Kui klaver mängib viiulit

Viimati juhatas ERSOt soome kuulsaim ja isikupäraseim  pianist Olli Mustonen, kes on maailmas läbi löönud ka dirigendina. Saanud parima muusikalise hariduse, mis Soomes võimalik, s.o pianistina Ralf Gothóni ja Eero Heinoneni ning heliloojana Einojuhani Rautavaara juhendamisel, ei ole ta arvatavasti kunagi õppinud dirigeerimist. Kuid selleks ametiks on arvatavasti piisav, kui oled sündinud 7. juunil – tõestuseks piisab ainult samal päeval sündinud Neeme Järvi ja Eri Klasi nimetamisest. Olli Mustoneni  anne on niivõrd kaalukas, et orkestrid mõistavad teda suurepäraselt ka ilma tõsisema dirigeerimiskoolituseta.

Kui keegi on teda näinud soolopianistina, siis kindlasti mäletab tema maneeri ka iseend vaba käega dirigeerida. Ega Olli Mustoneni dirigeerimise juures eriti miski häiri, sest tema viisiga markeerida auftakt’i varvastele tõusuga harjub peagi ära, kuna pisiasjadelt  kisub tähelepanu kaasahaarav interpretatsioon – põnev, omanäoline ja äärmiselt veenev.   

ERSO kontsert algas Sibeliuse väga intiimse sümfoonilise poeemiga „Bard” op. 64. See on teos, mida seni on Eestis esitatud vaid seitse aastat tagasi John Storgårdsi juhatusel. Juba siin on peidus Mustoneni erilisus, kes suvatseb  Beethovenit sisse juhatada Sibeliusega, ja ikkagi väga veenvalt. Beethoveni Viiulikontserdi klaveriversioon on jätkuvalt lüüriline teos, vaatamata instrumendivahetusele, ja soojenduseks sobis „Bard” suurepäraselt. Kui Beethoven pühendas oma Viiulikontserdi op. 61 heale sõbrale Stephan von Breuningile, siis sama kontserdi klaveriversioon op. 61a valmis kuus kuud hiljem pühendatuna tolle abikaasale Julie von Breuningile. Kui Viiulikontserdi  kadentsid on loodud enam-vähem esitajate poolt alates Joseph Joachimist ja Fritz Kreislerist kuni David Oistrahhi ja Joshua Bellini, siis klaveriversioonis kuuluvad need autorile (neid on Schneiderhani ja Rostali seades kasutatud ka viiuliversioonis).

Kontsert klaverile (vahel on seda tähistatud  nr 6 all) ei ole esitajate seas liiga populaarne arvatavasti seetõttu, et nii esitajatel kui kuulajatel heliseb väga pealetükkivalt kõrvus viiuliversioon. Siin osutus Olli Mustonen vägagi iseseisvaks mõtlejaks ja tundus, et suutis kustutada viiuliteose mõju teose interpretatsioonile. Ta suutis kuulajaidki veenda, et tegu on teosega klaverile ja orkestrile. Suurimad erinevused olid tempodes ja dramaturgilistes rõhuasetustes, mis rebisid teose välja viiulilüürikast  ja asetasid kohati päris pianistliku virtuositeedi valdkonda, seda eriti kadentsides. Seda toonitas ka pianisti võime hankida tänapäeva Steinwayst päris haamerklaverlikke kõlakujundeid, seejuures ekstra esile tuues klaveri kõrgregistri viiulisära. Selle viimasega oli vaid see probleem, et ühe noodi häälestus muutus kohe alguses kirjuks. Mis teha – pianisti elu sõltub klaverist. Tundub, et klaverikontserdi saatmisel on ka orkestril, õigemini puupillidel  rohkem probleeme, kui sama viiulikontserdi esitusel. Klaverit tuleb võtta kui etaloni, millega vaielda pole võimalik, keelpill on alati elastsem ja intoneerimisele vastutulelikum. Olli Mustonen igatahes tõestas, et Beethoveni Viiulikontsert on tõsiseltvõetav ka Klaverikontserdina ja võiks sobida paljude pianistide püsirepertuaari. Mustonen demonstreeris kontserdil ka oma heliteost „Jehkin Iivana” (2007), mis loodud algselt Sonaadina kitarrile (2005), seejärel  Sonaadina klaverile ja siis orkestriteosena.

Tegemist on legendaarse karjala runolauljakandlemängija Iivana Shemeikkaga (1843– 1911), kes on pärit Suistamost, mis kuulub 1944. aastast Venemaale. Mustonen on tunnistanud, et oleks soovinud temaga kohtuda ja koos musitseerida – see kohtumine sai nüüd teoks loomingus. Kuigi ei kujuta ette, kuidas  nii temperamentselt orkestreeritud ja esitatud teos võiks kõlada kitarril, oli kuuldu nauditav. Kavas olnud Sibeliuse poeemidest olid interpretatsiooniliselt huvitavamad „Bard” ja „Finlandia”. Jah, ka „Finlandias” oli Mustonen leidnud värske lähenemise, ühendades ka keskmise vormiosa äärmistega nii tempos kui karakteris. Sibeliuse viimane orkestriteos „Tapiola” oli korrektne, kuid puudu jäi justkui süvenemisest, mis kostnuks tajutavalt ka saali.  Olli Mustonen on muusik, kes on tulevikuski meil kindlasti oodatud külaline nii pianisti, helilooja kui ka dirigendina, igal juhul rikastab ta meie hooaega kogu ses ampluaas.