Muljeid ühest kontserdinädalast enne jõulukuud

01. jaanuar 2008.

Nädalapäevad enne detsembrit, kui advendimuusika hooaeg polnud veel peale hakanud, kuulasin peaaegu ülepäeviti Estonia kontserdisaalis toimunud nelja väga eriilmelist kontserti. Need tegid rõõmu, pakkusid vaheldust ja mõtteainet. Suurt rõõmu selle üle, et meil on omast käest võtta “vilja mitmest salvest”. Kuigi ma peatuksin lähemalt vaid kahel kontserdil, nimetan meelsasti nelja: Ivari Ilja klaveriõhtu 22. novembril, Jüri Alperteni suvist juubelisünnipäeva meenutav ERSO sümfooniakontsert 23. novembril, kus olid kaastegevad metsosopran Teele Jõks ja pianist Kalle Randalu, siis Hortus Musicuse 35. sünnipäeva kontsert 25. novembril ja 27. novembril Eduard Tubina 25. surma-aastapäevale (mis oli 17. novembril) pühendatud kammerkontsert Rootsi Zilliacus-trio, Heli Veskuse ja Vardo Rumesseniga, loomulikult puhtalt Tubina muusikast.

Iga kontsert kutsub oma publikut kuulama väga erineval moel. Veelgi diferentseeritumalt: igal külastajal on oma põhjus õhtut just selle muusika ja nende muusikute seltsis veeta. Muidugi on juubelid ja sellega kaasnevad kutsed need, mis aitavad saale pilgeni täita, samal ajal kui Eduard Tubina muusika mõistmine ja armastamine erakordselt heade interpreetide esituses võib näida jõukohane olevat tunduvalt väiksemale kuulajaskonnale. Kuid seda tänulikumale. Mõtlen ka ise tänu ja imetlusega tagasi Zilliacus-triole koosseisus Cecilia Zilliacus (viiul), Johanna Persson (vioola) ja Kati Raitinen (tšello) ning Vardo Rumessenile, kes need kunstnikud – nagu moes on öelda – “maale tõi”. Kati Raitineni “Recitativo. Andante” täiuslik esitus Tubina valmimata jäänud tšellokontserdist ning Klaverikvartett cis-moll olid mulle vist selle hooaja suurimaid avastusi ja rõõme!

/-/

Jüri Alperten – tark ja erudeeritud muusik
Reedel, 23. novembril tähistati Jüri Alperteni 50. aastakünnise ületamist (sünnipäev oli 16. juunil) ERSO kontserdiga. Kaastegevad olid Teele Jõks ja Kalle Randalu.
“Zarathustraga” on ju see häda, nagu näiteks ka Sibeliuse Teise sümfooniaga, et seda küll mängitakse ja mängitakse, aga hirmvähesed dirigendid suudavad paljude ülespulbitsevate muusikaliste ideede rägastikust terviku voolida. Meil suutis Sibeliust hästi “valitseda” Peeter Lilje, soomlastel on ületamatu Jukka-Pekka Saraste. Ent “Zarathustra” meie ERSO kätes, kuigi korduvalt mängitud erinevate dirigentidega, on kõva pähkel. Kavalehel oli kenasti kirjas Richard Straussi oma mõte: “Ma ei püüdnud kirjutada filosoofilist muusikat ega kirjeldada Nietzsche suurepärast teost läbi muusika. Ma soovisin muusika abil edasi anda inimsoo arengu ideed selle tekkimisest, läbi erinevate arengufaaside, religioossete ja teaduslike, kuni Nietzsche üliinimese ideeni välja.” (Tule jumal appi! Kas ei kõla see suureliselt, lausa ehtüliinimeselikult!).

