„Tore, et ERSO on professionaalse orkestrina Eesti muusikaelu nii kaua rikastanud”
03. detsember 2010.
Intervjuu kontrabassirühma kontsertmeistri Mati Lukiga.
ERSO on viimastel nädalatel olnud kõneaineks ehk samavõrra kui kogu oma tegevuse vältel kokku, ent vastukäiva infolaviini sees on selgunud, et eriti ei teata, mida tähendab üks orkester, kellele ta on vajalik, kuidas toimib jms. Seepärast kõnelemegi nüüd kauase orkestrandi Mati Lukiga tema igapäevatööst, pürgimustest, muredest ja rõõmudest.
ERSO-l on 18. detsembril sünnipäev: olgugi noorem kui teatrid Vanemuine ja Estonia või meie muusikakõrgkoolgi, saab orkester 84aastaseks. On seda vähe või palju?
Mati Lukk: Ma arvan, et nii väikese rahva ja noore riigi kohta on see sellise kaliibriga orkestri puhul tegelikult üsna pikk aeg. Mujal Euroopas olid orkestrid metropolides muidugi varem olemas, aga meie olime XX sajandi alguses veel provintsi staatuses. Nii et soliidne iga – tore, et ER SO on professionaalse orkestrina Eesti muusikaelu nii kaua rikastanud.
Haaran sõnasabast: kas oleme praegugi orkestrimaailmas provints?
Ennast on nii-öelda asja sees olles suhteliselt raske niimoodi hinnata, aga olen mänginud aeg-ajalt ka teistes orkestrites ja leian, et Eesti ei pea üldse häbenema. Ja ka head kolleegid, kes mängivad ise paremates, väärikamates ja vanemates orkestrites, katsuvad Tallinna sattudes alati ER SO kontserdil käia ning kiidavad alati.
Küsisingi provotseerivalt, sest kas või Paavo Järviga Virgin Classicsile viimastel aastatel plaadistatu kõrget kvaliteeti on märganud nii BBC Music Magazine kui ka Gramophone ning see on pälvinud ka olulisi auhindu, näiteks Sibeliuse kantaatide salvestus 2004. aastal Grammy. See peaks andma sisemist kindlust igale mängijale ja kogu orkestrile.
Eks iga orkester on täpselt nii väärikas, kui väärikad on seal mängijad ja kui kõrgele nad iseenda jaoks lati seavad. Mul on hea meel, et paarikümne aasta taguse seisuga võrreldes on peale kasvanud terve ja tubli põlvkond muusikuid, kellel jätkub auahnust ja kes saavad aru, milles orkestri töö seisneb. Muusikaakadeemia koolitas mingi aeg välja soliste, aga oleme ausad – 95 protsenti muusikuid leiab end varem või hiljem orkestrist. Sealjuures ei jää orkestripartiid oma nõudlikkuse poolest soolorepertuaarile karvavõrdki alla! Ja selle nimel tasuks juba akadeemias tööd teha: kui nende seinte vahel on põhirepertuaar juba omandatud, siis on palju lihtsam pürgida ükskõik missugusesse orkestrisse. See ei pea ilmtingimata ERSO olema, paremad muusikud leiavad kindlasti tee ka mainekamatesse orkestritesse. Aga tahaks väga loota, et ka ERSO jaoks jätkub häid muusikuid. Viimastel aastatel on ERSOsse tulnud noori ja andekaid mängijaid, aga üldiselt võiks ja peaks huvi suurem olema! Pürgimus peabki olema sellele tasandile, kus on need kõige hinnatumad orkestrid. Arvan, et me ei ole veel päris sellel tasemel, aga ka sealt mitte kuigi kaugel. Igal juhul on hea meel praeguse ERSO üle. Muide, värske põhjus ERSO üle uhkust tunda on see, et nii Londonis kui New Yorgis on märgatud möödunud hooajal salvestatud plaati, kus kõlab Frank Martini „Golgotha” koostöös Daniel Reussi ja Eesti Filharmoonia Kammerkooriga (Harmonia Mundi, 2010).
