Kui saatus koputab uksele
22. jaanuar 2010.„Beethoveni portree”: Sten Lassmann (klaver) ja ERSO Toomas Vavilovi juhatusel, Raivo Järvi vahelugemised 15. I Estonia kontserdisaalis.
Millegipärast on kujunenud teatud ring muusikateoseid, mis on eriliselt populaarsed. Kui rääkida näiteks Vivaldi „Aastaaegadest” ja Tšaikovski I klaverikontserdist või Beethoveni IX sümfoonia finaalist „Ood rõõmule”, millest on saanud isegi Euroopa Liidu hümn, siis tahaks ära tabada, kas populaarsuse põhjus on kaunis meloodika temaatikas, pimestavalt rabav tehniline tulevärk või mingi müstiline aura, salapärane sisendav jõud, mis kuulaja ära võlub ja endasse haarab. Või kõik see kokku?
Aga võibolla lihtsalt mõne teose korduv ja korduv esitamine raadios, televisioonis ja kontserdilavadel – kohtud iga kord nagu vana tuttavaga ja tahad taas kohtuda. Kas nii lihtne see ongi? Kõnesoleva kontserdi kavas olnud teosed kuuluvad ka äärepealt sellesse populaarsesse ringi: on väga tuntud, armastatud ja alati oodatud, mida tõendas ka rahvarohkus saalis. Need teosed on Beethoven kirjutanud oma eriti viljakal loomeperioodil ajavahemikus 1805–1809, kui nägid ilmavalgust IV, V, VI sümfoonia, viiulikontsert, IV ja V klaverikontsert, koorifantaasia ja avamäng „Coriolanus”. Publiku elava huvi põhjustas kindlasti ka kahe andeka muusiku (T. Vavilov, S. Lassmann) esinemine sellise riskantse kavaga. Riskantse? Aga palju mängitud tuntud teosega esinemine on ju omamoodi noateral kõndimine, sest aja jooksul välja kujunenud esitustraditsiooni tahetakse kas hoolikalt järgida ja sellest kinni pidada (mis on peaaegu võimatu) või soovitakse seda julgelt murda (huvitav, nõuab oskuslikku loomingulist otsustavust).
Mis eesmärgid olid kirbule võetud seekord? Traagilis-heroilise sümfoonilise pildi „Coriolanus” c-moll op. 62 äreva, sünge ja kirgliku olemuse väljatoomisel dirigent oma žeste eriti kokku ei hoidnud. Tulemus kujunes liiga must-valge ja detailidest ülelibisev. Paljulubav sissejuhatus ei tekitanud ootusärevust, mõjus formaalsena. Edasi selgus, et venitamist ei sallita, ja see oli hea: liikumine oli aktiivne, kuid peateema „ujus” rütmiliselt. Ilus kõrvalteema ei päästnud asja, sest mitmed muud põnevad võimalused jäid kasutamata. Oodanuks süvenenumat suhtumist. Kaks väga erinevat natuuri esitasid Klaverikontserdi nr 5 Es-duur op. 73. Sten Lassmann on ratsionaalne, kaalutletult aktiivne ja klaverit väga hästi valdav kunstnik, Toomas Vavilov emotsionaalne, spontaanne, ennast kulutava dirigeerimismaneeri ja pisut tormaka olemisega muusik. Dirigent ja solist arvestasid teineteisega viisakalt ja ansambliline ühtsus oli üllatavalt hea. Es-duur kontsert on avarate ideedega ja väga sümfooniline. Klaveri ja orkestri partiid põimuvad suursuguselt, seal on palju rõõmu, energiat ja võidujuubeldust – siit ka kontserdi pealkiri „Imperaator”. Solist jäi truuks oma loomusele – soliidne heal tasemel mäng.
Võib-olla polnud esimese osa (Allegro) algupoole „vedru päris lõpuni üles keeratud”, mis põhjustas vähest otsustavust ja heledust. Kõik tekkis ja arenes järk-järgult heaks ja säravaks. Üllatuseks oli kontserdi teise osa (Adagio un poco moto) küllalt aeglane tempo, mis ähvardas staatiliseks jääda, kuid selle puhas selge joon oli veenvalt välja lauldud ja lõi omaette atmosfääri. Kontserdi kolmanda osa (Rondo. Allegro) teostus oli uhke ja energiline. Kas see on pidulik ja sealjuures tantsuline? Või esmajoones pidulik? Kui ka tantsuline, siis ei tarvitseks vist vasemas käes toimuvaga nii ettevaatlik olla, kui pidulik, siis võiks „kraanid rohkem lahti keerata”. Beethoven on oma V sümfoonia (c-moll op. 67) kohta öelnud: „Nii koputas saatus uksele!”. Ja saatus koputab uksele läbi terve sümfoonia, kõikides osades. Oleme kuulnud paljusid dirigente ja nende erinevaid temposid. Esimese osas (Allegro con brio) oligi Vavilovi puhul oodata kiiret tempot. Aga miks mitte, kui see oleks mõtestatult kiire, põnev, sündmusrikas ja mitte ometi kuidagi paaniline. Dirigent peateemast eriti ei hoolinud ja astus sellest lihtsalt üle. Orkester ei olnud ansamblis, pillirühmade vahekord jäi kohati reguleerimata. Oluline jäi üldise sagina varju.
Teine osa (Andante con moto) võis ju selline liikuvam olla, et mitte sentimentaalseks muutuda. Sealjuures poleks paha, kui selle ilusa meloodia puhul oleks kuulda tähendus ja areng neis eri situatsioonides, mis sellel meloodial tuleb terve osa kestel läbi teha. Kas Vavilov ei võiks mõnikord ka käiguvahetust kasutada? Ei saa ju kogu aeg, pedaal põhjas, maksimaalse sõidukiirusega tuhiseda! Kas või kolmanda osa (Allegro) fugaato teema puhul, kus kontrabasside sisseastumisest kujunes „sõda mesilastarus”. Vaprad kontrabassid ja tšellod mängisid küll oma teemad kuidagi ära, aga selles ülikiires suminas läks kaduma põnev konflikt. Sümfoonia Finaal (Allegro) õnnestus väga hästi oma pidulikus toreduses. Vavilovis on varjul paljud võimalused ja varud, mida ta millegipärast alati ei kasuta. Läbi terve sümfoonia kõlasid eriliselt hästi metsasarved, suurepärased olid trompetid, eriti teises ja neljandas osas. Puhas kuld! Sellel kontserdil esines vahelugemistega Raivo Järvi, kes esitas selgelt ja kujukalt fragmente Beethoveni elust ja loomingutegevusest. Tekstilõigud olid paigutatud muusika vahele oskuslikult ja maitsekalt. Neile, kes armastavad sellist kontserdikuulamise vormi, võis see palju pakkuda.