Tüüri vioolakontsert ergastas meeli
27. veebruar 2009.ERSO ja Lars Anders Tomter (vioola, Norra), dirigent Olari Elts, kavas Brahms, Haydn, Sibelius ja Tüüri vioolakontsert „Illuminatio” (esiettekanne Eestis) Estonia kontserdisaalis 20. I .
Nii nagu tavaline kolmekäiguline lõuna koosneb eel- ja põhiroast ning desserdist, on n-ö tavalise sümfooniakontserdi põhikomponentideks avamäng, instrumentaalkontsert ja sümfoonia. Just selles järjekorras. Kuid ERSO muusikaõhtu oli läinud reedel Olari Eltsi dirigeerimisel kõike muud kui tavaline: „desserdina” mõjus hoopis Haydni Sümfoonia nr 104 ja mõjuvaks lõpukulminatsiooniks oli Erkki-Sven Tüüri vioolakontserdi „Illuminatio” Eesti esiettekanne. Etteruttavalt tuleb öelda, et kõnealune sümfooniakontsert oli tõeline muusikaline gurmee-õhtu, mida publiku vaimustunud aplaus korduvalt ka kviteeris.
Ent alustagem algusest, s.t avamängust. Johannes Brahmsi „Traagiline avamäng” d-moll op. 81 kõlas ERSO esituses kavalehe andmeil viimati kolm aastat tagasi. Nüüdsel ettekandel võttis Elts alguses hästi energilise tempo, mistõttu joonistus välja väljendusrikas kontrast järgneva aeglasema, mažoorse episoodiga. Teadupärast võib Brahmsi teoseid esitada nii klassikaliselt väljapeetumas kui romantilisemas võtmes ning Elts näis lähtuvat just viimasest, emotsionaalsemast aspektist, mida toonitasid ka dirigendi silmatorkavalt retoorilised žestid. Samas distsiplineeris ta orkestri hästi täpseks teemaliinide väljatoomisel teose polüfoonilistes lõikudes. Mõjuvalt väljendusjõuline oli avamängu lõpukulminatsiooni ettevalmistamine ning selle muusikalis-dramaturgiline režissuur. Nii nagu Brahmsi puhul võib Haydnigi teoste ettekandel lähtuda kas n-ö klassikalisest või vabamast ja emotsionaalsemast tõlgendusvõimalusest. Elts näis ka Joseph Haydni sümfoonias nr 104 D-duur „London” lähtuvat viimasest variandist, tulemuseks hästi elav esitus ja ei mingit muuseumist laenatud „tolmunud parukat”. Emotsionaalsus küll, kuid perfektsus ennekõike – seda juhtlauset toonitasid puupillide täpne fraseerimine ja koosmänguline ühiskeel juba sümfoonia avaosas.
Ent keelpillide parimad hetked avanesid järgnevas Andante’s, kus oli tunda seda tantsulist kergust, mis teebki Haydni muusika õukondlikult galantseks. Mõistagi aitas sellise esprii kujunemisele tugevalt kaasa Eltsi artistlik mäng fantaasiarikaste agoogiliste nüanssidega. Ettekandeliselt õnnestunuimaks tuleb siiski hinnata lõpetav Spiritoso, mis kontsentreeris terve sümfoonia elujaatava aktiivsuse ning kõlas kõigi eelkuuldud kvaliteetide kvintessentsina. Nüüd nautis kõrv nii lennukaid kulminatsioone, mõtlikku kantileensust kui tantsulist elegantsi – küllap olid siin erinevate karakterite väljatoomisel mängus head ettekandelised energiad! Teise kontserdipoole alguses esitatud Jean Sibeliuse sümfooniline poeem „Toonela luik” „Lemminkäise süidist” op. 22 viis kuulaja aga poeetilisele muinasjutumaale, kus inglissarve kargelt lüürilist soolot tundus orkestris looritavat mingi kauge ja varjatud kirg. Värelev, ebamaiselt helklev ja unistavalt meloodiline (tšello lõpusoolo!) oli too esitus tervikuna.
Kõnealuse muusikaõhtu ootuspäraseks kõrgpunktiks kujunes Erkki-Sven Tüüri vioolakontserdi „Illuminatio” (2008) Eesti esiettekanne, solistiks Lars Anders Tomter Norrast. Helitöö maailmaesiettekanne oli 23. X 2008 Taanis Sønderborgis, teose ühe tellija, LõunaJüütimaa Sümfooniaorkesteri ees sama solist, dirigendiks Vladimir Ziva. Tundub, et vioola pole soolopillina heliloojale nii atraktiivne instrument kui viiul või tšello: keskmise kõlaregistri tõttu pole tal ju viiuli kõrgetämbrilist sära ega ka tšello bassiregistri sügavust. Ent vioolal kõlab tummiselt just seesama keskregister ning vioola kõrgregistri eripäraks on kõlaline pastelsus ja akvarelsus. Ilmselt seetõttu märkiski Tüür kavalehel oma uue helitöö iseloomustamiseks, et see muusika on ta varasemate orkestriteostega võrreldes akvarelsem. Mängu tulevad nüüd värvid. Vormilt üheosalise, ent mõtteliselt ja karakteritelt kolmeks suuremaks alaosaks jaotuva „Illuminatio” partituur on kirjutatud väikesele, s.t kahese puhkpillide koosseisuga sümfooniaorkestrile. Too helilooja mainitud akvarelsus, teisisõnu orkestrifaktuuri läbipaistvus on saavutatud suurelt jaolt orkestrirühmade divisi-võttega. Orkestratsiooni värvigamma kujundamisel on suur osa tegelikult löökpillide rühmal (kolm mängijat), kõik need poognaga mängitud vibrafonid ja gongid …
Veel on teosele iseloomulik, et solist kontsertlikus mõttes ei vastandu orkestrile, vaid tema partii pigem nagu kasvaks sellest pidevalt välja. Ka oma flažolettide obertonaalse mänguga. Mis puutub Lars Anders Tomteri esitusse, siis oli see oma kõlavärvide külluses ja meisterlike spiccato’dega lausa hiilgav (mängib ka Gaspar da Salò pillil aastast 1590!). Igatahes mõjus Tüüri „Illuminatio” igas mõttes meeliergastavalt. Kuidagi kahju oli, kui 22 minutit kestnud lugu lõppes – tahtnuks veel kuulata.