Tüüri klaverikontsert: keelest ja kõnest
02. märts 2007.ERSO kontsert “Tüüri uudisteos Eestis”: ERKKI-SVEN TÜÜRI Klaverikontsert (esiettekanne Eestis, solist THOMAS LARCHER, Austria) ning EINO TAMBERGI “Sümfoonilised tantsud” OLARI ELTSI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 23. II.
Eelmisel reedel Estonia kontserdisaalis toimunud muusikaõhtu tulipunktis oli Erkki-Sven Tüüri Klaverikontserdi (2005/2006) Eesti esiettekanne. Eesti Riiklikku Sümfooniaorkestrit dirigeeris Olari Elts, solist oli austria pianist Thomas Larcher, kes soleeris ka teose maailmaesiettekandel 2006. aasta novembris Saksamaal, kus hr-Sinfonieorchesterit dirigeeris Paavo Järvi.
Kontserdi teises pooles kõlasid Eino Tambergi 1957. aastast pärit rahvalikke ja rahvamuusika rütme ning viisikäände sisaldavad “Sümfoonilised tantsud”. Viiekümnendatel kehastas sümfoonilise tantsu žanr rahvamuusika kollektiivsuse esteetikat ja ennustas “rahvapeo” visioone. Tambergi “rahvapeos” oli parasjagu bakhanaali ja serenaadi, huumori ja lüürika ootamatuid põiminguid, “Sümfoonilised tantsud” kõlasid ka pool sajandit hiljem üsna põnevalt. Kahju, et “puäntidega” orkestrifaktuur alati vajaliku ilmekusega teoks ei saanud.
Kord on võim
Postmodernses stiilisegadikus loometeed alustanud Erkki-Sven Tüür on algusest peale otsinud “oma keelt” – kõikehõlmavat korrastamisprintsiipi. Kaheksakümnendatel alanud esimest loominguperioodi on ta iseloomustanud kui eri stiiliallikaid ühendava metakeele otsingut. Viimastel aastatel on Tüür kirjutanud muusikat niinimetatud vektoriaalse meetodi toel. Kui võrrelda kaht nimekamat eesti nüüdisheliloojat, on väga “keeleteadlik” olnud ka Arvo Pärt, kellele aga muusika “keel” pole kaheksakümnendatest olnud enam üksnes tehnika küsimus, vaid midagi enamat – kanal vaimu juurde jõudmiseks. Tüüri loomingu ümber sellist omamüüti ei hõlju, aga püüd totaalse korrastatuse suunas tundub olevat sarnane. Ju on selline kontrolli ja korrastamise püüd omane kõigile tugevatele, originaalsetele loojatele. Selgelt väljendunud süsteemsuse iha (heli)loomingus on ka sedavõrd kõnekalt autoritaarne, et tühistab udujutud alandlikkusest või väärtustest. Kõige alandlikumad lasevad endast läbi ja võtavad rõõmsalt omaks, piinlemata hõlmamatu pärast ja püüdmata leida “valemite valemit”…
Pärdi ja Tüüri üks oluline erinevus näib peituvat muusikalise mõtlemise kesksetes “ühikutes”. Esimese muusika tundub kuulates intonatsioonikesksem, selle motiivi- ja fraasikõnes on ka rohkem ajaloo hõngu ja “psühhologisme”. Tüüri vektoriaalse meetodi abil loodud muusika loomuse määrab selle “ehitusmaterjal”, traditsioonilise laadilis-intonatsioonilise mõtlemisega mitte just eriti hästi ühilduvad või haaratavad ulatuslikud heliread.
