Kümme aastat hiljem
23. aprill 2010.8. mail saanuks Lepo Sumera 60aastaseks. 50. sünnipäev jäi tal viimaseks. Ei saa oletada, mis oleks võinud veel olla, saame üksnes vaadata, kuidas on kümne aasta jooksul läinud tema muusikal.
Esimestel aastatel pärast autori lahkumist oli tihedalt mälestuskontserte, peamiselt kammermuusikaga. Seejärel on üksikuid teoseid järjekindlalt ette kandnud mitmed ansamblid. Muutumatult on eesti ja teistegi maade pianistide kontserdikavades klaveriteoseid, eriti „Pala aastast 1981”, mida võib mängida ülierinevalt, ilma et selle võlu kaoks – olgu chopinlikult soojalt ja nõtkelt, nagu mängib enamik, või peaaegu mängutoosi kombel, imelise heleda kõlaga, nagu teeb Kalle Randalu ja nagu ei saaks mängida keegi, kes oma klahvipuudutust tema kombel ei valitse. Lepo oskas hinnata interpretatsioonide erinevust. Ühel pianistide konkursil anti just tema soovil eripreemia sellesama pala rokilikult markantse rütmi ja kuivavõitu kõlaga esituse eest, sest sellist polnud ta varem kuulnud.
Sumerale endale olid kõige tähtsamad tema sümfooniad. Kuuenda, viimase sümfoonia (2000), mida esmakordselt mängis ER SO Arvo Volmeri juhatusel, võttis oma repertuaari ka Paavo Järvi ja kandis paari järgmise aasta vältel ette Tallinnas, Maini-äärses Frankfurdis ja Cincinnatis, vastavalt kolme eri orkestriga. Teist, Peeter Liljele pühendatud sümfooniat mängitakse endiselt kõige enam, uusi ettekandeid on olnud ER SO-lt Vello Pähna, EM TA sümfooniaorkestrilt Toomas Vavilovi ning Norrlands Opera orkestrilt Kristjan Järvi juhatusel (salvestatud ka CD-le). Ikka ja jälle küsitakse, miks tänapäeval kirjutatakse nii harva sümfooniaid, kas need on „päris” sümfooniad jms. Arusaamu on palju. Hiljuti tõi ER SO peadirigent Nikolai Aleksejev (kes pole juhatanud ühtegi Sumera ega ka Tüüri sümfooniat) juba mitmendat korda taas vaat et kaasaja ainsa „päris” sümfoonia näiteks Tištšenko sümfoonia nr 5. Nagu selgus hiljutisel kontserdil, on selles järgitud vanu häid polüfooniatraditsioone, millesse ootamatult kukub mõni lõik 1960. aastate avangardist, üks neist peaaegu Pärdi „Credo” tsitaat. Sumera sümfooniad on kahtlemata n-ö päris sümfooniad, sest – žanriteoreetilisi põhjendusi seekord vältides – need on mitmekesised ja mitmekihilised, igaühes isesugune, materjalist välja kasvav vorm ja seeläbi ka isesugune narratiiv. Sümfoonia nimetust kasutatakse tõepoolest harvem kui veel enne Teist maailmasõdagi, küllap nii pelgusest suurte narratiivide ees, mille hilisajalugu on põrmustanud, kui ka muusikaelu survel: orkestrite repertuaaris on uudisteostel üsna tagasihoidlik koht. Isegi kui autorilt tellitakse just sümfoonia ja see võetakse suurepäraselt vastu, ei mängita teost pärast esiettekannet uuesti niipea, kui üldse. Enamasti ei saa dirigent piisavalt prooviaega.
Niisiis eelistataksegi nüüdismuusika lühivorme, mis kontserdil kõlavad enne klassikalist või romantilist sümfooniat, otsekui eelroog enne toekat praadi lõunasöögil. Sel üldisel taustal pole lood Sumera sümfooniate ettekandmisega siiski kõige kehvemad ja mis puutub salvestamisse, siis on ta selles vallas üks kõige paremini esindatud eesti heliloojaid. Kõik kuus sümfooniat, klaverikontsert, tšellokontsert ja olulised lühiteosed sümfooniaorkestrile on salvestatud firma BIS neljal CD-l – kolm esimest juba tema eluajal, Malmö sümfooniaorkestriga ja viimane aastal 2003 ER SOga, kõik Paavo Järvi juhatusel, kontsertides solistiks esiettekandjad Kalle Randalu ja David Geringas. 2005. aastal andis BIS välja ka CD Sumera tähtsamate kooriteostega EFK esituses Tõnu Kaljuste juhatusel. Autoriplaate kammermuusikaga mitmete interpreetide esituses on välja andnud Finlandia Records /Warner Music, Antes Edition (Saksamaa) ja Megadisc (Belgia, kõik ettekanded Reval Ensemble’ilt). Kõik need ja mitmed interpreediplaadid on kättesaadavad ka Interneti-firmade kaudu, Amazoni veebiküljel annab päring „Lepo Sumera” tervelt 17 tulemust. Eesti Raadio CDd seal ei kajastu, aga Klassikaraadiol on muusika levitamiseks oma võimalused.
