Erkki-Sven Tüüri Viies sümfoonia: traditsiooni kohtumine tänapäevaga

01. veebruar 2006.

“Moodne sümfoonia” 10. detsembril Estonia kontserdisaalis. Kavas: Sergei Prokofjevi “Vene avamäng”, Sergei Rahmaninovi “Rapsoodia Paganini teemale”, Erkki-Sven Tüüri Viies sümfoonia (esiettekanne Eestis).
François-Frédéric Guy (klaver), Riho Sibul (elektrikitarr), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Estonian Dream Big Band, Olari Elts (dirigent).

On tõsiasi, et nüüdismuusikast rääkimine traditsioonilisi sisu- ja vormikategooriaid kasutades ei ole alati põhjendatud. Kuid ilmselt on see möödapääsmatu, kui kõne all on klassikalise muusika n-ö esindusžanr, selle visiitkaart – sümfoonia. Sümfoonia olemuslik erinevus teistest klassikalise muusika žanritest näib seisnevat selles, et seda ei defineeri mitte niivõrd formaalsed, kuivõrd sisulised kategooriad. Ehk pisut utreeritult: selleks, et muusikateos klassifitseeruks žanriliselt näiteks kontserdiks, peab teose partituur sisaldama eelkõige solisti(de) partii(si)d; kuid selleks, et see klassifitseeruks traditsioonilises, s.o beethovenlikus tähenduses sümfooniaks, peaks see lisaks sellele, et on kirjutatud orkestrile, olema ka sisulises mõttes kirjeldatav (inim)olemise vastuolulise, paradokside ja võib-olla ka piiratuse dialektilise ületamise üldistatud muusikalise väljendusena.

Oma tugeva ajalooteadvuse tõttu on sümfoonia jäänud jalgu pärastsõjaaegsele avangardile ning tänu oma universaalsuse taotlustele ei ole ta tavaliselt sobinud väljendama ka postmodernse ajastu pigem fragmenteeritud vaimsust. Seetõttu ei osalenud 20. sajandi suured sümfoonikud ka tavaliselt uute ja moodsate diskursuste loomises hoolimata sellest, et olid neist kahtlemata mõjutatud. Sümfoonia kui žanr üldiselt välistab kompositsioonitehnilise või stiililise purismi, sest sümfoonia loomisega traditsioonilisemas mõttes kaasneb alati katse hõlmata rohkem kui tavaliselt ühte, kui tahes perfektselt kujundatud maailma mahub. Sümfoonia ei pea olema programmiline, kuid tema pretensiooniks on olla alati enamat kui lihtsalt muusika. Sümfoonia on autori ja maailma vaheliste suhete teadlik muusikaline peegeldus.
Erkki-Sven Tüüri viisis ehitada üles ja arendada oma muusikalisi ideid peitub sümfooniku mõtlemine. Nii nagu teisedki sümfoonikud, ei ole ka Erkki-Sven Tüür mitte niivõrd leiutaja, kuivõrd sünteesija. Kuid erinevad maailmad ei kohtu tema loomingus üldreeglina oma ajaloolisel ja stiilipuhtal, vaid mingil abstraktsemal ja üldistatumal kujul, helilooja helikeelde sulandatuna ja absorbeerituna. Kahekümnenda sajandi sümfoonik on oma põhihoiakult eelkõige humanist. Ka Erkki-Sven Tüüri muusikas võib tajuda eetilist hoiakut ja suhtumist ümbritsevasse maailma, valmidust näha oma teoseid kui kaasaega mõtestavaid üldistatud muusikalisi dokumente.

On omamoodi tähelepanuväärne, et just helilooja Viies sümfoonia on tema senini komponeeritud sümfooniatest kõige konventsionaalsema ülesehitusega. Kui Erkki-Sven Tüüri eelnevad sümfooniad on ühe- või kaheosalised, lähtudes pigem (kui nii võib öelda) romantilisest printsiibist lahendada sonaaditsükkel vabamas vormis fantaasiana, siis Viies sümfoonia põhineb rõhutatult klassikalisel viisil järjestatud neljal suhteliselt iseseisval osal. Tänapäeval on sellisel otsesel klassikalisele traditsioonile viitamisel oluliselt suurem tähendus ja mõju kui näiteks viiskümmend aastat tagasi. Siit sugeneb ka küsimus sümfoonia järjekorranumbri ja selle ülesehituse vahelisest võimalikust seosest. Number 5 (nii nagu ka number 9) on sümfooniatraditsioonis omamoodi maagiline. On heliloojaid, kes selle numbrini ei jõuagi (Schumann, Brahms, Lutosławski), ja on mitmeid heliloojaid, kelle viies sümfoonia on nende loomingus üks ikonograafilisemaid teoseid (Beethoven, Nielsen, Šostakovitš, Tubin). Kui just Prokofjevi ulakat vempu mitte arvestada (Esimene sümfoonia), siis sooritavad heliloojad seda laadi žeste, mis kinnitab nende ilmset kuulumist kaanonisse, alates hetkest, kui nende staatus klassikuna hakkab kinnistuma. Kas on juhuslik, et number 5, mis iseenesest on juba suure sümboolse tähendusega, on Tüüri teoses võimendatud ka veel teiste formaalsete vahenditega (näiteks kitarrisoolos, mida võib kirjeldada aja hetkelise peatumisena, võib näha analoogi Beethoveni 5. sümfoonia I osa oboerepliigiga vahetult pärast repriisi peateema kõlamist)?

