ERSO ilus hooaja algus

Interpretatsioon on õrn ja kaduv kunst. Selles mängivad kaasa juhus, hingeseis ja sportlik vorm. Aga kahtlust pole: kolm aastat Nikolai Aleksejevi käe all on ERSO mängukultuuris ja kõlastiilis häid muutusi toonud – orkestri kõlapilt on varasemast lihvitum ja tundlikum, keelpillirühm erksam ja värvirikkam, puhkpillid «kõlateadlikumad». Hooaja avakontserdil oli see kõik kuulda.

Võiks öelda, et 1959. aastal valminud Veljo Tormise «Avamäng nr 2» lõpetas stalinistliku katkestuse eesti muusikas ja sõlmis taas otsad n-ö Eduard Tubina ajaga. Iseasi, et vahepeal oli maailmas aeg edasi läinud ja eesti muusikauuenduski hargnes otsekohe mitmes muus suunas.

Draamaga Tormis

Tormise avamäng kuulub sümfoonilisse traditsiooni. Selle olemustunnused on pingeline, veenev intonatsioonikõne ja selge energeetiline mudel. Kui neid kahte (nakatav energeetika ja kõneline alge) mis tahes «klassika» headeks omadusteks pidada, siis ei peakski ehk alatasa alamate ja ülemate kultuuride sõdu algatama…

Orkestriteose esituses ei ole masinavärgi ladusus ja muusikakõne (dramaatiline, tundeline) veenvus sugugi üks-ühele seotud. Tormise avamängus on ilmselgelt draama sees. Aleksejevi ettekandes olid masinavärk ja draama – tehniline elegants ja retooriline erksus – väga kaunis tasakaalus. Orkestrikõla oli kompaktne, täpne ja kerge, arendus dünaamiline, kuid ka detaile hellitav (müstilise koloriidiga keskosa).

Johannes Brahmsi «Kontserdis viiulile, tšellole ja orkestrile» (1887) olid keskpunktis solistid – (eriti) saksa viiuldaja Viviane Hagner ja soome tšellist Jan-Erik Gustafsson. Sellist tundlikku ja tundelist, kuid selge vormiga instrumentaaldialoogi sümfoonilise orkestrifaktuuri sees (ja ka muidu) ei ole ammu kuulnud.

Väga paindlik, orgaaniliselt solistide kahekõnega põimuv oli ka orkestripartii. Kõik kokku – nagu üks suur tundlik kammeransambel. Kui muusika veenab, siis ei vääri iluvead (orkestris; tšellopartiis) nii väga märkimist.

Kava lõpetanud Šostakovitši XV sümfoonia ei ole just kerge vaimutoit. Vanadus toob kaasa refleksiivsust, igasugu metasfäärid hakkavad ligi tõmbama. Religioosne Liszt sukeldus hilisloomingus meditatsiooni ja kõlavärvidesse. Bachi «Fuugakunst» juhatab tehnoloogia labürinti.

Šostakovitš peatab oma XV sümfoonias (1971) mõnigi kord aja ja maitseb nostalgilises tundetulvas üksikintonatsiooni, tämbri või rütmivormeli tähendusvarjundeid. Nagu Mahler kõigi oma sümfooniate kohta, nii on Šostakovitš «Viieteistkümnenda» kohta väitnud, et selles on kirjas kogu tema elu.

Esimeses osas kõlabki mahlerlikult infantiilseid kujundeid (rõõmus motoorika, lihtsameelne marss Rossini «Wilhelm Tellist»). Teises ja neljandas osas vaheldub aeglane tähendusrikas kõlamaaling raskepäraste barokkretoorikat meenutavate kujunditega.

Aleksejevi edukas võitlus

Aeglased tempod ja muutlik kujundivool – sellist kooslust kandvaks ja sidusaks mängida on üsna raske. Finaalis oli energiast tühje kohti. Nii jäi sümfoonia tervik pisut lõdvaks või määramatuks.

Sümfoonia ettekande – ja kogu kava – üldine viimistletus aga ei jätnud kahtlust: peadirigent peab üsna edukat võitlust inertsiga muusikas ja muusikategija peas. Ajuti on tulemus suurepärane (kontserdi esimene pool).

Kokkuvõttes – ilus algus uuele hooajale.

Hooaja avakontsert
ERSO, dirigent Nikolai Aleksejev, solistid Viviane Hagner (viiul, Saksamaa), Jan-Erik Gustafsson (tšello, Soome).
Veljo Tormise «Avamäng nr 2», Johannes Brahmsi «Kontsert viiulile, tšellole ja orkestrile», Dmitri Šostakovitši «Sümfoonia nr 15»
17. septembril Estonia kontserdisaalis