Energiline ja tiivustav hooaja avakontsert
01. november 2007.Tänavuse kontserdihooajaga tutvudes hakkas silma, et tulemas on palju eriti huvitavaid kontserte ja suuri sündmusi. Suurim neist on kindlasti Berliini filharmoonikute külaskäik dirigent Simon Rattle’iga järgmise aasta mais. Hooaja lõpetab Helsingi filharmoonia orkester dirigent Leif Segerstami juhatusel. Vahetult enne kontserdihooaja algust esines Eestis ka Oslo filharmoonia orkester Jukka-Pekka Saraste juhatusel ning rahvusvahelisel muusikapäeval WDR sümfooniaorkester Köln.
Hooaja avakontsert oli otsekui kinnituseks tänavusele paljutõotavale hooajale. Eesti Riiklik Sümfooniaorkester peadirigent Nikolai Aleksejevi juhatusel ja rahvusvahelise haardega pianist Nikolai Luganski mängisid avaõhtul Estonia kontserdisaalis Rahmaninovi Teist klaverikontserti, Raveli Teist klaverikontserti ning õhtu lõpetuseks Raveli süiti balletist “Daphnis ja Chloe”.
1994. aasta Tšaikovski konkursi võitja, Moskva konservatooriumi kuulsa professori Tatjana Nikolajeva õpilane Nikolai Luganski on soliidne, usaldusväärne ja maailma kontserdilavadel väga nõutud pianist. Evi Arujärve retsensiooni Luganski kolme aasta tagusest soolokontserdist tsiteerides – konservatiivne, aga super! See mulje pidas paika nüüdki, samas oli seekordne esitus tunduvalt intensiivsem. Luganski mängus on tunda põhjalikke oskusi ja kogemusi, samas on ta tundlik ja pühendunud interpreet, kes rõhutab oma intervjuudes muusika jumalikku päritolu. Rahmaninovi ülituntud Teise klaverikontserdi esituses oli palju vaoshoitud kirge, mis mõjus tugevamaltki, kui liiga avalikud tundepuhangud. Nautisin väga Luganski oskust suurt vormi üles ehitada, justkui “modelleerida” vormiosi ja kulminatsioone ning neid tervikuks kujundada. Samuti jälgisin imetlusega tema oskust muusika pinget kontsentreerida ning kulminatsioonidel avada – see on oskus, mis on Rahmaninovi suurejoonelist muusikat mängides väga vajalik. Eelnevast võib jääda mulje, nagu oleks see kõik olnud kuidagi kalkuleeritud. Mitte sugugi, kuid valitses tasakaal tunnete ja mõtlemise vahel. Luganski suhtub kõlasse tähelepanelikult ja hoolikalt, püüeldes ja saavutades selles kõikjal äärmist esteetilisust. Olulisel kohal on laulvus, samuti on tema kõla skaala gradatsioonid väga rikkalikud. Luganski mängu täpne rütm ja absoluutne tehniline üleolek muudab iga esitatava teose selgeks ning hõlpsasti jälgitavaks. Ja lisaks kõigele sellele oli tema mängus energiat ja intensiivsust, mis lasi sel õhtul sündida väikesel kordumatul imel.
Kontserdi teises pooles kõlanud Raveli klaverikontsert vasakule käele on muusikaliselt võib-olla huvitavamgi kui “normaalne” Esimene kontsert. Raveli teine kontsert on Luganski repertuaaris uus teos ja Luganski täpne peen pianism sobib Raveli muusika mängimiseks väga hästi. Kui Rahmaninovi kontserdis oli solisti ja orkestri koostöö väga orgaaniline ja kindel, siis Raveli kontserdis esines vahel koosmängulist “loginat”. Sellegipoolest mõjus Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri esitus avakontserdil innustavalt – kõigi teoste esitusest õhkus entusiasmi ja energiat, mäng oli täpne, dirigent Nikolai Aleksejeviga saavutati ilusaid kõlavarjundeid õhulisest piano’st pehme võimsa forte’ni. Õhtu viimases teoses, Raveli süidis “Daphnis ja Chloe” on ka rohkesti võluvaid soolosid ning ERSO pillirühmade kontsertmeistrite esitused olid kõikjal õnnestunud. Kontserdi positiivne ja kõrgendatud meeleolu kajastus lõpuks ka peadirigent Aleksejevi kelmikas publiku poole pöördumises vaikushetkel enne aplausi algust ning seejärel publiku tulises aplausis.