Suure-Jaani festival pakkus kunstilist kruubiputru

25. juuli 2008.

Heliloojatele Kappidele pühendatud XI Suure-Jaani muusikafestival 15. – 23. VI, kunstiline juht Andres Uibo.

Villem Kapi ooperi „LEMBITU” kontsertettekanne: osades Jassi Zahharov, Rauno Elp, Heli Veskus, Priit Volmer, Märt Jakobson, Tõnis Tamm, Mart Madiste jt, ERSO, Ellerhein, RAM, dirigent PAUL MÄGI Lõhavere (Lehola) linnamäel 18. VI.

Kui Birgitta festival toob sel suvel Eesti publiku ette maailma muusikateatri karakteerseid nähtusi ja Saaremaa ooperipäevad mustanahaliste endi lauldud „Porgy ja Bessi”, siis Suure-Jaani festival tuli välja meie oma ja unustuse hõlmas Villem Kapi ooperiga „Lembitu”. Kirikukontserdil aga kuulati Eugen Kapi, Uibo, Garšneki ja Mendelssohni teoseid.

Võrdluses teiste festivalidega oli ooperiõhtul uhke, kalli õhtusöögi asemel siga vardasse aetud (tasuta! tahe suutäis), tõusuga tooliridade ja VIP-kohtade asemel otsis igaüks endale vallimäe kumerustel oma istumis- või lamamisharjumustele vastava (veel vihmast niiske) maatüki. Polnud isegi pinke. Nii looduslähedane ja karge publikukohtlemine. Ja oma karmis lihtsuses täielikus kooskõlas lavalt kostvaga. Mõnus oli publiku hulgast vaadata maamehe kombel külitavaid habemikke taate ja mäeveerul orkestrimuusika saatel rammu katsuvaid kohalikke jõnglasi. „Traviatat” juba niimoodi kuulama ei läheks, aga „Lembitut” igal juhul! Ja selles Eesti muusikafestivalide tegijate elujõulisus seisnebki, et igaüks leiab oma kordumatu käekirja ja pakub publikule midagi sellist, mida teised ei tee. Eesti on vist koos Soomega rahvaarvu kohta kõige „hullemad” festivalimaad maailmas.

Lembitu versus Traviata

Ja sama karm ning proosaline kui „publikuruum” oli Euroopa üldise ajaarvamise valguses ka helikeel. Villem Kapi elutöö kirjasaamise aasta on 1961. Pole imestada, et teost eriti palju Eestis esitatud pole. Olid ju selleks ajaks meiegi teatrite repertuaaris nii itaalia ja saksa ooperite hiilgeteosed kui sajandialguse operetid, mis märksa mahlakama ja liigutavama helikeelega. Aga see on meie muusika ajalugu. Tol ajahetkel üritas meie professionaalne helilooming ebavõrdselt hilist starti tasa teha ja jäi paratamatult vaid rahvuslik-ajaloolist väärtust kandvaks nähtuseks. Seda enam on märkimisväärne, et nüüdseks (paar aastakümmet vaid) oleme jõudnud sinnamaani, kus maailma muusikapoodide akendel on Pärdi plaadid ja noored heliloojad toovad võite rahvusvahelistelt heliloominguvõistlustelt.

On mitmel korral teemaks olnud teatud tähtpäevade puhuks mõnede Eesti ajaloo igas mõttes mammutteose elluäratamine, aga tihti on see plaan meeletu esitusmaksumuse tõttu luhta läinud. Nii et müts maha seekordsete tegijate ees!

Ooper „Lembitu” räägib eestlaste muistsest vabadusvõitlusest. Üldist raskepärasust toonitab tegelaskujude ja häälte valik: vaid üks naistegelane, kolm bassi, kaks baritoni ja peategelaste hulgas ei ühtegi tenorit. Vaat siis vastukaaluks lääne ooperiklišeele, kus tenor ja bariton jahivad sopranit ja bass on vaid kellegi isa või muidu veidrik vanamees. Peab ütlema, et Villem Kapil oli nii meloodiaannet kui orkestreerimisoskust. Aariatest (eriti teises vaatuses) kostis kauneid viisikäände ja orkester kõlas igati hästi. Viimane on kiitus ka dirigent Paul Mäele ja ERSO-le.

Aga pisarat välja ei pigista – ei süžee ega helikeel. Oli tõsine, asjalik, hea käsitöö-oskusega tehtud muusika. Ent puudu jäi, eriti esimese vaatuse puhul, vaheldusrikkusest. Kuigi üks Kapi leidudest oli näiteks neutraalsem ja kuivem klaverikõla millegi halvaendelise kandjana. Kohati kostis midagi prokofjevlikku, kord oli Puccini „Boheemi” kuulus fraas „Nii jääkülm on su käeke” maalähedasemaks tehtud. Kuid eredaid ning hingematvaid momente nappis ikka. Üks võte jäi küll meelde, ainsa kõnerepliigina öeldi kohutav sõnum: „Ta enda igatsetud kallis poeg peab tapma ta…” Muide, sama võtet on kasutanud ka Pylkkänen oma ooperis „Mare ja ta poeg”.

Õnneks oli teises vaatuses rohkem, millele kaasa elada: hõredaid sissepoole pööratud kõlavälju, võimas leinamarss ning viimase koori kõrgusse kaikuv sõna „rahu”. Vahest suutis ka kõrv selle aja peale lääne „rikutud” emotsionaalsusest puhastuda ja meie oma ajaloolist paradigmat väärtustama hakata.

Solistidest jäi hiiglarolli kangelaslikult võimsa esitusega meelde Jassi Zahharov, meeldiva lüürikaga üllatas Rauno Elp, kauni häälega panid kuulama bassid Priit Volmer ning Märt Jakobson ja tenor Mart Madiste.