Teosel on hea algus ja see laseb tükk aega mängida muusikat rahulikult ja suurejooneliselt, mis filosoofile kohane. Edasine areng muutub aga fantaasia-, kujundite- ja kontrastiderohkeks, milles on varsti üsna lootusetu ponnistus “jälgida inimsoo arengulugu”. Piirdugem lihtsalt sellesama teose arenguloo nautimisega! Straussi paelub ju kõvasti lausa wagnerlik orkestri fff ja isegi ffff (orkestri neljane koosseis pluss mitmed lisainstrumendid!). Õnneks heakõlaline! Ja orkester kõlab Jüri Alperteni käes tõesti kenasti, lausa kaunilt! Muidugi on väga raske nii pikka ja nii palju forte’sid nõudvat teost veatult ära mängida ja dünaamiliselt mingi äratuntava loogikaga läbi viia, aga see ei ole küll dirigendi süü. Teose ettekanne teenis publiku marulise heakskiidu. Targalt oli tehtud, et sümfooniline poeem sisustas kontserdi esimese poole.

Kontserdi teise poole Mozarti-kava tõi aga lavale ja saali tõelist sünnipäevalikku elevust. Avamäng ooperile “Teatridirektor” kulges väga õnnestunult. Tean, et Jüri Alperten on tark ja erudeeritud muusik, aga tema sisetundest johtuv stiilne ja mõnus mozartlikkus oli pisut nagu üllatuski. Väga meeldiv üllatus! Teele Jõksi lauldud kontsertaaria klaveri (Kalle Randalu) ja orkestri saatel õnnestus samuti väga hästi. Soovlause: Teele Jõksi tahaks kodumaal senisest palju rohkem näha! Aga need mõlemad seni esitatud Mozarti teosed olid publiku jaoks nagu “soojendusansamblid” . Kõik ootused olid suunatud lõputeosele, kahe klaveri kontserdile, soleerimas juubilar ise ja Kalle Randalu.

Millegipärast oli tunne, et vastastikku asetatud Steinway ja Estonia ei lasknud Randalul ja Alpertenil teineteist korralikult näha. Mingi rahutus paistis silma just Kalle Randalu poolelt. On vähe dirigente, kes suudavad ise solisti rollis olla, ja veel vähem neid, kes samal ajal juhatavad. Ma ei nimetaks seda siis dirigeerimiseks. Meie publikul on silme ees Roman Matsov, ka Kristjan Järvi.

Esimese mulje mõjul käis kuulajate poolelt läbi imetluskahin: milline pianist on Jüri! Fantastiline! Tõepoolest, see oli võrdsete duell ja koosmäng. Minu kohalt (parter, paremal, kaheksas rida) kõlas Estonia Alperteni käes isegi kandvamalt, kindlamalt ja kaunimalt kui Steinway tuntud kõrgtasemel Kalle Randalu kätes. See on hea tunne, kui publik on esitajate võimetes kindel, usub neisse ja saab pühenduda muusika nautimisele ning kahe muusiku erineva natuuri võrdlemisele: Randalu, pisut edevapoolse artistlikkusega mänglev versus keskendunult, kuid rõõmsameelselt oma kahte tööd tegev Alperten. Juubilar tuli ülimalt hästi toime ka orkestri ohjamisega, mängides samas mõnusa vabadusega virtuoosseid passaaže.

Solistide loomulik teineteisemõistmine ja parimas mõttes rivaliteet toimis elektriseerivalt. Eriliselt oli tunda seda Andante-osas. Kui oleks olnud publiku teha, nõudnuks ta marulise aplausi peale kogu kahe klaveri kontserdi kordamist ega rahuldunuks vaid finaali kadentsi taasesitusega. Ent juubilari ja külalisi ootas ees veel ju korraline õnnitluste voor ja šampanja.

Dirigentide fännina tahan ekstra kiidusõnu öelda Jüri Alperteni väga praktilisele ja – mis pole sugugi väheoluline – kaunile tehnikale. Ikkagi Ilja Mussini, parimaist parima dirigentide koolitaja “kätetöö”!