Kõla ja kõnetus
Tüüri Klaverikontserdis on temaatilise materjali rollis (ka suuri intervallihüppeid sisaldavad) üles-alla voogavad helikaskaadid, millele annab puhangulisuse otsekui loodusprotsesside loogikat järgides kiirendusi aeglustustega tasakaalustav üldine rütm. Kontsert algab tumedal “orelpunktil”, mille kohal virvendab ülemhelispekter. Klaveri järsust üksikhelist käivituv kõlaprotsess meenutab irratsionaalses sügavikus puhkava ürgjõu hingetõmbeid. Ohutunnet ja salapära sisendavast kõlakoloriidist ilmub üsna pea selgem faktuurimuster – puhangutena tõusvad ja langevad heliread. Esialgu on need justkui hingetus, materiaalses olekus, kuid omandavad tasapisi “inimlikkuse”: muutuvad retooriliselt aktiivseks (kiired sillerdavad repeteerivad lõigud ja pateetilist retsitatsiooni meenutav motiivikõne), põrkuvad ja põimuvad. Kolmas etapp on motoorika, rock-muusikuna alustanud Tüüri üks püsivaid kujundeid. Pärast kulminatsiooni ilmub rütmigrupi ja improvisatoorse klaveripartii jazzilik kahekõne, mis sulandub ülima loomulikkusega nn akadeemilise avangardi helikeelde. Pärast teist kulminatsiooni lõpetab kontserdi hõreda faktuuriga klaasjates klaverikõlades pisut ebamaine järelsõna.
Vaatab kõrgelt
Klaverikontserdist on kuulda, et uus süsteem loob eeldused kõlamaterjali suuremaks integratsiooniks ja voolavuseks. Algmaterjali ja kompositsioonimeetodi iseärasuste tõttu hägustuvad vertikaali ja horisontaali piirid. Kord koondub helimaterjal värvikasse vertikaali, kord laotub taas meloodia(te)sse või vibreerib kahe oleku piiril. Sonoristliku (passiivse, maalilise) ja retoorilise (aktiivse, kõnetava) alge põimumine ning ja nende üleminekud nõuavad aga pidevalt tähelepanu ümberlülitamist ja “teistmoodi” kuulamist. Ka retooriliselt aktiivses materjalis vastanduvad kaks intonatsioonilist poolust: repetitsioonid ja suure amplituudiga fraasid – energiat kuhjav paigalseis ja selle vabanemine liikumises. Niisiis ilmutab ka uues süsteemis end Tüürile omane (salamisi provotseeriv ning kuulmismeelt ergutav) kontrastidelembus: Klaverikontserdis on vastamisi liikumine ja paigalseis, kõla ja kõnetus, jõud ja õrnus. Ometi ei ole need vastasseisud kunagi liiga “inimesestatud” või dramatiseeritud.
Distantseerumine otsestest “psühhologismidest” või draama tunnusjoontest näib olevat autori püsiv hoiak. Isegi kui mingi stiilivihje on äratuntav, jääb ajaloo ja kultuuritähenduste asemel domineerima enam-vähem puhas energeetika. Enam-vähem, sest taju ning tunnetus ei salli tühja kohta. Tõrjudes triviaaltähendusi, loob Tüüri muusika kujutlusi mateeria ja inimhinge ürgolekutest, millele on ühtviisi omane liikumine ja tardumus, kuhjumine ja raugemine, eristumine ja ühtesulamine. Siis – otsekui kõige oleva ühisnimetajat otsiv mõtteline autoripilk. Nii kõrgelt paistavad mõnedki asjad tühised. Ja loobumine või tõrjumine on kunstis sama kõnekas kui hõivamine ja kehtestamine…
Aga ühtaegu kõla ja protsessi väärtustava nüüdismuusika esitusprobleemid on üsna ühesugused ja tulenevad asjaolust, et need kaks aspekti esitavad interpreedile erinevaid, ka vastuolulisi nõudeid. Thomas Larcheri erksate sõrmede all said väga hea teostuse nii klaveripartii kõlaline kui ka energeetiline külg. Ehk oleksid orkestri ja pianisti paindlikumad suhted ka kogu teose “energiakeha” veel paremini koos hoidnud.