Kuidas üldse saadakse orkestrandiks? Kas sõnadesse „95 protsenti muusikuid leiab end varem või hiljem orkestrist” on programmeeritud mingi pettumus?
Kindlasti mitte! Kooliajal avastasin muusikat kuulates, et pagan, nii palju ilusat ja põnevat muusikat on kirjutatud! See haaras mind jäägitult ja enne kui õieti arugi sain, oli mul juba siht silme ees, et tahan pürgida orkestrisse mängima. Sinna kõrvale võib ju solisti ja kammermuusikuna esineda, aga orkestris on põnev.
Teist sai orkestrant juba konservatooriumi tudengina. Palju võtab aega, kuni uus mängija orkestriga nii-öelda üheks saab?
See on hea küsimus. Ma usun, et andekas muusik kohaneb päris ruttu – tähtis on aru saada, mis on sinu funktsioon orkestris. See, et oskad jälgida dirigenti, oskad kuulata muusikat ja oma partnereid. Tegelikult on see üks suur kammermuusika! Suures orkestris on lihtsalt partnereid natuke rohkem. Aga mis puudutab küpset orkestrimängijat, siis olen tähele pannud, et umbes viie aastaga käib kavadest läbi põhirepertuaar, s.o kõik tähtsamad ja olulisemad lood, ja hakkab siis jälle korduma. Nii et umbes viis aastat ongi minu arvates aeg, mil võib öelda, et mängija on omandanud teatud küpsuse. Tegelikult on see küpsemine igavene protsess.
Telesaates „Vabariigi kodanikud” küsiti, kas ERSO asemel ei võiks esindusorkestrit kokku panna nagu rahvusmeeskonda: vajadusel kutsutakse üle maailma paremad meie mängijad kokku, pannakse noodid ette ja läks …
Jah, spekulatsioonina oleks see ahvatlev, aga paraku orkestri homogeenne hingamine ja arusaam muusikast, pillimängust, elust üleüldse – see tekib alles aastatega. Mingisuguse tulemuse, ja mitte halva, saaks ka head mängijad korraks kokku kutsudes, ometi arvan, et kokkuharjunud ansambli lõpptulemus on parem.
ERSO eelmisel kriisiperioodil 1990ndate algul lahkus ligi pool orkestrantidest orkestrist, peamiselt välismaale, mistõttu pidi ka ERSO leidma kümneid uusi orkestrante. Arvo Volmerile ja alles jäänud orkestrantidele tuleb au anda, et sellest ebaühtlasest seltskonnast kasvas ühtne organism, ent selleks tuli kõvasti ja aastaid vaeva näha.
Peab paika. Aga miks tekkis kriis ja miks ära mindi? Kultuuri alaväärtustamise tõttu nõukogude ühiskonnas olid head muusikud hakanud otsima uusi võimalusi, mistõttu ERSOst lahkuski arvestatav hulk kogenud mängijaid. Tekkinud tühimiku täitsid need, kes polnud muusikuna veel päris küpsed. See, et olukorrast terve nahaga välja tuldi, on paljuski ERSOsse alles jäänud „vanade kalade” teene. Aga vaeva ja energiat selleks kulus kindlasti „rohkem kui rubla eest”! Tuleks alati katsuda silmas pidada, et heade ja kogenud ning noorte ja kogenematute mängijate osakaal orkestris oleks tasakaalus. Tean omast käest, kui palju väärtuslikke näpunäiteid olen vanematelt kolleegidelt saanud.
Kuuldavasti on praegusestki ERSOst mõni mängija lahkunud või lahkumas.
See on igaühe oma valik. Kedagi ei saa sundida ERSOsse jääma, ja kui on võimalusi, siis miks mitte – noor mängija peabki tahtma rohkemat. Aga on tore, kui mingil ajal leitaks tee koju tagasi. Olen arvamusel, et meie rahvas väärib kindlasti seda, et siin kõrgelt koolitatud muusikut saab ka Eestis kuulda. Tegelikult tuleks hoopis tööd teha selle nimel, et Eestisse ja ER SOsse võiksid ja tahaksid tagasi tulla meie tipud nagu Kalev Kuljus, Martin Kuuskmann või Silver Ainomäe ja Indrek Leivategija, kes on muusikutena absoluutsest tippklassist. Selliste mängijatega ERSO-l oleks rohkem kaalu – sõltumata sellest, milline peadirigent meil ees seisab. Dirigendid tulevad ja lähevad, orkester jääb!
