Eesti-ugri sümfooniakontsert

Eesti-ugri sümfooniakontsert – nii võib tõepoolest öelda ERSO läinud reede kontserdi kohta Estonia kontserdisaalis. Avamängu „Erasmus Montanus” autor, taani helilooja Knudage Riisager (1897–1974) on ju tegelikult sünnijärgne eestlane, kelle sünnilinn on Kunda, kust ta perekond kolis ära, kui Knudage oli kolmene. György Ligeti (1923–2006) on igal juhul ungari helilooja, kuigi lahkus Ungarist 33. eluaastal. Johannes Brahms sündis küll Hamburgis, kuid suri Viinis, mis on ju peaaegu ungari linn, helilooja ungari-vaimustus kõlab ju rohkem või vähem pea igas tema teoses.

Ligeti Topeltkontserdi oboele ja flöödile solistideks olid tublid eesti mehed Kalev Kuljus (oboe) ja Mihkel Peäske (flööt) ning tagatipuks küll Stockholmis sündinud ja rootsi dirigendiks kutsutav Stefan Solyom (1979), kuid olgem ausad – nimi on ju sulaselget ungari päritolu ja kui siia lisada, et ta on õppinud Leif Segerstami ja Jorma Panula juhendamisel ning edu saavutanud Sibeliuse konkursil, siis on seegi selge soome-ugri mentaliteet.

Solistidel tasub eraldi peatuda, sest tegemist on eesti ja mitte ainult Eesti oma ala tippudega. Kalev Kuljus (1975) on Põhja-Saksa Raadio Sümfooniaorkestri ja Filarmonica Arturo Toscanini soolo-oboist, Birminghami Sümfooniaorkestri ja Baieri Raadio Sümfooniaorkestri esimene külalisoboist. Ta on olnud Berliini Filharmoonikute (!) ja Peterburi Sümfooniaorkestri külalisoboist ja musitseerinud järgmiste dirigentide käe all: Simon Rattle, Claudio Abbado, Lorin Maazel, Zubin Mehta, Bernard Haitink, Christoph Eschenbach, Riccardo Muti jne. Keda te veel soovite!

Mihkel Peäske (1971) töötab kodus, kuid on õppinud Renate Greiss-Armini, Mathias Allini, Barthold Kuijkeni, Aurele Nicolet’, Jean-Michel Tangui, Carin Levine’i ja Andres Blau juures. ERSOs töötab Peäske 1991. aastast ja kaks viimast hooaega kontsertmeistrina. Seega tipptegijad mõlemad, kelle sarnaseid Eestis ammu oodatud.

Knudage Riisageri avamäng „Erasmus Montanus” on helilooja esimene oopus, lihtsa ja heakõlalise helikeele, meistrikäe järgi kõlava orkestratsiooniga pretensioonitu teos, mille aluseks Ludvig Holbergi samanimeline näidend. Sümfooniakontserdi avateosena oli Riisageri avamäng suurepärane häälestusmaterjal järgnenud elamusteks, milleks nimetatud kontserdil pakuti Ligeti Topeltkontsert oboele ja flöödile ning juba teises pooles Brahmsi „Serenaad” nr 1 op. 11.

Ligetit on alati põnev kuulata ja seda ootust ei petnud ka Topeltkontsert. Juba orkestri koosseis on Ligetil ootamatu, kuidagi teisiti ei saa ju nimetada kooslust, kus puuduvad viiulid. Teiseks on erakordne flöödisolisti instrumentaarium: solist ilmub lavale kolme flöödiga, s.t niinimetatud kontsertflöödile lisaks veel altflööt ja bassflööt (!). Bassflööt on meie oludes üsnagi haruldane instrument ning minu teada neid ongi Eestis ainult üks eksemplar. Ja ega seda just palju tarvis lähegi, Ligeti kontsert on üks neist teostest, mida bassflöödita pole võimalik esitada.

Bassflööt on oma ulatuselt oktav madalam kui kontsertflööt ja seega üsna lähedane soliidsele öökulli huikamisele nii tämbrilt kui diapasoonilt. Ei maksa arvata, et see on kõige haruldasem eksemplar flöötide perekonnas. Sellele järgnevad suunaga madalamale veel kontra-altflööt, kontrabassflööt, subkontrabassflööt ja tagatipuks hüperbassflööt, mille madalaim noot on klaveri madalaimast veel oktav allapoole. Tekib ainult küsimus, et kes sinna kaevu puhuda jõuab, et see helisema hakkaks.

Kuid Ligeti on oma kaheosalises Topeltkontserdis väga põnevalt kasutanud nii ühte kui teist ja kolmandatki instrumenti talle omastes tehnikates, kui rääkida flöötidest. See tähendab, et kontserdi esimene osa Calmo, con tenerezza (rahulikult, õrnalt) just nii kõlabki koos kõigi selle juurde käivate Ligeti nippidega, s.t mikropolüfoonia ja mikrointervallidega.

Teine osa on elavam nii rütmiliselt kui noodirohkuselt ja pealkiri Allegro corrente eeldab, et tegemist peaks olema prantsuse tantsu courante’iga, mis on üksjagu mõistatuslik. Virtuoossust nõuab teose teine osa sedavõrd, et tõenäoliselt pole neid interpreete palju, kes oleksid valmis seda kontserti esitama. Kas ma pean lisama, et Kuljus-Peäske olid Ligeti pilotaaži väärilised kõigis aspektides, mida interpretatsioonis hinnatakse?

Kontserdi teise poole hõlmas Brahmsi „Serenaad” nr 1 op. 11 D-duur. Noore Brahmsi (24) esimene oopus orkestrile oli esimeses versioonis mõeldud kammerkoosseisule (nonett) ja muutus orkestriteoseks kolme aasta jooksul. Tegelikult töötas Brahms sel ajal juba oma Klaverikontserdi nr 1 op. 15 kallal, sest esimesed oopused olid tal ju peamiselt klaveriteosed, s.t sonaadid ja ballaadid. D-duur „Serenaad” on ulatuslik kuueosaline vorm kahe skertsoga, mis nagu õieti polegi skertsod oma iseloomult ja liikumiselt. Helitöö ei ole lihtne esitajatele, kuid veel keerulisem on see dirigendile, kes peab selle kuulajatele põnevaks ja nauditavaks kujundama. Ükski Brahmsi teos pole väärt seda, et sellest jääks õhku igavuse märk. ERSO esituses polnud Brahmsi „Serenaad” nr 1 küll igav, kuid siiski mõnevõrra argipäevane.

Esimeseks tõstis dirigent (ja õigustatult) püsti metsasarved, kelle vastutusrikkad partituuriread olid esitatud heal, professionaalsel tasemel. Neile järgnes riburada kogu orkester – ja seda teenitult, sest lõppude lõpuks ei kuule Brahmsi serenaade ju iga päev.