See oli nüüd küll aasta kultuuripommi tiitlit väärt

Kindlasti võib juhtumile, kui väikesele Kihnu saarele on kontserti andma tulnud terve Eesti riiklik sümfooniaorkester (ERSO), kõhkluseta omistada Pärnumaa aasta kultuuripommi tiitli. Ehkki orkestri direktor Andres Siitan tavatseb öelda, et ERSO on ju kogu riigi orkester, näitab kollektiivi kontserdistatistika põhiliselt nelja linna: peale Tallinna Tartut, Pärnut ja Jõhvit. Elik linnu, kus olemas suurt orkestrit mahutavad saalid.

Viimasest ERSO külaskäigust Kihnu on möödas 29 aastat. Aga see kontsert maestro Neeme Järvi käe all on saare elanikel siiani meeles. Ja legendideks on saanud juhtumised, mis pillimängu endaga otseselt seotud polegi. Näiteks see, kuidas üks viinajulgust võtnud külamees Järvilegi kontserdi ajal “dopingut” pakkuda püüdis. Selle juhtumi tunnistajateks olnud ersokad paraku vaikivad, kas Järvi pakutava vastu võttis, aga muidugi pole see üldse tähtis. Ehk ongi niisugused akadeemilisele pillimehele ekstreemsed episoodid korra aastas hädavajalikud rutiini ületamiseks?

Neli tundi enne, kell 16

Rahvamaja transpordiluugi vahelt pääseb laupäeva pärastlõunal õhku kimbuke klaverihäälestamist iseloomustavaid helisid. Ega’s midagi, asja lähemalt uurima! Esimene mulje saalist: ohoo, ta on seestpoolt suurem kui väljast! 70-liikmeline orkester paigutub lavale ja lavaesisele põrandale nii, et õhku jääb ülegi. Silma järgi 250 tooli jätkub publikulegi, paistab vaid, milliseks saali täitumus õhtul kujuneb. Kui mõelda, et nii mõnelgi Pärnu kontserdimaja sümfooniakontserdil on piletiga kuulajaid kümnendik saalist, oleks suhtarvuna juba 30 kuulajat Kihnus võimas tulemus. Aga 30 tuleb igal juhul, vähemalt kui külamuttide omavahelisi jutte natuke pealt kuulata.

Tavakuulajale jääb muidugi nägemata kogu tehniline töö, mille tarvis igas soliidses orkestris on lavameistrid. Veel enam, neid mehi kiputakse üleolevalt “transadeks” hüüdma. Ometi nõuab lavameistri töö sootuks rohkemat kui oskust toole ja noodipulte lohistada: lavameistril peab olema head ruumitunnetust, et orkester balansseeritult kõlaks. ERSO tehnilise ala suurspetsialist Jüri Korjus jagab minu positiivseid emotsioone Kihnu saali teemal. Ütleb, et mängijale on see mugavam kui näiteks Tartu ülikooli aula. Kas orkester on pidanud mängima halvemates oludes? “Itaalia turnee ajal olid ooperiteatrite lavad ikka väääääääga väikesed, pidevalt tuli koosseise (eelnevalt paikapandutest) veel vähendada,” kommenteerib Korjus. Ühest asjast ei tundu tehnilise osakonna jõud ja mõistus siiski üle käima. Selle poole tunni jooksul, mis rahvamajas ringi liigun, ei arene pianiino häälestamine just kõige edukamalt. Ju on kontserdil vaja appi võtta ikkagi digiklaver. Ei meenu muidugi, millises õhtustest Tubina teostest klaverit tarvis läheks, aga nii või naa vääriks Kihnu rahvamaja tiba paremat pilli kui kahtlast päritolu pianiino. Kas või kabinetklaverit.

20 minutit enne

Kell 19.40 valitseb rahvamajas harjumuspärane pilt: ERSO võtab proovis viimast, rahvas koguneb tasapisi. Väga tasapisi, kell 19.55 on pool toolidest kindlasti tühjad. Ent publikurekord on juba tehtud, 29 aastat tagasi kippus kuulajaid olema vähem kui pillimehi.

Kaamerameeste hulga järgi võib järeldada, et ERSO Kihnu-reis kipub ületama üleriigilist uudistekünnist. Ja ehk on see lehe- ning muude neegrite armee juba jõudnud saarerahvast pisut tüütama hakata, igatahes inimpõlvetaguseid sündmusi meenutavatest vanaprouadest ei raatsi keegi nende ridade autorile enda nime öelda. Aga üldiselt räägivad kõik, et tookord olla ikka väga võimas olnud. Miks täna tuldud? No neid kontserte on ju nii vähe, et iga võimalus tuleb ära kasutada, kõlab konsensuslik arvamus.

Rahvas on kannatlik. Kui saab selgeks, et seoses pikaleveninud prooviga lükkub kontserdi algus pool tundi edasi, ei nurise keegi. Pigem teenib Järvi kihnlastelt plusspunkte: mees võtab Kihnu kontserti niisama tõsiselt kui kontserti ükskõik millises ilma otsas. Üldiselt tulnuks aga kontserti hiljem alustada Järvi abitagi, sest viimase kümmekonna minuti jooksul on rahvamajas tekkinud tõeline rabelung vabade istekohtade pärast. Rahvamaja juhataja Veera Leas laiutab abitult käsi: kõik istumiseks kõlblik, mis vähegi saada oli, on juba saali paigutatud. Nii peavadki hiljem tulijad leppima seisukohtadega, mis – olgu sündmustest ette rutates ära öeldud – nende vaimustust põrmugi ei vähenda.

