Juunior seenioriga ERSO ees

24. märts 2006.

“Kaljuste & Kaljuste”: ERSO ja ANDRES KALJUSTE TÕNU KALJUSTE juhatusel Estonia kontserdisaalis 17. III.

On päris inimlik, et kui lavale astuvad poeg Kaljuste (Andres) ja isa Kaljuste (Tõnu), siis teravdub publiku huvi eriliselt juuniori vastu. Seda enam, et tegemist on soliidse debüüdiga esindusorkestri ees, Sibeliuse Viiulikontserdiga. Muusik on kord selline elukutse, kus asjad liiguvad piki perekondi ning see on nii alati olnud ja ilmselt jääb ka tulevikus sedasi, sest nii keeruline elukutse nõuab geene, keskkonda ja aastakümneid kestvat perekondlikku pühendumust.

Andres Kaljuste alustas viiuliga viieselt Tallinna muusikakeskkoolis ja lõpetas selle aastal 2001, olles kõik see aeg Aino Riikjärve käe all, kes on teatavasti lõpetanud Leningradi konservatooriumi. Astunud Eesti muusikaakadeemiasse, suundus kohe Stockholmi asutusse nimega Lilla Akademien, mis tõlkes kõlab kui Väike Akadeemia, kuid inglise keeles ikkagi The Junior Academy. Seal on tema õpetajateks akadeemia asutaja ja direktor, professor Nina Balabina viiuli erialal ja professor Oleg Balabin vioola erialal. See õppeasutus asutati Balabina eestvõttel 1994. aastal ja 1998 õppis seal 250  6 – 16aastast last pea kõigil instrumentidel ning tänaseks on akadeemial ka kõrgkooli osa.

Ei saa kuidagi jätta lisamata, et Balabinid on mõlemad pärit Leningradi konservatooriumist ja näiteks Olegi õpilane on olnud nii meil kui maailmas hästi tuntud altist Daniel Raiskin. Isalikult järjekindel käsi on poja muusikahariduse suunamisel selgelt tajutav, on ju seenior ise tugevate Leningradi juurtega.

Ka Lilla Akademien tundub olevat printsipiaalne katse luua läänemaailmas vene muusikakeskkooli tüüpi õppeasutus ning tõestada sarnase muusikahariduse süsteemi tõhusust ja tulemuslikkust karmi konkurentsi tingimustes. Mitmekülgne humanitaarne haridus ja konkurentsi pakkuv õppekeskkond on need garantiid, mis tagavad tulevases muusikukarjääris karmiks olelusvõitluseks valmisoleku – eelduslikud anded on siin enesestmõistetavad.

Kava valikul ei tehtud mingeid hinnaalandusi, vaid juba nimetatud Sibeliuse Viiulikontserdi d-moll op. 47 ees oli virtuoosne avamäng Smetana ooperile “Müüdud mõrsja” ja vaheajale järgnes Brahmsi Sümfoonia nr 4 e-moll op. 98. Ülisoliidne akadeemiline standard – avamäng, instrumentaalkontsert ja sümfoonia – ning kõik oma žanri tippteosed lisasid publikule parajal määral ka elevust tekitavat riskihõngu.

Smetana avamäng avas kontserdi bravuurse enesekindlusega kõigist aspektidest lähtuvalt ning eriliselt hea kontrolli all oli keelpillide virtuoosne ansambel. Vaskede kohatine forsseerimine võis olla temperamentne taotlus, võis ka mitte olla, ent kõlalist disbalanssi juhtub, huvitav-huvitav, Estonia kontserdisaalis ikka ja jälle.

Sibeliuse Viiulikontsert on loomulikult üks ülikeerukas teos solistile, rääkimata esmaesitusest, aga see on tülikas ka dirigendile. Ausalt öeldes tunduski, et seenior on rohkem pinges kui juunior, kuid eks see oli meeldiv katsumus mõlemale. Andres Kaljuste mängus imponeerib eriti sellele teosele sobilik maskuliinsus karakterites ja kõlakvaliteetides ning vähem asja lüüriline külg, kusjuures ma ei arva, et teise osa tempotähise sõnasõnaline järgimine asjale kasuks tuli. Raskelt kaheksa peale minev Adagio di molto fraas võib nii perspektiivi kaotada ning vorm laiali valguda.

Parim oli finaal ning autori soov seda osa suhteliselt kiiresti esitada ei maksa midagi, kui arsenalis on nii võimas ja tekstitruu strihhivariant peateema esituseks. Igal juhul debüüt õnnestus ning saal kviteeris esitust marulise aplausiga.

Brahmsi Neljandal ma pikemalt ei peatukski, sest minu huvi teravik püsis sel õhtul juunioril. Kindlasti soliidse esituse juures tundub, et seenior Kaljustele meeldivad pigem väljapeetult aeglased kui sihikindlalt kulgevad tempod ja detailidesse süvenemine nii vertikaalis kui horisontaalis ning need on pigem kontseptsiooni küsimused esitusel ja maitse küsimused kuulamisel, mille üle ei vaielda. Seetõttu nagu Sibeliuse puhul, nii ka Brahmsis oli veenev viimane osa Passacaglia oma variatsioonidega, kus nimetatud lähenemine on vormiliselt juba paigas. Seega lõpp hea, kõik hea ning meie viiulikunstis on, kellele loota.