Suurepärane idee oli Lepo Sumera Ühingu (LSÜ) korraldatav rahvusvaheline noorte heliloojate sümfoonilise loomingu konkurss, mille lõppkontserdil esitatakse finalistide teoste kõrval iga kord ka üks Sumera teos. Seniste, 2003. ja 2006. aasta konkursi žüriidel on tulnud finaali viis teost välja valida umbes saja partituuri hulgast. Võitjatel (Alberto Colla, PuiShan Cheung) ja teistelgi finalistidel on ka hiljem hästi läinud ja Sumera-nimeline konkurss on kõigi CVdes kenasti sees. Eesti parimate noorte osavõtt on seni olnud enam kui kasin. Võib-olla ongi rahvusvahelise võistluse peremeestel endil õigem esineda tagasihoidlikult, ent see võib mõjuda ka veidra eemalehoidmisena. Õnneks osales 2003. aastal ja sai III preemia Tõnu Kõrvits. LSÜ algatusel on korraldatud teisigi kontserte ja antud välja trükiseid, sh artiklikogumik „Vaateid Lepo Sumera loomingule” (kirjastus Scripta Musicalia, 2006). ERS O ja Arvo Volmeri 30. aprilli kontserdi kavas Lepo Sumera loomingust on hiliseim teos 1996. aastal Shakespeare’i tekstidele kirjutatud „Kolm sonetti”, mille soolopartiid on varem laulnud Pirjo Levandi ja Pille Lill ja mida paljud on nimetanud Sumera üheks kaunimaks teoseks. Ülejäänud teosed on üksnes veidi varasemast ajaloo tiheda muutumise ajast ja see kajastub ka nende sünniloos. Kontserdi klaverile ja orkestrile (1989) tõid esiettekandele Kalle Randalu ja Joensuu sümfooniaorkester Peeter Lilje juhatusel 1989. aasta 11. oktoobril Joensuus.
Idee oli sündinud Helsingis, kui Tuglase Seltsi korraldatud eesti uue muusika päevade ajal (27. II – 10. III 1989) said pärast ligi aastast vaheaega taas koos istuda kolm sõpra. Nimelt oli Kalle Randalu koos perega jäänud tagasi tulemata eravisiidilt Saksamaale. Liljel oli Joensuu kontsert nagunii plaanis, Sumera kirjutas loo õigeks ajaks valmis ja esiettekanne toimus. Polnud enam aeg, mil esinemised koos pagulasega, s.t Kallega Soomes oleksid kaasa toonud pahandusi, aga Eesti Vabariiki de facto ka veel ei olnud ja Eestisse ei julgenud ta ise tulla, sest ei saanud kindel olla, kas tagasi ka pääseb. Eesti esiettekandel 12. novembril mängis soolopartiid verinoor Toomas Vana (mäletan, et suurepäraselt), veel on seda mänginud Lauri Väinmaa ja Peep Lassmann, Kadri-Ann Sumera mängib nüüd esmakordselt. Selle isemoodi klaverikontserdi ristis Peeter Lilje instrumentaalseks „Raua needmiseks”, sest üleni akordi- ja oktavitehnikas teine, ühtlasi lõpuosa on nagu loits, iga kulminatsioon viib hämmastaval kombel veel suuremale tõusule. Üleminek esimeselt, otsekui improvisatoorselt osalt teisele on ehtsumeralikult peen. Neljas sümfoonia „Serena borealis” (1992), mis stiililt otsekui võtab kokku kolm esimest sümfooniat, on Sumera ainus alapealkirjaga sümfoonia. Ta ise kinnitas, et sõna serena (pilvitult rahulik) seostub temal ka sireenidega (kõla võib ju siduda lingvistiliselt päritolult täiesti erisuguseid sõnu). Nagu igas sümfoonias, on siin oma individualiseeriv instrument – elektrikitarr, improvisatoorse soolokadentsiga kolmandas osas. Teose tellis Baden-Württenbergi liidumaa eesti kultuuri päevadeks Karlsruhes, esiettekandel mängis Badische Staatskapelle Eri Klasi juhatusel, esiettekanne Eestis ERSO-lt Arvo Volmeri käe all oli kaks aastat hiljem. Eesti kultuuripäevad, täpsemalt Eestile pühendatud Euroopa kultuuri päevad Karlsruhes (X. Europäische Kulturtage Karlsruhe 1992, „Estland”) olid pigem kultuurikuud, kestsid 4. IV – 31. V ning sisaldasid sümfoonia- ja soolokontserte, Eesti teatrite etendusi, filmi- ja kirjandusõhtuid ning kunstinäitusi. Kümme aastat hiljem, püüdes vastata saksa muusikaajakirjaniku Hans-Jürgen Schaali küsimustele Sumera tegevuse kohta kultuuriministrina, küsisin nõu toona kultuuriministeeriumis töötanud Reet Remmelilt, kes muu hulgas vastas: „Lepo isiklik teene oli kahtlemata Karlsruhe „dessant”, ehkki ta selle toimumise ajal enam minister ei olnud. Niisugust vägede liigutamist pole olnud enne ega pärast. /—/ Lepo oli moodustise EN SV Riiklik Kultuurikomitee esimehe asetäitja, minister 1988–90 ja kultuuriminister 1990–92”.
