(Taas)avastusretk Pärdi varasesse muusikasse

10. detsember 2004.

Paavo Järvi. Estonian National Symphony Orchestra, Truls Mørk (cello), Ellerhein Girls’ Choir. CD Arvo Pärt, “Pro et contra”. © 2004 EMI Records Ltd / Virgin Classics.

Heameel on tõdeda, et ERSO ja Paavo Järvi on üllitanud järjekordse väärtplaadi Arvo Pärdi teostega. Seekordne on (taas)avastusretk helilooja 1960. aastate muusikasse ja varasemassegi (kantaat “Meie aed” pärineb 50ndate lõpust), mis erineb tema hilisemast heakõlalisest uustonaalsest stiilist kui öö ja päev. Ent ka varajasel Pärdil on ometi side vanamuusika, baroki ja Bachiga, ainult et kollaažitehnika tõttu.

Tšellokontsert “Pro et contra” (1966, pühendatud Mstislav Rostropovitšile) kõlab plaadil Norra tšellisti Truls Mørki esituses. Esimeses osas Maestoso on soleerivat tšellot kasutatud alguses pigem löök- kui keelpillina – kõik need löögid ja koputused vastu pillikorpust jms võtted võisid mõjuda pea 40 aastat tagasi üsnagi irriteerivalt. Järgnev atonaalne helikangas on teoses võrdlemisi hõre, kuid pingestatud järjestikuste crescendo-lainete ja orkestraalsete aktsentidega. Solisti partii on siin orkestriga ekspressiivses dialoogis: kui mängib üks, siis vaikib teine.

Imelühike (31 sekundit) teine osa, barokne Largo, on kui tonaalne eraldusjoon atonaalse avaosa ja tokaataliku finaali (Allegro) vahel. Ning viimane osa mõjub eksalteeritultki: tšellopartii kruvib end üha kõrgemasse registrisse ja pinge kasvab kuni kaunikõlaliselt tonaalse koodani, mis on mõtteliseks sillaks barokse teise osaga. Esitusest lisaks niipalju, et kui esimeses osas soleeris Truls Mørk orkestri ees kui selle otsene dialoogipartner, siis finaalis nihkus ta väljendusrikkalt muusikalisele “liidripositsioonile”.

Sümfoonia nr 1 “Polüfooniline” (1963) mõjub kui Bachile iseloomulike polüfooniavormide (kaanon, prelüüd ja fuuga) ristamine seeriatehnikaga. Nii joonistuvad esimeses osas “Kaanonid” kohe algusest peale välja selged polüfoonilised liinid, mis hakkavad omavahel motoorsete liikumistena põimuma. “Kaanonite” keskne episood on aga n-ö sümfooniatsükli aeglase osa funktsioonis – justkui filosoofiline tagasivaade üldisest liikumisenergiast kuhugi sisekaemuse valda. Teose arenguspiraal toob dünaamilised polüfoonialiinid küll tagasi, ent nüüd juba märksa kontsentreeritumal kujul. Paavo Järvi teeb siin neile dirigendina ka artistlikult väljapeetud tempolise ettevalmistuse; üldse on “Kaanonite” lõpuosa ettekandeliselt lahendatud väga süvenenult ja igasse detaili keskendunult.

See süvenemine kandub edasi ka järgneva osa “Prelüüd ja Fuuga” soleeriva viiuli (Arvo Leibur) partiisse. Attacca-üleminekuga fuuga kasvab eelnevast orgaaniliselt välja: dirigent on siin kujundanud pika ja dünaamilise arengukaare, mis kulmineerub löök- ja puhkpillide agressiivsetes repetitsioonides. Selle sümfoonia kui terviku esituslikuks juhiseks võiks olla sisemine dünaamilisus detailitäpsuse kaudu.

Esimese sümfoonia “hingesugulane” on Pärdil “Perpetuum mobile”, mis valminud esiksümfooniaga samal 1963. aastal ning loodud samuti seeriatehnikas. Muuseas kõlas teos 1964. aastal uue muusika festivalil “Varssavi sügis”, ainsal, kuhu nõuka-ajal sai siitmailt üldse ligi. “Perpetuum mobile” on helipilt, mis üles ehitatud katkematult kumuleeruvale arenguprotsessile. Mainitud kumuleerumine ongi selle “igiliikuri” vedavaks mootoriks alguse pianissimo’test lõpu fortissimo-kulminatsioonini. Ja niimoodi, ühe esitusliku hingetõmbega, on teos nüüd ka plaadile jõudnud. Omamoodi maalilinegi lugu, kui pidada silmas ekspressiivselt tumedatoonilist koloriiti.