Mida õpetas töö Turu Linnaorkestris?
Minu eemalolek Eestist langes just 1990ndatesse, mil ka Eesti riik muutus. Lisaks sellele, et sain Soomes orkestris pilli mängida, oli esimesed paar-kolm aastat põnev jälgida orkestri mulle täiesti uudset töökorraldust. Orkester sai ise otsustada või mõjutada oma käekäiku puutuvaid otsuseid, lisaks iga muusiku heaolu ja õiguste eest seisev ja võitlev Soome Muusikute Liit – see oli minu jaoks täiesti uus maailm, mida Nõukogude Eestis kindlasti ei olnud! Nüüdseks läheneb ka ER SO töökorraldus ja struktuur enam-vähem sellele, mis oli näha 20 aastat tagasi Soomes. Orkestri omad harjutusruumid, garderoobid, proovisaalid olid seal küll tasemel: kõik pidi olema parim ja muusikute käsutuses, võisid harjutama minna kas või südaöösel.
Katsume seletada, mida endast kujutab orkestrandi amet. Võhik (aga e-lehed kubisevad praegu asjatundmatuist kommentaaridest) võib ju öelda, et lahe elu: neli proovi ja kontsert, ülejäänud aeg prii …
Ei ole prii! Suurem osa ajast, päeva viljakaim osa kulub tegelikult sellisele kõlava nimetusega tegevusele nagu individuaalne töö. Orkestri töö on selles mõttes üsna pingeline, et iga nädal toob uue kava ja vahel on päris palju uusi teoseid õppida. Nii tulebki eelnevalt, juba mitu nädalat ette, vaadata mitut kava ja proovide alguseks teavad kõik, mida peavad tegema. Prooviperioodil realiseeritakse varem õpitu ja fikseeritakse see, et kõik mõtleksid interpretatsiooniliselt ühtmoodi.
Niikaugele kui mu mälu ulatub, on orkestri töötingimused alati olnud mure allikas: Raadiomajas oli kitsas, sealt pääseti kontserdisaali, aga siingi pole piisavalt ruume individuaaltööks ega grupiproovideks.
Jah, ega palju ei puudu, et frakki tuleb vahetada koridori peal püstijalu ja proovi vaheajal pole kuskile isegi pilli panna. Samas ei tohi unustada, et nii Raadiomajas kui Estonias on ER SO üürnikuna – seetõttu pole meil ka olnud päris oma kodu. Loomulikult sooviksid kõik orkestrandid paremaid harjutamistingimusi, kuid üürnikena saab kasutada vaid neid ruume, mis meie käsutusse on antud. Ka kõik külalisorkestrid, kes Estonias esinevad, peavad leppima samade tingimustega.
Aga kuidas olukorda parandada?
Üks võimalusi on sõbralike läbirääkimiste teel Estonia Seltsilt paremaid tingimusi kaubelda, kuid aeg on tõestanud, et selle maja võimalused on ammendumas. Ka muusikaakadeemia peatselt (?) ehitama hakatavas saalis oleksime järjekordselt üürnikud. Naabrite juures Helsingis on valmimas uus Muusikamaja, kuhu tuleb nii Soome Raadioorkestri kui ka Helsingi Linnaorkestri uus kodu. Vaatamata soliidsele vanusele (HLO – 128) on needki orkestrid olnud siiani oma koduta. Annan endale aru, et Eesti riik on veel kaugel olukorrast, kus ta saaks endale lubada uut kontserdimaja, mida ER SO võiks oma koduks pidada ja kus orkestrantidel oleks tingimuste suhtes sõnaõigust. Aga öeldakse ju, et lootus pidi surema viimasena!
Milles üldse on orkestrandil sõnaõigust?
