EMI Records Ltd / Virgin Classics 2002

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Dirigent PAAVO JÄRVI

ARVO PÄRT (1935)

1. “Summa” keelpilliorkestrile (5:01)
2. “Trisagion” keelpilliorkestrile (14:51)
3.-5. Sümfoonia nr. 3 (24:31)
6. “Fratres” keelpilliorkestrile ja löökpillidele (9:30)
7. “Silvanuse laul” keelpilliorkestrile (5:49)
8. “Festina lente” keelpilliorkestrile ja harfile (6:27)
9. “Cantus Benjamin Britteni mälestuseks” keelpilliorkestrile ja kelladele (6:49)

Kokku: 73:04

ARVUSTUSED

Editorial Review: Amazon.com

At a mere five minutes, Arvo Pärt’s Summa is actually the shortest composition on this CD. But, for its sheer, austere beauty, the work makes a fitting introduction to this orchestral disc. Pärt’s trademark “tintinnabulation” style is in full effect on this sublime recording. Each of these works sounds simple and minimalist, yet also achingly profound. In Pärt’s Symphony No. 3 (the earliest piece here, dating from 1971), the roots of his groundbreaking technique are just beginning to take shape: the ringing of bells, the calculated tension, and the hints of early music all add to the three-movement work’s drama. For Trisagion and Silouans Song, the pace slows down, and the string orchestra resonates like a haunting church organ (it’s easy to sense the enormous influence of Pärt’s Eastern Orthodox religion, even on these instrumental compositions). Paavo Järvi and the Estonian National Symphony Orchestra are naturals at interpreting the contemplative music of their country’s most famous composer, and the sound quality throughout is excellent. There are far too many Pärt CDs to recommend, but this one will easily serve as an excellent introduction to the composer’s magical sonic universe.

Jason Verlinde


Gramophone

“A meatier Pärt than we usually hear, and a dramatic version of the Third Symphony that should win him many converts. With Arvo Pärt the terms of comparison normally used for focusing differences between this or that recording tend to fall redundant. Pärt’s mature music responds most readily to luminous textures, carefully timed silences and mastery of line, and only rarely to the more subjective impulses of dramatic conducting. Which isn’t to say that there aren’t significant differences between various recordings of his works.

One in particular struck me afresh listening to this excellent new recording of the Third Symphony. Towards the end of the second movement, Pärt scores an accelerating sequence of timpani strokes, brilliantly reported here. However, turn to Paavo Järvi’s father Neeme on his DG recording and the quickening strokes are accompanied by a quieter ostinato (also on timps), something which doesn’t happen either here or on Neeme Järvi’s earlier BIS recording.

Paavo’s performance of the first movement suggests urgent parallels with the fraught confrontations in Nielsen’s Fifth (also the first movement). And, as David Nice rightly remarks in an unusually perceptive booklet note, there is more than a hint of ‘the spring water purity of Sibelius’s Sixth Symphony’ in the finale. Everywhere one senses the hovering spectre of early music (‘Perotinitis’, as I heard myself say) but this Third Symphony is the ideal stepping stone for first-timers who wish to journey from standard symphonic fare to Pärt’s cloistered tintinnabulation.

Another major contrast emerges between Paavo Järvi’s broad and dynamic account of Trisagion and the lighter, more incisive and significantly swifter Lithuanian Chamber Orchestra version (11’53’’ as compared with järvi’s 14’51’’). Järvi’s performance is less finely traced than that of Saulius Sondeckis but the dramatic denouement carries greater weight.

The more familiar tintinnabulation pieces work very well, with Järvi opting in the Cantus and Festina lente for warmer textures than some rivals, which usefully underlines Pärt’s quietly cascading harmonies. There are those (including me) who will still prefer a more chaste sonority, the sort favoured on virtually all the ECM productions. But my guess is that Paavo Järvi’s more central approach will appeal to those who until now have heard in Pärt’s music ascetic denial rather that quiet affirmation. Virgin’s sound canvas is well judged, especially at the lower end of the spectrum. Recommended.”

Rob Cowan


BBC Music Magazine, 02.2003

“As throughout this disc, the playing of the Estonian National Symphony Orchestra is expressive but controlled, with beautiful string tone.”
Performance: ****
Sound: ***

Stephen Johnson


Le Monde de la musique, 03.2003

“Choc de la musique”

Franck Mallet


Fono Forum, 04.2003

Interpretation: *****
Klang: ****

Tilman Urbach


Sirp. 10.01.2003

See CD on möödunud aasta plaatidest üks värskemaid – salvestatud küll juunis 2000, ilmus see alles nüüd, aastavahetuse paiku. Seitse Arvo Pärdi teost, mis plaadil kõlavad (“Summa”, “Trisagion”, Kolmas sümfoonia, “Fratres”, “Silouans Song”, “Festina lente” ja “Cantus in memoriam Benjamin Britten”) – on kõik tuntud ja palju analüüsitud lood seitsmekümnendatest-kaheksakümnendate algusest. Samas hõlmab CD nii Pärdi tintinnabuli-eelset muusikat (Kolmas sümfoonia), tintinnabuli-teoseid (“Summa”, “Cantus…”) kui vene õigeusuga seonduvat (“Silouans Song”, “Trisagion”). Ilmselt pole kuigi mõttekas Pärdi selle perioodi teoseid ajaliselt lahterdada – Kolmanda sümfoonia (1971) arhailisele keskajale viitavad kooskõlad ilmuvad näiteks “Cantus’es…” lihtsalt teisel kujul ja teises väljendusvormis. Pärt on ikka Pärt nii muutumises kui samaksjäämises.