Paljud tookord loodud sidemed püsivad tänaseni, tegutseb Karlsruhe Saksa-Eesti Selts. EM TA ligi saja partnerülikooli seas on Karlsruhe muusikakõrgkool üks vanemaid ja tudengite seas populaarsemaid. Balleti „Sisalik” (1987–1993) saatus on olnud konarlikum kui ühelgi teisel Sumera teosel. Idee ja libreto autor oli tookord Moskva Suures Teatris töötanud koreograaf Andrei Petrov, aluseks tuntud näitekirjaniku Aleksandr Volodini samanimeline näidend-mõistujutt („Jaštšeritsa”, 1982) – Romeo ja Julia loo kaugesse minevikku viidud versioon. Petrovi idee oli ka tellida muusika Sumeralt, kelle esimest sümfooniat ja „Pantomiimi” ta oli kuulnud LP-lt. Eestist saadeti teatrisse Sumera CV koos teoste ja saavutuste loeteluga ning 1985. aasta kevadel sõlmis NSVLi kultuuriministeerium heliloojaga lepingu. 1990. aastal lahkus Petrov koos paljude tantsijatega Suurest Teatrist ja moodustas Kremli Balletiteatri asukohaga Kremli Palees (endine Kongresside Palee). Kunstilise juhina võttis ta plaani ka Sumera balleti. 1992. aasta 1. septembri Izvestija artiklis teatri repertuaarist ja uuslavastustest kinnitatakse, et „Sisaliku” esietendus on kavandatud 1993. aasta kevadhooajale. Dekoratsioonikavandid olid valmis. Paraku läks see balletiteater enne pankrotti.
Sellest tuldi välja umbes aastaga, Petrov oli nüüd teatri direktor, ent „Sisalik” oli plaanidest kadunud. Hiljem pidas ta läbirääkimisi ka Estoniaga, ehkki esialgsed koreograafilised ja kujunduse ideed olid mõeldud suure lava tarvis. Vahepeal tundis „Sisaliku” muusika vastu huvi Mai Murdmaa, aga lavastamata on see jäänudki. Lepo ei leidnud balletile isegi soovikohast eestikeelset pealkirja. Nimelt on peategelane kummaliseks peetav tütarlaps, kes tegutseb vaenuliku suguharu spioonina, näidendi järgi on ta eriliselt nõtke ja osavana saanud hüüdnime Sisalik – vene keeles Jaštšeritsa, mis sobiks ka naisenimeks, aga eesti keeles ei leidunud isegi sünonüümina nii sobivat sõna. Viieosaline Süit, mis sisaldab balleti tervikstseene, valmis enne balletti ja kõlas esiettekandes ER SO kahel avalikul kontserdil Raadioteatris aastail 1987 ja 1988, kolm esimest osa Paul Mäe ja kaks viimast Peeter Lilje juhatusel. Millest Sumera muusika „räägib”? Kirjutaksin meelsasti alla näiteks sõnastusele, mille on 1994. aasta detsembris kirja pannud Gramophone’i plaadiarvustaja DJF [David J. Fanning]: „Nagu parimad Põhjamaade heliloojad, võib ta oma muusikaga viia su eriskummalistele ja palju pakkuvatele avastusretkedele sinu enda psüühikas”. Ometi, niisama palju kui on kuulajaid, võib olla sõnastusi ja piltlikke assotsiatsioonegi. Lepo ise ütles kord uue teose annotatsiooni kirjutamisega vaeva nähes, et kirjanikud võiksid ju iseloomustada oma teoseid tantsides.