Ütleme nii, et kord hooaja jooksul on olnud hea traditsioon teha väike küsitlus, millised solistid ja dirigendid on meeldinud. See peegeldab päris palju orkestri oma tahtmist ja sellega arvestatakse alati, kui pannakse kokku järgmiste hooaegade kava ja vaetakse, keda kutsuda tagasi ja keda mitte. Kindlasti on orkestrandil sõnaõigus töötingimuste osas: ei ole näiteks mõeldav mängida, kui saal on kütmata või ebapiisavalt valgustatud. Samuti saame kaasa rääkida uute pillide ostmisel: kui orkestri rahakott võimaldab, võetakse eelistusi arvesse.
Vähemasti töövahendite osas on praegune orkestrant paremas seisus.
Jah, ERSO-l on päris korralik pillipark. Aga pillimäng ei ole odav lõbu! Peab silmas pidama, et ainuüksi pilli korrashoid maksab tegelikult päris palju. Lihtsalt teadmiseks, et kui ostan ühe korraliku komplekti keeli (aga neid oleks hea vahetada kord aastas), siis kulutan selle peale 10 000 krooni. Ja kui lisada kampol, poognajõhvid, pilli puhastusvahendid jms, läheb teist sama palju otsa. Kui aga peaks juhtuma, et pill vajab remonti, tuleb raskemate tööde puhul rahakotti kergendada kuni 50 000 krooni. Puhkpillimängijad vahetavad keskmiselt iga kümne aasta tagant oma pilli ja selleks kulub juba palju rohkem raha, näiteks uue fagoti hankimise puhul räägime sadadest tuhandetest Eesti kroonidest.
Tööriided ikka antakse?
Oi ei, ikka enda omad. Raadioorkestril olid veel nii-öelda raadio riided, aga see oli ju ammu … Mingi kompensatsioonisüsteem meil õnneks on, aga see katab murdosa kulutustest, mida üks muusik oma töövahenditele kulutab.
Juko-Mart Kõlar kirjutab eelmises Sirbis artisti elu lahates, et „professionaalsel interpreedil pole aastaaegu ega ka pikki jõulupühi. Vormishoidmiseks ja arengu nimel tuleb pidevalt tööd teha, kaotamata motivatsiooni isegi siis, kui lähiajal ei oota ees kontserte ega salvestusi”.
Seda on teinekord mõnele ametnikule raske seletada. Toon näite orkestri suvepuhkusest. „Akude laadimiseks” on vaja, et vähemalt paar-kolm nädalat ei pea mõtlema pillimängu peale. Aga kui millegipärast tekib vajadus katkestada puhkus ja kutsuda orkester tööle – olgu see laulupidu või mõni muu tähtis sündmus –, siis öeldakse, et saate pärast ju veel kaks nädalat. Aga mis puhkus see on? Enese vormiviimisele kulubki paar nädalat ja siis valmistud juba järgmiseks tööprotsessiks ning see ei ole enam puhkus.
Nii praegune sundpuhkuski. Mida tunneb sundpuhkav orkestrant?
ERSO-l on olnud väga häid kontserte ja me ei ole seda ära teeninud, et peame istuma palgata. Kuskilt maalt on see ka publiku petmine, kui jääb ära väljakuulutatud kontsert.
Üritasin kriisiteemat vältida, aga lõpetuseks tuleb peatuda vähemasti peadirigendi küsimusel. Kuidas valitakse orkestrile peadirigent?
Eks dirigent, kellega orkestril on väga hea koostöö, kutsutakse siia ka tagasi ja kui leitakse, et see koostöö on piisavalt erutav ja sellest inimesest võiks tulla järgmine peadirigent, siis tehakse talle ka vastav ettepanek. Edasi toimetab juba kultuuriministeerium, kas see inimene kinnitatakse või mitte. Selles mõttes on meil alati olnud sõnaõigus. Tahame ikka sellist dirigenti, kellega on huvitav ja kellest on orkestrile palju kasu.
Mis mõttes kasu?
See tähendab, et dirigendi nägemus orkestri heaolust, tehnilisest valmisolekust ja muusikalisest mitmekülgsusest ühtib ka orkestrantide omaga. Et tehakse tööd kindla ühise eesmärgi nimel ja tõstetakse orkestri taset.
Kuidas ERSO-l on läinud peadirigentidega?