Erkki-Sven Tüüri Viies sümfoonia on kirjutatud bigbändile ja sümfooniaorkestrile. Idee kaasata sümfooniasse soolopill või -pillid ei ole iseenesest uus. Juba helilooja Neljas sümfoonia alapealkirjaga “Magma” on sisuliselt sümfoniseeritud kontsert löökpillidele, kuid soliste on sümfooniasse lisanud ka mitmed teised 20. sajandi heliloojad (näiteks Alfred Schnittke Viies sümfoonia on ühtlasi concerto grosso). Kuid vaadeldava sümfoonia puhul ei ole bigbänd mitte lihtsalt solistide rühm, mis traditsioonilise kontserdimudeli järgi orkestrile vastanduks või sellega dialoogi astuks, vaid pigem selle alter ego, selle omamoodi materialisatsioon mingil teisel tasandil. Tema vastandumine orkestrile on eelkõige stilistiline, oma põhimotiivid ammutab ta aga samast allikast kust orkestergi. Sümfoonia kirjeldamiseks sobiv hegellik mudel tees – antitees – süntees (I osa – süntees nr 1, II osa – tees, III osa – antitees, IV osa – süntees nr 2) väljendub siin protsessis, mida võib kirjeldada orkestri ja tema alter ego, bigbändi omavaheliste tasakaaluotsingutena. Ja selliselt tõlgendatuna kinnitab Erkki-Sven Tüüri sümfoonia taas rõhutatult oma kuulumist just beethovenlikku traditsiooni.

Kümnendal detsembril toimunud kontserdi alapealkirja “Moodne sümfoonia” tõttu tekitas Erkki-Sven Tüüri uue sümfoonia ettekanne ka küsimusi “moe” ja “sümfoonia” mõistete ühendatavusest (seda enam, et kuuldud sümfoonia oli rõhutatult klassikalise ülesehitusega). Näib, et sõna “moodne” saab sümfoonia puhul kasutada ainult väljendusvahenditest rääkides. Ehk pisut teisiti sõnastades: sümfoonia moodsaks aspektiks võib küll olla stiil ja võib-olla ka mingid uuendused ettekande koosseisus, kuid mitte selle eespool kirjeldatud sisu, sest ilma selleta lakkaks sümfoonia kui žanr lihtsalt olemast. Välistamata sümfoonia olulist (sotsiaalset) rolli 20. sajandi muusikas, ei saa seda žanrit tavapärases mõttes pidada mingiks moenähtuseks. (Kas keegi on 20. sajandil pidanud sümfooniat kui žanrit ajastu vaimu kõige adekvaatsemaks väljenduseks?)

See, et sümfoonia kerkis ajalooliselt esile koos suurte filosoofiliste, kogu maailma kirjeldamisele ja seletamisele pretendeerivate mõistuspäraste (ratsionaalsete) jutustustega, ei ole loomulikult mingi kokkusattumus. Kooskõlas tolleaegse ajastu vaimuga kujuneb just sümfooniast klassikalis-romantilise ajajärgu peamine, eksistentsi küsimusi esitav ja neile omas vormis vastata üritav muusikaline žanr. Tänu sümfoonia sisu muutumatusele on mõeldav, et praktiliselt kõikide heliloojate sümfooniaid, kelle loomingus see žanr on esmase tähtsusega, saab mingis üldisemas mõttes käsitleda Beethoveni Viienda sümfoonia parafraasidena, st katsetena jutustada žanri põhialuseid muutmata juba tuttav inimolemise lugu uuesti. Erkki-Sven Tüüril on see Viienda sümfooniaga suurepäraselt õnnestunud.