Arvo Pärt neljal aastakümnel

EESTI MUUSIKA PÄEVAD: ARVO PÄRDI autoriõhtu Estonia kontserdisaalis 8. IV; ERSO, RAM, tütarlastekoor ELLERHEIN ja solistid ERI KLASI dirigeerimisel.

Tänavuste Eesti muusika päevade helilooja oli Arvo Pärt, kelle autoriõhtul Estonias sai kuulata ta teoseid läbi nelja aastakümne: kõlanuist varaseim aastast 1966 ning hiliseim dateeringuga 2004. On kuidagi sümboolne, et septembris oma 70. sünnipäeva tähistava helilooja muusikaõhtul juhatas ERSOt, RAMi ja tütarlastekoori Ellerhein maestro Eri Klas, dirigent, kellega Pärdi teoste (esi)ettekanded seostuvad samuti läbi nelja aastakümne, “Nekroloogist” (1960) alates ning kõnealuse kontserdiga lõpetades.

Muusikaline teekond 1960ndate Pärdi muusikast XXI sajandisse algas Silver Ainomäe esitatud tšellokontserdiga “Pro et contra” (1966). Mstislav Rostropovitšile pühendatud teose ettekanne on nõudlik väljakutse igale tšellistile: pärast sissejuhatavat D-duur akordi ja orkestri lühikest dodekafoonilist helimassiivi on solist siin kohe ihuüksi tähelepanu keskmes, alguses mitmesuguste poognaklõbinate ja löökidega vastu pillikorpust, hiljem juba seerianootide “initsiaatorina”, mis orkestrisse edasi hajuvad. Ainomäe mängus äratas tähelepanu oskus väärtustada muusikas pause, artistlikkus, millega ta publiku neid kuulama pani. Ning finaali motoorika ja energia mõjusid pärast kahe eelmise osa aeglasi temposid lausa rabavalt lennukalt – kütkestavalt väljendusrikas esitus solisti ja dirigendi karakteriloome koostoimena.

“Credo” (1968) segakoorile ja orkestrile viis mõttele, et J. S. Bachi muusika õilistab kõike, millega kokku puutub, eriti veel Pärdi helindeid. Nimelt kõlab teose alguses tsitaat Bachi C-duur prelüüdist (“HTK” I), edasi kuuleme küll juba atonaalset Pärti agressiivsete orkestri- ja kooriaktsentidega, sekka ka klaveri (Marrit Gerretz-Traksmann) väledaid kommentaare. Eri Klas kujundas siin järgnevalt võimsa kulminatsiooni, kus fff mürakaskaadid ja koori karjed tekstil “oculum pro oculo…” (“silm silma, hammas hamba vastu”) lõikusid kõrva väga vahedalt. Ning siis jälle klaveril Bach ja kooril piano’d, nii et väga kujundlik kahe kontrastse maailma kokkupõrge, kus sedapuhku jäi peale igavikuline.

Esimese kontserdipoole lõpetanud “Da pacem Domine” (2004) segakoorile ja orkestrile kõlas antud redaktsioonis maailmaesiettekandes. Teadmiseks, et Jordi Savalli tellitud kammerliku versiooniga mälestati mullu Barcelonas Madridi pommirünnaku ohvreid. See lühike viieminutiline teos, mida läbib gregooriuse meloodia Da pacem, näib kuuluvat Pärdi nende vaimulike oopuste sugulasringi, mille kolmkõlaliselt minoorne hardus seostub vaikselt kontemplatiivse tintinnabuli-stiiliga.

See-eest “Lamentate’s” (2002) klaverile (Marrit Gerretz-Traksmann) ja orkestrile avanes eelnenust sootuks erinev Pärt: pärast valvsaks tegevaid fanfaarseid algussignaale sai nüüd kuulda lausa meeleheitlikult jõulisi helindeid kaikuvate löökpillide ja ekspressiivse vaserühmaga. Loo teine episood, kus juhtrollis soleeriv klaver oma hõredate minoorsete akordidega, viis kuulajad siiski jälle kaemuslikku helimaailma. Ega klaveripartii pole siin kontsertlikus tähenduses virtuoosne, küll aga kõlalises mõttes, kuidas vaikseid piano-noote omavahel pedaaliga siduda, kuidas väheste vahenditega väljendada palju. Mis pianistil ka hästi väljapeetult õnnestus, nii üksinda mängides kui ansamblis teiste pillidega.

Järgnev viis “Lamentate” muusika kord traagilistesse, justkui hingeliselt lõhestatud sfääridesse, siis jälle õhulisse kõlamaagiasse, kus võis tunnetada orkestri hämmastavat süvenemist pisimatessegi nüanssidesse. Ehkki Pärdi puhul pisiasju mõistagi pole. Kui nüüd selle pooletunnise suurteose filosoofilise teemaringi (helilooja sõnutsi maailma valu ja kannatused, aeg ja ajatus) seost muusikalise väljendusega iseloomustada, siis siinkirjutaja arvates võib tulemuse sügavust hinnata kui “instrumentaalset reekviemi”.

Pärdi loomingu viimistletud esitus nii solistide, koori kui orkestri poolt, samuti maestro Eri Klasi jäägitu pühendumine viisid ootuspärase resultaadini – viimse kohani väljamüüdud saali kuulajad aplodeerisid püsti seistes. Seda kontserti annab veel kaua meenutada!