Arvan, et laias laastus on hästi läinud ja (eel)viimase peadirigendiga isegi väga hästi – tegelikult oli isegi natuke kahju seda suhet lõpetada. Aga selge on see, et aja möödudes iga asi end ammendab, kuigi maestro Aleksejeviga oleks võinud julgelt jätkata, sest meil oleks temalt veel väga palju õppida. Ja tegelikult sain aru, et ega temalgi püssirohusalv päris tühi ei olnud, aga paistis, et ta tahtis natukene rahu, sest viimased hooajad olid hästi pingelised. Ta ütles, et see vahetus võib ERSO-le kasuks tulla.
Jah, Aleksejev tõstis kindlasti ERSO mängutaset ja orkestri mainet, pakkudes ka publikule sisukaid hooaegu. Ent tal polnud ehk sügavamat huvi eesti muusika ega ka ERSO maailmaviimise vastu, olgu siis kontserdireiside või plaadistuste najal. Seda loodeti nüüd Neeme Järvilt.
Paraku küll. Maestro Aleksejev on inimesena väga tagasihoidlik, ütles, et on dirigent ja oskab orkestriga tööd teha, mitte mainekujundaja või jutumees. Kuigi, omavahel on ta vägagi vaimukas ja hea jutuvestja. Ent plaadistamisi ega kontserte tähtsates kontserdisaalides tõesti ei olnud, ja sellest on kahju. Oleks võinud!
ERSO-le oli aastakümneid selliseks proovikiviks Peterburi Filharmoonia ja peterburilane Aleksejev võinuks ehk selle traditsiooni taastada?
Peab tunnistama, et orkestrile on suurlinnade olulised kontserdimajad ja välisturneed niisugune „porgand”, mis hingeliselt kosutab. Põhimõtteliselt hädavajalik. Ja viimased paar aastat, kui Ameerika turnee kõrvale jätta, pole seda „porgandit” olnud. Need reisid ei peagi suured või kauged olema – aitab, kui käia Riias, Helsingis, Peterburis või Stockholmis –, aga tingimata regulaarsed. See on uskumatu motivatsioon! Just tähtsad saalid, kus publik on harjunud kuulama kvaliteetseid orkestreid, sunnivad pingutama selle nimel, et tagada sama kvaliteeti. Ka salvestamine motiveerib väga – raadioorkestrite mängukultuur on nii perfektne, et seda võib ainult imetleda. Salvestamise protsess distsiplineerib, sunnib tehniliselt orkestri taset tõstma.
Eesti Päevaleht (24. XI) kirjutas pingutustest selle nimel, et 1. jaanuariks oleks ERSO-l uus peadirigent.
Peadirigenti ei ole võimalik mõne nädalaga valida, see protsess võib kesta aasta. Ma ei tea, kas see oli ajakirjanike või ministri näpukas, aga isegi teoreetiliselt ei saa vist võimalik olla, et 1. jaanuariks on ER SO-l uus peadirigent. Mis puudutab praegust kunstilist juhtimist, siis paberite järgi on meil kunstiline nõustaja, aga Paavo Järvit ju Eestis pole ja tihti tuleb otsuseid teha käigupealt, nii et see vastutus langeb antud hetkel ER SO enda muusikutele. Neeme Järvi otsus lahkuda peadirigendi ja kunstilise juhi kohalt on ER SO-le ja, ma usun, et ka kogu Eesti kultuurile väga valus tagasilöök. Orkester vajab dirigenti, kes temast hoolib.
Mida ersokas täna tahab ja loodab?
Viimaste sündmuste kontekstis ehk vaikust ja rahu. Võiks ju soovida, et Eestis osataks kultuuri ka valitsuse tasandil pisut rohkem väärtustada. Aga ennekõike seda, et praegu pillimängu õppivad lapsed ja noored ei kaotaks usku muusiku elukutse tulevikku.
Tegelikult ei ole hullu midagi: ERSO on endiselt sama väärikas ja mängib sama hästi kui enne. Arvan, et edaspidigi häid kontserte andes tõestame, et oleme väärt parimaid saale ja parimaid dirigente.
Küsinud Tiina Mattisen