kammermuusikaga. Ei olnud võimalik tuvastada, kes on sümfooniaorkestrile tehtud seade autor, kuid see oleks küll võinud esitamata jääda. Neid seadeid on muide orkestrile teinud autor ise, samuti dirigent Kurt Sanderling ja kindlasti veel paljud arranžeerijaid, kuid arvan, et asjata. Küllap oli partituur arusaamatu ka dirigendile ja orkestrile, sest teos esitati vajaliku kontsentratsioonita ja ebaharilikult kiires tempos. Edasi paranes esitus iga hetkega ja „Rapsoodia Paganini teemale” Geniušasega oli väga virtuoosne, kuigi aeg-ajalt orkester mattis solisti, kuid, kus võimalik, seal demonstreeris pianist vägagi viimistletud kõlakultuuri ja virtuoossusest ei tulnud puudu kusagil, pigem vastupidi.
Kava teise poole täitis Rahmaninovi Sümfoonia nr 3 a-moll op. 44. Sümfoonia ettekanne oli ette planeeritud kulminatsioon ning seda igast aspektist – nii dramaturgiliselt kui esituslikult. Ikkagi jäi mind häirima pidevalt ja puhkuseta kõlav forsseeritud tämbriga fortissimo’s kõlapilt, mis põhjustas teatava kõlalise tüdimuse ja väsimuse. Usun, et see polnud taotluslik, vaid kohanematus nende enda sõnade järgi imelises akustikas, mis provotseeris saali proovile panema. Pärast kontserti avaldasid külalised üksmeelselt arvamust, et nii hea akustikaga saal on ime ja õnnitlusi tuli vastu võtta hulgaliselt. Kui veel teada, et orkestri kodusaal Novosibirskis on midagi meie Vene Kultuurikeskuse saali sarnast, kus lava on pigem teatri tarvis koos selleks vajalike vaheriiete, kulisside ja stangedega, siis tuleks ehk siit tõepoolest probleemile põhjendust otsida. Kõigele vaatamata on hea meel, et täismaja publikut Jõhvi kontserdimajas võttis ülisoojalt vastu kauged külalised sealtpoolt Uuraleid.
Mõni päev hiljem (16. X) võttis Estonia kontserdisaal vastu Birminghami Sümfooniaorkestri koos peadirigendi Andris Nelsonsi ja solisti, viiulikunstnik Baiba Skridega. Kavagi oli sisustatud ühe autoriga, seekord Johannes Brahmsi loominguga. Skride asendas viimasel hetkel juba välja kuulutatud saksa viiuldajat Christian Tetzlaffi ja tegi seda, vaatamata asjaoludele, hiilgavalt. Kava esimese poole täitnud Brahmsi Viiulikontsert oli isikupäraselt aktsentueeritud enam lüürikale kui dramatismile ja niiviisi meeldejäävalt interpreteeritud. Seda liini toetas kindlasti ka Baiba stradivaarius, mille on talle kasutada andnud Gidon Kremer. Brahmsi kontsert on ilmselgelt Skride raudrepertuaaris, kui otsustada raudkindla esituse järgi, kus viiulisolist oli ansamblis orkestri ja dirigendiga juhtivas rollis. Mingil määral kostis ootamatuid ebakõlasid saatepartiis, eriti I osa ekspositsioonis, mis küll ei jäänud üldmuljet häirima.
Seevastu kava teises pooles kõlanud Brahmsi Neljas sümfoonia oli see, mis vastas Birminghami orkestri margile. Sellist keelpillide säriseva tämbriga forte’t olen ammu oodanud nii ERSO-lt kui paljudelt tipporkestritelt, kuid olen kuulnud ainult ammuselt Roždestvenski-aegselt BSO-lt (ÜR-KTV Suur Sümfooniaorkester) ja nüüd siis Birminghami SO-lt. Kas tõesti on põhjus mängijate soos, sest tõsiasi on, et BSO-l oli siis 100% ja Birminghamil nüüd 90% keelpillimängijaid meessoost. Andris Nelsons on suurepärane muusik, keda võiks ka sagedamini meie saalis kohata. Sündinud 1978. aastal, on ta noor ja pika karjääriredeli alguses dirigent ning järgmiseks sammuks peaks ju olema midagi Berliini Filharmoonikute klassist; Simon Rattle astus oma viimatise sammu just Birminghamist Berliini.
Nädal tagasi (19. X) oli Estonia kontserdisaalis ERSO-l jälle avakontsert, sedapuhku sarjas „Surm ja selginemine”. Sama pealkirja kandis ka esimesena kõlanud Richard Straussi sümfooniline poeem op. 24. ERSO ees seisis seekord rootsi dirigent Patrik Ringborg, kes on nüüd ühe maailma vanima orkestri, Kasseli teatri sümfooniaorkestri (asut 1502) peadirigent. Ringborg on küll pigem ooperidirigent, kel repertuaaris vähemalt 80 ooperit, olles selles žanris kindlasti Rootsis juhtiv. Valitud kontserdikava, lisaks nimetatud Straussi poeemile Bruckneri Neljas sümfoonia („Romantiline”), oli äärmiselt pretensioonikas, millist võivad endale lubada väärikamaist väärikamad selle maailma suurtest dirigentidest. Kindlasti olid need teosed väga sobivad ERSO-le tema arenguteel, kuna Straussi poeemi viimane esitus oli 13 aastat ja Bruckneri Neljandal 17 aastat tagasi, kuid tugevat dirigendi-isiksust ma sel õhtul ERSO ees ei kohanud. Tuleb küll taas kord alla kriipsutada ERSO vaserühma, eriti Straussi poeemis, mille ettekanne oli nauditav.
Sümfooniakontsertide tihe graafik annab aga tunnistust publiku suurest huvist selle žanri vastu ja see tuleb ikkagi ERSO arvele kirjutada.