“Summa” originaal on küll tenorile, bassile ja kuuele instrumedile, kuid nüüdse keelpilliorkestri-redaktsiooni esitus kõlab plaadil samuti vokaaliga võrreldavalt; see puudutab eriti keelpillide sujuvat fraseerimist ning ühtset hingamist. “Trisagion’is” keelpilliorkestrile modelleerib Paavo Järvi sugestiivselt nii temposid kui subito forte’sid, mis on (suuresti tänu oskuslikult kujundatud agoogikale) ka esituslikult veenvalt ja loomulikult ette valmistatud. esituse sisemine dramaturgia oma liikumises nii ühelt episoodilt teisele kui ühelt mõttekeskmelt järgmisele on samuti hästi jälgitav.

Kolmas sümfoonia on plaadil ainus teos, kus kõlab sümfooniaorkestri suur, puhkpillide kolmene koosseis. Esimese osa esituses on eepilist panoraamsust, mida liigendab vaskpillide massiivne akordisammastik. Töötlevas episoodis teeb dirigent mõjuva accelerando, mis muusikat dramaatiliselt pingestab. Eriliselt tuleb avaosas (samuti kui finaalis) esile tõsta vaskpillide laitmatult kandvat kõla. Teine osa jätkab esimese põhikujundite arengut meditatiivsemas plaanis, justkui endassepööratult. seetõttu on siin ka aimatavam lähedus keskaja kultuuriga, vähemalt kuni osa lõpu põrutava timpanisooloni. Teise osa meditatiivne atmosfäär kandub ka finaali väljapeetud tempos põhikarakterisse. Sellest kujuneb omamoodi vaimne kvintessents, kuhu koondub teose dramaturgiline mõttearendus. Kokkuvõtvalt võib öelda, et tänu nii õnnestunud esitusele tajub iga plaadikuulaja kindlasti, kui terviklik ja monoliitne on see Pärdi sümfoonia.

Miniatuurne “Silouans Song” kangastub esituslikult pisut valulises, ent samas siiski ülevas rahus, järgneva “Festina lente” värelevad keelpillitremolod mõjuvad kahtlemata väga poeetiliselt. Plaadil viimasena kõlav “Cantus in memoriam Benjamin Britten” on oma lihtsates ja puhastes kõlades kui põgus visioon inimelu haprusest ja kõige kaduvusest. Ühesõnaga väga hea plaat, mille teevad veel paremaks David Nice’i napid, kuid asjatundlikud kommentaarid Pärdi teoste kohta CD-bukletis.”

Igor Garšnek


Sirp. 14.02.2003

“Paavo Järvi dirigeerimisel ERSOga firmale Virgin Classics salvestatud Arvo Pärdi autoriplaat “Summa” (“Summa”, “Fratres”, III sümfoonia, “Trisagion”, “Cantus Britteni mälestuseks”, “Silvanuse laul” ja “Festina lente”) on saanud tunnustuse kahe maineka ajakirja veebruarinumbris.

Ajakirjas Gramophone on “Summa” hinnatud koguni kuu paremate hulka (“Editor’s Choice”), arvustusele lisaks asepeatoimetaja Michael Quinni pikem intervjuu Paavo Järviga, juures Toby Walesi fotod. Materjale reklaamitakse juba avaleheküljel, intervjuus “Strange Bedfellows” on pikemalt juttu Järvi töö algusest Cincinnatis, eriti repertuaaripoliitikast ning esimestest CDdest orkestriga (CD Prokofjevi “Romeo ja Juliaga” vaatlusel märtsinumbris), lõpuks tutvustatakse Paavo Järvi esimest USA reisi CSOga märtsi-aprilli vahetusel. Arvustuses märgib Rob Cowan, et uus Pärdi plaat on tõlgitsuslikult “avar ja dünaamiline”, kus “dramaatiline lahendus kannab suuremat kaalu”, et see “on tihedam Pärt, kui tavaliselt kuulnud oleme”, ja III sümfoonia dramaatiline, painav tõlgendus võib võita Pärdile juurde palju “ümberpööranuid”; plaat pakub oma “vaikset jaatust ka neile, kes siiani kuulsid Pärdi muusikas vaid askeetlikku ärasalgamist”. Sama plaadi võtab oma tähelepanu alla ka BBC Music Magazine. Filosofeerides rohkem Pärdi teoste ümber, ütleb kriitik Stephen Johnson, et eriti avaldab muljet III sümfoonia esitus ning kogu plaadil esineb ERSO väljendusrikka, küll kontrollitud, aga kauni keelpillide tooniga.

Aasta lõpul viimaseks juhatanud Orchestre Philharmonique de Radio France’i (Pariisis Champs-Elysées’ teatris), on Paavo Järvi uuel aastal esitanud Cincinnati SOga siiani nelja erinevat kava, kokku 9 kontserti, sh. Beethoveni “Fidelio” kontsertesitused (sol. ka Sergei Larin ja Christine Brewer), ning kava, kus rootsi virtuoos Christian Lindberg esitas kaks tromboonikontserti (M. Haydn, J. Sandström). 20. ja 21. II seisab ta taas ERSO ees Pärnus ja Tallinnas, fantaasiarikkas kavas on ühendatud Arvo Pärdi (II sümfoonia) ja kolme prantsuse helilooja, Dukas’, Bizet’ ja Raveli looming.”

Priit Kuusk


Muusika, aprill 2003

“Esimese üksnes Pärdi muusikale pühendatud plaadini on jõudnud viimasel ajal mitmete plaatidega (Tubin, Sibelius) välja tulnud ERSOgi. Esitus ei ole pehkinud nagu roikad plaadiümbrisel, vaid väärispuitne.”

Virge Joamets