Klassika lõimumine etno ning jazz’iga

Tõenäoliselt võib väita, et eesti soost sümfoonikutest on Eduard Tubin laias maailmas tuntuim, seda eeskätt tänu Järvide dünastiale, kellele Tubina (tegelikult üldse eesti muusika) esitamine-plaadistamine lausa missiooniküsimus. Seda arvestades ei kuulu Kristjan Järvi kava valik edasikaebamisele. Muidugi polnud see kava kuidagipidi “üle soolatud”. Ühelt poolt on Tubina muusikaline mõtlemine kujunenud aastatel, kui üha rohkem hakkas maailma muusikapilti tulema jazz – meenutagem kas või Gershwinit või Raveli! Teisalt saab Tubinat kindlasti nimetada rahvusromantikuks, need aga olid paljuski mõjutatud etnograafilisest pärandist. Etno ja jazz’i elemente leidub tõepoolest igas Tubina teoses, iseasi, kui palju kuskil miski domineerib. Järvi valikus oli tegemist teostega, kus eesti rahvatants ülitihti päris ehedal kujul olemas ja muusika seega kergesti seeditav vähekogenud kuulajalegi.

Võib-olla langes kava üldise ülesehituse ansamblist pisut välja teisena kõlanud sümfoniett Eesti motiividel, vähemalt jäi publiku reaktsioon kõige loiumaks. Aga sellel kontserdil tähendas väljend “kõige loium”, et itaaliapäraseid braavohüüetega ovatsioonitorme iga osa vahel polnud, ainult aplodeeriti kestvalt. Tunnustuse väljendamist tsüklilise teose osade vahele ei saa kõnealusel juhul kuidagi pahaks panna. Ei pannud Järvigi.

Kahtlemata oli kontserdi kulminatsiooniks süit eesti tantsuviisidest viiulile ja orkestrile Tiit Kikasega peaosas. Kui Tubin, nagu mainitud, otsis kokkupuutepunkte akadeemilise ja mitteakadeemilise vahel oma loomingus, siis esitustraditsioonide mõttes oli Kikase kutsumine solistiks selle idee jätk poolsajandi jagu hiljem. Rahvamuusik ja akadeemiline viiuldaja ei mõista tihti teineteise keelt. Vastastikused süüdistused lendavad ühelt poolt ebapuhta intonatsiooni ja teiselt poolt tuima mängimise eest. Kikase esitust oli lahe vaadata juba pildilisest küljest: küll käis poogen loomuliku liigutusega tagataskusse või lausa hammaste vahele, küll võeti viiul pizzicato sempre ajaks kätte kitarri kombel. Kuid välise külje võib sootuks kõrvale jätta, kui keskenduda olulisele loomingulisele täiendusele süidi eelviimases osas. Kui laval ripub püss, peab see enne lõppu ka pauku tegema. Niisiis, miks elektriviiul? Kas Kikas tavalist viiulit mängida ei oska? Oskab kahtlemata. Aga elektripilli ja võimenduse vahele on võimalus lisada mõningaid kõlapilti rikastavaid vidinaid. Üks selliseid asjandusi on looper – eesti keeli võiks teda nimetada näiteks ahelkordajaks, mängija salvestab reaalajas mingi lõigu oma esitusest ja paneb selle taasesitusele, ise samal ajal uut materjali peale mängides ja salvestades. Kas selline Tubina muusika laiendav tõlgendamine on Tubina retsimine? Siinkirjutaja arvates mitte. Kuigi mõnetaktilisest kirjapandud fraasist sai Kikase esituses ligi kuueminutiline kadents, oli see aeg täis vilgast loometegevust. Usun millegipärast, et kui Tubin sündinuks Järvi-Kikase eakaaslasena, oleks ta tõlgenduse heaks kiitnud. Võib-olla et ka ise uurinud elektroonika võimalusi põhjalikumalt. Kontserdi üldine meeleolu oli rõõmus, isegi ülemeelik. Noor Järvi on isa dirigeerimistehnikast kopeerinud palju, eriti selle teatraalsemat poolt. Paiguti kulunuks ehk ära veidi tempolist vaoshoitust kiiretes osades. Saali üldiselt täitsa hea akustika kippus orkestri kõige tagumist rida (trompetid-tromboonid ja löökpillid) virtuoosse keelpillitehnika sisse uputama.

Nagu juba mainitud, tänas saalitäis publikut esinejaid ovatsioonidega ja püsti seistes. Ei pääsenud ERSO lisaloostki, mis oli Kuke tants balletist “Kratt”.

Vastuseks vallavanema saatesõnale lillede ja kingituste juurde avaldas Kristjan Järvi lootust, et järgmine kohtumine Kihnu rahvaga leiab aset kiiremini kui 30 aasta pärast. Muidugi on väikesaarele sõit sümfooniaorkestrile suur ja isegi veidi terviseohtlik ettevõtmine (pean silmas võimalikku merehaigust – laupäeval loksutas kõvasti). Aga sellised ettevõtmised tasuvad end emotsionaalses plaanis ära alati!

Epiloog

See käik on siis nüüd käidud. Kuulatud tund aega geniaalselt lihtsat muusikat nooruslikult värskes interpretatsioonis, tegeldud liikumisega värskes õhus ja jäi aega ka niisama lõõgastuda. Ja kuidagi mõnus tunne on. Mis siis, et ilma keeras laupäeva teiseks pooleks põhjalikult nässu, nii et õhtusest grillimisest kujunes ekstreemsport. Ja mis siis, et ilmselt kulub kogu honorar metsavaheteedel kõvasti vintsutada saanud jalgratta sõidukorda seadmiseks. Küllap mõistis õhtul pärast edukat kontserti lõõgastuda saarele jäänud ERSOgi. Aga see on vahest rohkem meditsiiniajakirjade temaatika.