“Collage teemal B A C H” (1965) on Esimesest sümfooniast veelgi selgem Bachi-impressioon: esimese osa Toccata: Precisio keelpillide klastrid arenevad siin hoogsalt pulseerivateks kõlaväljadeks kuni keskmise osani Sarabande: Lento, mille tuumaks on Bachi d-moll Sarabande “Inglise süidist” nr 6. Põnevaks teeb muusika läbi nägemuslike kontrastide mõistagi just see, kuidas Bachi muusika vaheldub siin kollaažiprintsiibil Pärdi enda atonaalse sarabande’iga. Lõpuosas Ricercare: Deciso on dissoneerivale helikangale vaatamata bachilikku majesteetlikkust ja tõsidust. Ja eks viitab Bachi peegeldusele ka teose mažoorne lõppakord. Ei saa jätta märkimata, et sellised kollaažimängud mõjuvad ka pea 40 aastat pärast loomist ütlemata värskelt.

Et 1960. aastate atonaalne Pärt erineb helikeeleliselt juba 50ndate omast nagu öö ja päev, selgub kantaati “Meie aed” (1959, sõnad Eno Raud) kuulates. Plaadil on kooripartii salvestis tütarlastekoorilt Ellerhein. Oi aegu ammuseid – sellist tööle innustavalt optimistlikku Pärti, kes viisistab teksti nagu “võta kätte kastekann, tööd on teha” või “ühtki loodrit ega laiska endi hulgas me ei salli”, poleks küll uneski osanud aimata. Ent niisugusel muusikal on kahtlemata oma võlu, mis siis, et “töö on meile kallis”. Nüüd kõlab see ju hoopis teistmoodi tähendusväljas. Kui nüüd tähelepanelikumalt kuulata, siis kantaadi teine osa on rahvusromantiliseltki lüüriline, seal avaldub Pärdi nooruslik meloodiaanne. Kolmas osa (“Kuula, kuula nokalaata…”) on aga vaimukas karakterpala koos sellele žanrile iseloomuliku illustratiivse kujundiarsenaliga. Ning finaal (“Lopsakalt on kasvand peedid…”) säilitab n-ö pioneeri-ideoloogia kõrval ka teatud kelmika joone. Pärdi fenomeni tänastele austajatele peaks see tema noorpõlvelugu olema küll kirjeldamatult ootamatu leid. Mis näitab, et ka sotsialismi “viljastavates tingimustes” sai kõigele vaatamata teravmeelselt muusikat kirjutada.

Plaati lõpetav Sümfoonia nr. 2 (1966) mõjub kui Pärdi 1960. aastate suundumuste kvintessents, kus jooksevad kokku nii atonaalsed, aleatoorilised kui kollaažlikud jõujooned. Esmakuulamisel võib vist tunduda, et Pärdi selle perioodi n-ö distsiplineerivad jõujooned nagu seeria, kollaažiteema või konkreetne vormilahendus avalduvad siin mõneti nõrgemalt. Mingil määral ehk tõesti, kuid nägemuslik vaatenurk on seda teravam ning see avaldub eeskätt sümfoonia üldises dramaturgias, mis lummab oma mitmeplaanilisusega. Nii suubuvad esimese kahe osa näiliselt kaootilised protsessid finaali plahvatuslikku algusesse ning leiavad kohe ka n-ö dramaturgilise ümberhindamise – näiteks solisti fookusesse, kelleks on tegelikult Kalev Kuljus oboel, nihkub üsna silmatorkavalt korraks hoopis orkestri timpanimängija. Jutt on kollaažlikust stseenist, kus kõlab episood Tšaikovski “Lastealbumist”, mis on sümfoonia kui terviku seisukohalt tähendusrikas artefakt – ja mitte ainult “klassikalise ilu ihalejatele”. Pigem ehk neile, kes näevad teoses pisut hilisema postmodernismi esimest pääsukest.

“Arvo Pärt muutuvas ajas ja muutunud tõlgendustes” oleks selle väärtplaadi esmane määratlus, väärt kuulamiskogemus kaheldamatult.